Surma pole – meie vahel on valgus. Лора Линн Джэксон

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aru, et Papa oli teispoolsuses.

      Mis on minu jaoks teispoolsus?

      Ma selgitan seda lihtsa analoogia abil. Mõelge oma kehast kui autost – alguses on see uus, seejärel vanem ja lõpuks päris vana. Mis juhtub autodega, kui need saavad päris vanaks? Need heidetakse kõrvale.

      Kuid meid, inimesi, ei heideta koos autodega kõrvale. Me liigume edasi. Me jätkame oma teed. Me oleme autodest suuremad, autod ei määratle meid. Meid määratleb see, mille võtame kaasa siis, kui jätame auto maha. Me kestame kauem kui autod.

      Kõik minu kogemused annavad tunnistust, et me kestame kauem kui meie keha. Me liigume edasi. Me jätkame oma teed. Me oleme suuremad kui meie keha. See, mis meid määratleb, on see, mille võtame kaasa, kui jätame keha maha – rõõmud, unistused, armastus, teadvus.

      Me ei ole kehad, millel on hing.

      Me oleme hinged, millel on keha.

      Hing jääb kestma. Teadvus jääb kestma. Energia, mis annab meile jõudu, jääb kestma. Teispoolsus on seega koht, kuhu läheb hing siis, kui keha annab järele.

      See tekitab palju küsimusi. Kas teispoolsus on koht? Kas see asub taevas? Kas see on riik? Kas see on materiaalne või vaimne? Kas see on vahepeatus või lõppjaam? Mismoodi see välja näeb? Mis tunne on seal olla? Kas seal on kuldsed pilved ja pärlendavad väravad? Kas seal on inglid? Kas jumal on ka seal? Kas teispoolsus on taevariik?

      Ma õppisin teispoolsust tundma aegamööda ja arvan isegi praegu, et tean vaid väikest osa, mida selle kohta teada on. Kuid me ei pea teispoolsust täielikult ette kujutama või mõistma, et sellest suurt lohutust saada. Tegelikult usuvad nii paljud meie hulgast, et lähedased, kes on surnud, jäävad meiega – hinges, südames, tulles meie ellu tagasi läbi mälestuste. See uskumus on lõpmata hingekosutav.

      See, mis juhtub tegelikult meie lähedastega pärast surma, pakub lõpmata palju rohkem lohutust, kui enamik inimesi arugi saab, sest lahkunud hinged on palju lähemal, kui me arvame.

      Siin on esimesed kaks tõde, mis said mulle selgeks tänu minu andele.

      1. Meie hinged jäävad kestma ja lähevad tagasi kohta, mida me nimetame teispoolsuseks.

      2. Teispoolsus on tegelikult väga lähedal.

      Kui lähedal? Võtke kätte leht tavalist paberit. Hoidke seda enda ees üleval, nagu loeksite selle pealt teksti. Pange tähele, kuidas paberileht muutub justkui piiriks, mis poolitab puhtalt oma ümbruse. See võib olla läbipaistev ja õhuke, mõned hädised kokku pressitud pabermassi kiud, kuid see on siiski vaieldamatult piir. Tegelikult eraldab selline piir suurt hulka molekule, aatomeid ja aatomisiseseid osakesi. Kui te seda enda ees üleval hoiate, siis olete teie ja miljardid asjad ühel poolel ning miljardid teised asjad – toolid, aknad, autod, inimesed, pargid, mäed, ookeanid – on teisel poolel.

      Ja sellegipoolest näete ja kuulete ja pääsete teisele poolele ligi üsna kergesti – tegelikult on osa teie sõrmi juba teisel pool, hoides paberit. Pooled võivad olla erinevad, kuid praktilisest seisukohast on need üks ja seesama. Paberi teine pool on just siinsamas.

      Kohates selles raamatus mõistet teispoolsus, pidage meeles seda paberilehte. Küsige iseendalt: mis siis, kui piir meie maise elu ja surmajärgse elu vahel on sama õhuke ja hõlpsasti läbistatav kui üksainus paberileht?

      Mis siis, kui teispoolsus on siinsamas?

      2

      TÜDRUK TOIDUPOES

      JUBA AMMU ENNE JUHTUMIT basseini ääres olin olnud kummaline väike laps.

      Ma olin hüperaktiivne ja püsimatu. Ma reageerisin tavalistele asjadele äärmuslikult. Kui ma sain üheaastaseks, kirjutas ema minu beebiraamatusse: „Kui Laura on rõõmus, siis on ta rõõmsam kui ükski teine laps. Aga kui ta on kurb, siis on ta nii kurb, kui üks laps üldse olla saab.”

      Paljud lapsed on kärsitud ja energilised, kuid minu sees oli justkui igiliikur, mida mul ei olnud võimalik välja lülitada. Esimesel koolinädalal sai mu ema kõne kooli õelt.

      „Kõigepealt ütlen teile hea uudise. Me saime verejooksu pidama,” sõnas õde.

      Ma olin jooksnud mänguväljakul ronimisredeli otsa ja minu laubal oli verine lõikehaav. Ema käis minuga traumapunktis ja mulle tehti seitse õmblust.

      Nädal hiljem korraldasin oma magamistoas inetu jonnihoo, sest õde kutsuti naabri basseini ja mind ei olnud kutsutud. Ma lükkasin ümber meie narivoodi raske redeli ja see lõi mulle vastu kukalt. Ema sõitis minuga uuesti traumapunkti, kus mulle tehti veel kolm õmblust; arst võttis mu ema ette ja esitas talle hulga tõsiseid küsimusi.

      Ma olin kleenuke laps, alamõõduline ja pulkpeenike, väike blondi tukaga plikanääps, aga ma võisin olla tõeline õudus. Ema pidi mind riidesse panemiseks käte või jalgadega kinni hoidma. Kui ta mind sekundikski lahti lasi, olin ma läinud. Ma komistasin kogu aeg asjadele otsa – ustele, seintele, postkastidele, parkivatele autodele. Ema lasi mu üheks hetkeks silmist ja juba ta kuulis raksatust või mütsatust. Alguses ta kallistas ja lohutas mind, aga mõne aja pärast muutus tema reaktsioon rahulikumaks: „Aa, Laura Lynne jooksis jälle vastu seina.”

      Ma võisin vihastada oma vanema õe Christine’i peale, trampida jalgu, kummardada pea alla ja rünnata teda nagu pull. Ma kas põrkasin talle otsa ja lükkasin ta pikali või hüppas ta eest ära ja ma kukkusin põrandale.

      „Mine oma tuppa ja ära enne sealt välja tule, kui suudad jälle inimese moodi käituda,” ütles ema seepeale.

      Aga kõige hirmsam karistus oli see, kui mul kästi paigal istuda.

      Kui ma olin olnud eriti paha laps, käskis ema mul toolile istuda ja paigal püsida. Mitte tund aega ega isegi mitte kümme minutit – mu ema ei olnud nii sinisilmne. Minu karistus oli istuda üks minut paigal.

      Ja isegi see oli liiga pikk aeg. Mul ei õnnestunud see kordagi.

      Me arvame, et oleme püsivad, stabiilsed füüsilised olendid. Aga see ei ole tõsi.

      Nagu kõik muu siin universumis, koosneme me aatomitest ja molekulidest, mis on energiast tingitult pidevas võnkumises, pidevas liikumises. Need aatomid ja molekulid võnguvad erineva intensiivsusega. Kui me vaatame rohmakat tooli, siis ei tundu üleüldse sedamoodi, et aatomid, millest see koosneb, võiksid liikuda. Kuid need liiguvad sellegipoolest. Kogu mateeriat, kõike loodut, kogu elu määratleb selline võnkuv liikumine. Me ei ole nii püsivad, nagu me arvame. Sisuliselt oleme me energia. Ma oletan, et minu võnkumine oli lihtsalt suurema amplituudiga kui teiste laste oma.

      Kui see välja arvata, siis oli mul üsna normaalne lapsepõlv. Ma kasvasin üles toredas rohelises keskklassi külakeses nimega Greenlawn Long Islandil. Minu isa oli esimese põlve immigrant Ungarist, kes õpetas gümnaasiumiastmes prantsuse keelt, minu ema, kelle vanemad olid pärit Saksamaalt, oli gümnaasiumi inglise keele õpetaja ja jäi enne tööle naasmist koju oma kolme last kasvatama.

      Me ei olnud vaesed, aga rahaga oli kitsas. Ma pidin ootama, millal saab juuksuri juurde minna, ja ma kandsin oma õe väikseks jäänud riideid. Ema pühendus sellele, et meil, lastel, oleks kõige imelisem lapsepõlv. Kui ta ei jaksanud osta uusi mänguasju, lõikas ta erksavärvilisest papist välja uskumatult toredaid autosid ja ronge ja külakesi. Ta joonistas iga päev meie jõupaberist toidukottidele väikseid pildikesi. Pühadeks ja sünnipäevadeks kaunistas ta ära terve meie kodu ja ükskord СКАЧАТЬ