Talveks suletud. Йорн Лиер Хорст

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Ühele saatekülalistest oli esitatud küsimus, millele ta kohe vastata ei osanud. Üle tekkinud eetrivaikuse kuulis Wisting kauget politseisireeni heli.

      Ta võttis laualt klaasi ja istus seda hoides.

      „Tahaksid sa restorani avada?“ küsis mees.

      „Jaa,“ vastas naine üllatunult ja naeratas mehele. „Mitte just päris restorani, võibolla väikese kunstikohviku. Elu tundub olevat liiga lühike, et jääda selliseks, nagu see mul praegu on. Minna igal hommikul kontorisse. Koosolekud, eelarved, kärped, projektid.“

      Suzanne töötas Lastekaitses pedagoogina ja oli tegelenud palju aastaid noorte, üksi maale saabunud asüülitaotlejatega. Viimastel aastatel oli töö muutunud järjest enam administratiivseks, mistõttu tuli tal nüüd istuda kontoris, omamata mingitki kontakti lastega, keda ta aidata oli soovinud.

      „Mis selle nimeks saab?“ küsis mees ja pani klaasi käest, ilma et ta sellest joonud olnuks.

      „Mille?“

      „Kui sa oled mõelnud kohviku avamisele, oled sa kindlasti mõelnud nime peale.“

      Naine raputas pead.

      „Mitte Shazam Station?“

      Naine naeratas.

      „Kusjuures, see on tegelikult tore nimi.“

      „Arvad?“

      „Shazam on võlusõna. Pärsia keeles. Norra keeles seesam. Seesam, seesam.“

      „Seesami Jaam?“

      Naine naeris. Silmade ja suunurkade ümber moodustus kaunis võrgustik kortsukestest, mis ulatus meelekohtade ja põskedeni. Pähklipruunides silmades peegeldus laual olevate küünalde kuma, andes ta pilgule täiesti erilise sära.

      Wisting sirutus veiniklaasi järele, kuid enne selleni ulatumist helises telefon. Helendav ekraan näitas helistajaks OPERA, mis oli firmasisene lühend politsei operatiivkeskuse kohta.

      Ta vastas napilt. Helistanud operaator tutvustas end samal moel.

      „Paljudes Guslandi suvilates on toimunud sissemurdmine.“

      Wisting vaikis. Ta mõistis, et see polnud kõik.

      „Ühest suvilast leiti meesterahva surnukeha.“

      3

      William Wisting lõi autoukse tagantselja kinni ja tõmbas kraeservad koomale.

      Kitsal parkimisplatsil seisid kiirabi, kaks politseija paar eraautot.

      Õhtu oli külm. Hingeõhk ta näo ees muutus loorõhukeseks valgeks auruks. Eemalt kostis tõusvate ja taanduvate lainete hääl. Mere poolt puhuv niiske tuul kandis endaga peeneid soolateri.

      Ta astus parkimisplatsi serva, kust läks rada tihnikusse. Viiskümmend meetrit edasi minnes avanes ta pilgule ulatuslik rannamaastik. Siledaks uhutud rannakaljud sulandusid üheks musta avamerega. Eemal saarel asuva majaka valgusvihk libises üle kaldariba, pannes rahutu veepinna sädelema.

      Ta silmas all mere ääres asuva suvila kontuure. Paarist aknast kumas nõrka valgust. Maja ees pimeduses hüplesid mitmete taskulampide valguslaigud. Siis kuulis ta käima lülitatud generaatori müra ja suvilaesine sai valgusega üle ujutatud. Politsei punavalge piirdelint laperdas tuules. Helkurid politsei vormidel helkisid, ta kuulis raadiosaatjate, telefonide ja summutatud vestluste hääli. Kõikjal nende ümber valitses tähetu ja külm sügispimedus.

      Wisting keeras pea tugevale tuulele vastu ja astus edasi. Sarnaseid väljakutseid on ta saanud lugematu arv kordi. Sellegipoolest polnud sündmuskohtadel käimine kunagi rutiiniks muutunud. Ja vaatepildid kahjustatud nahast, surnukehadest, omaste põhjatust meeleheitest polnud teda kunagi immuunseks muutnud. Liiga palju kordi oli ta näinud mõttetu vägivalla tagajärgi, iga korraga järjest jõhkramaid ja halastamatumaid. Need minevikupildid täitsid teda raskemeelsusega, mis omakorda muutsid ta ärritunuks ja endassetõmbunuks.

      Rada pidi alla sündmuskohale minnes kohtas ta kahte parameedikut. Möödudes tervitasid nad tõsiste nägudega kergelt noogutades.

      Operatsioonijuhiks määratud politseitöötaja kergitas piirdelinti, lastes ta piiratud alale. Suvila välisuks oli avatud. Uksepiit sissemurdmise käigus osaliselt purustatud. Kohe selle taga märkas ta majas seespool tapetu jalgu. Suuri kummikuid, mudased klombid talla all.

      Talle anti olukorrast lühiülevaade, mis ei sisaldanud midagi uut lisaks infole, mille ta kakskümmend viis minutit varem telefoni teel oli saanud.

      Espen Mortensen oli enne teda kohale jõudnud. Noor ekspert oli parajasti riietumas valgesse kaitseülikonda.

      „Tuled ka sisse?“ küsis ta.

      Wisting noogutas, kuid piirdus vaid jalatsitele kilekaitsete tõmbamisega ja järgnes siis trepist üles.

      Sissemurdmiseks kasutatud tööriist oli jätnud luku ümber nähtavad jäljed. Hakkpuidu tükke turritas igasse suunda ja uksepiida ülemine serv oli ära rebitud. Kivist trepil olid suured veretilgad. Ukselehe ülaosas olid ebamäärased laigud, justkui oleks keegi sinna verise käega toetunud.

      Espen Mortensen tegi enne edasiastumist paar ülevaatlikku fotot. Wisting järgnes talle kitsasse esikusse. Teda vastu võtnud politseinik oli välja jäänud.

      Ohvriks oli meesterahvas. Ta keha oli imelikus, moondunud kõhuli asendis. Üks käsi keha all, teine välja küljele sirutatud. Paks must kinnas verine. Porised kummikud ulatusid talle peaaegu põlvini. Tal oli seljas musta värvi dressipluus. Peas must mask.

      Wisting käis ümber surnukeha.

      Keha alt väljavoolav verenire valgus üle puidust põranda. Tal tuli liikuda pikkade sammudega, et mitte sisse astuda.

      Mehe pea oli küljele pööratud. Nägu varjava musta kapuutsi esiosal, umbes keset otsaesist, oli pikk rebend. Sellest paistis avatud haav, kahvatud nahaservad laiali, pealuu killud välja turritamas.

      Õues lasi üks politseikoertest kuuldavale terava haugatuse, väljendades innukust otsingutega alustada. Wisting kükitas ja toetas käed põlvedele.

      Tema ees lamava mehe silmad, mis maskis olevatest aukudest paistsid, olid pärani. Huuled sissepoole, nagu püüdnuks ta ikka veel õhku ahmida.

      Wisting kükitas minuti jagu surnut vaadeldes, tõusis siis ja uuris ümbrust. Laialipritsinud veri oli loonud laudseintele abstraktseid mustreid. Mitmes kohas leidus märke veristest käejälgedest nagu olid ukselgi olnud. Jäi mulje, nagu oleks mees enne kokku varisemist tuge otsinud.

      Põrandal olevast vereloigust läks paar kleepuvaid jälgi ukse suunas. Ta oli enne minema põgenemist vereloiku astunud.

      „Kes ta leidis?“

      Wisting hüüdis küsimuse õues trepi alguses seisvale politseinikule.

      „Naaber,“ vastas ta ja osutas ühele kõrgemal asuvale suvilale. „Sinna oli ka sisse murtud.“

      „Käis ta sees?“

      Vormis mees raputas pead.

      „Ta tuli СКАЧАТЬ