Surma pole – meie vahel on valgus. Лора Линн Джэксон

Чтение книги онлайн.

      SISSEJUHATUS

      MA SÕITSIN MÖÖDA JERICHO kiirteed lääne suunas, kui hakkasid saabuma sõnumid.

      Keerasin oma Honda Piloti rooli järsult paremale ja tõmbasin Staplesi parklasse seisma. Pidurdasin järsult ja jäin pidama poolest saati üle parkimisjoonte.

      Ma ei olnud sõnumiteks valmis. Just äsja olin rahulikuks jääda püüdes sügavalt sisse-välja hinganud, sest ma närveerisin nii väga. Olin lausa surmahirmul. Peagi pidin jõudma kannatavate inimeste sekka. Minu ülesanne sel õhtul oleks olnud nende kannatusi leevendada. Aga ma kartsin, et teen need hoopis hullemaks.

      Mul oli seljas lihtne musta värvi pluus ja jalas mustad püksid. Ma ei tahtnud, et kellegi tähelepanu keskenduks minu pluusi mustrile või lillelisele kleidile. Ma ei olnud lõunat söönud, sest ei suutnud süüa. Minu mees Garrett ei olnud veel töölt koju jõudnud, nii et palusin emal mehe tulekuni meie kaht väikest last hoida. Olin hiljaks jäämas ja püüdsin kaotatud aega maanteel tasa teha, kuid liiklus oli aeglane.

      Ja siis hakkasid nad järsku minu juurde tulema.

      Lapsed.

      Nad ilmusid kõik korraga, üheskoos. See oli hämmastav. Nagu oleksin olnud üksi toas, kui järsku avaneb uks ja sisse astub kümme-viisteist inimest. Neid ei pruugi olla näha või kuulda, kuid tead ikkagi, et nad on seal – sa tunned nende kohalolu. Tead, et ei ole enam üksi. Nii ma oma Honda Pilotis istudes tundsingi – ma teadsin, et ma ei ole üksi.

      Siis tulid sõnad ja nimed, lood ja palved, kirjeldused ja pildid ja kõik muu, mida nad jagada soovisid, nii palju, et ma pidin neid tagasi hoidma.

      „Oodake natuke, oodake natuke,” ütlesin valju häälega, otsides käekotist oma väikest punast märkmikku ja pastakat. Hakkasin kirjutama nii kiiresti, kui suutsin, kuid ma ei jaksanud kõiki sõnumeid nii ruttu kirja panna. Need lihtsalt voolasid välja.

      „Ütle neile, et ma olen ikka veel siin,” ütles üks.

      „Ütle neile, et ma osalen ikka veel nende elus,” kõneles teine.

      „Ütle, et ma armastan neid ja näen kõike, mis toimub.”

      „Palun ärge nutke minu pärast. Minuga on kõik hästi.”

      „Ma ei ole surnud. Ma olen teie laps edasi.”

      „Ärge mõtelge, et mind ei ole enam. Ma ei ole kuhugi kadunud.”

      „Palun, ütle neile, et ma ei ole kuhugi kadunud!”

      Istusin Staplesi ees oma halvasti pargitud autos ja muudkui kirjutasin – naine, keda ümbritsesid lapsed, keda keegi teine ei näinud.

      Mõne minuti pärast toppisin oma märkmed lõpuks käekotti, pöörasin teele tagasi ja sõitsin nii kiiresti kui võimalik edasi Huntington Hiltoni hotelli Broad Hollow Roadil. Jooksin läbi hotelli fuajee ja leidsin üles konverentsikeskuse, kus toimus üritus. Ukse ees olev silt vaid vihjas sellele, mis pidi sel õhtul toimuma hakkama. Sellel seisis: „Kuidas kuulata, kui teie lapsed räägivad”.

      Konverentsikeskuse saal oli üsna tavaline – pruunid kardinad, laevalgustid, paksud vaibad ja klapptoolid. Saali keskel oli suur ristkülikukujuline laud, mille ümber istusid pulksirgelt üheksateist inimest. Kui ma sisse astusin, pöörasid kõik minu poole ja jäid täiesti vait. Nende näod olid kurvad ja ära vaevatud. Tundus, et möödus terve minut, enne kui keegi isegi hingas.

      Need olid lapsevanemad.

      Õhtujuhid Phran ja Bob Ginsberg tulid minu poole ja pinge langes. Nad embasid mind tervituseks ja pakkusid mulle tooli. Tänasin ja vastasin eitavalt – ma ei oleks suutnud istuda, olin nii närvis. Bob seisis teiste ette ja köhatas kurgu puhtaks.

      „See on Laura Lynne Jackson,” ütles ta vaikse häälega. „Ta on sertifitseeritud meedium sihtasutusest Forever Family ja ta tuli täna siia selleks, et õpetada meid oma lastega rääkima.”

      Bob astus kõrvale ja andis sõnajärje mulle üle. Hingasin sügavalt sisse ja vaatasin kiiruga kritseldatud märkmeid oma peos. Vanemad silmitsesid mind ja ootasid. Ma ei teadnud, mida öelda ja kuidas alustada. Möödus veel üks hirmpikk hetk, ruumi laskus jälle paks, raske vaikus.

      Keegi ei aimanud, mis hakkab edasi saama, eriti mitte mina ise.

      Lõpuks tõstsin ma lihtsalt pilgu ja hakkasin rääkima.

      „Teie lapsed on siin,” pahvatasin ma, „ja nad tahavad teile midagi edasi öelda.”