Klaastroon 3: Tule Pärija. Sarah J Maas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vahele pistoda, rind kiirelt tõusmas ja langemas. Manon vaid muigas, hõbevalged juuksed kuuvalguses sätendamas.

      Nüüd märkas mees suletud ust ja hingas sisse, et hüüda. Ent Manoni naeratus laienes ja kõrgel tema igemetes olevatest lõhedest surus end välja pistodadega vaheduses võistlevate raudhammaste rivi. See laksatas alla nagu turvis. Mees võpatas ja tabas uuesti kapiust oma selja taga. Sissetungija silmad olid nii pärani, et kogu silmavalge laotus laiali. Mehe pistoda kukkus kolksuga põrandalaudadele.

      Ja siis, ainult selleks, et võõras ikka korralikult püksid täis teeks, naksatas Manon nende vahele oma randmetega. Kipitava, küütleva välgatusega sööstsid küünte kohale raudküünised.

      Mees hakkas sosistama palvet oma pehme südamega jumalatele ja Manon lubas tal ainsa akna poole taganeda. Arvaku pealegi, et tal leidub võimalust, kuni Manon mehe poole hiilis ja endiselt naeratas. Mees isegi ei röökinud enne, kui Manon tal juba kõri lõhki kiskus.

      Kui Manon tolle tüübiga ühele poole sai, lipsas ta magamistoa uksest välja. Kaks meest rüüstasid endiselt maja ja uskusid ikka veel, et kõik see kuulus talle. See oli lihtsalt mahajäetud maja – eelmised omanikud surid või osutusid piisavalt targaks, et sellest roiskuvast paigast lahkuda.

      Ka teisel mehel polnud lootustki karjuda enne, kui Manon ta kahe raudküünte rapsakaga lõhki kiskus. Ent kolmas talunik tuli oma kaaslasi otsima. Ja kui too Manoni seal seismas nägi, üks käsi sõbra sisikonda käänatud, teine meest hoidmas, kuni ta oma raudhambaid kõri lõhki kiskumiseks kasutas, pani talunik hirmuga plehku.

      Tavaline, vesine inimese maik, mida tempis vägivald ja hirm, kattis Manoni keelt. Ta sülitas puust põrandale. Aga Manon ei vaevunud lõuga mööda lipsavat verd ära pühkima. Ta andis allesjäänud kontvõõrale stardieelise põllul, millel kõrguv talivili oli nii pikk, et ulatus kaugelt üle nende pea.

      Ta luges kümneni, sest tahtis jahti pidada. Ta oli selline juba sellest ajast peale, kui end emaüsast välja kiskus ja möirates ning verisena siia ilma saabus.

      Sest tema oli Manon Mustnokk – Mustnokkade nõiaklanni troonipärija. Ta oli siin nädalaid viibinud ja esinenud Crochani nõiana lootuses, et see meelitab välja ehtsaid selliseid tegelasi.

      Nad redutasid ikka veel kusagil. Need ennasttäis, talumatud Crochani naised, kes peitsid end ravitsejate ja teadjamooridena. Tema esimeseks, imeliseks ohvriks oligi üks Crochani nõid, mitte rohkem kui kuusteist – sama vana kui Manon tollal. Tumedajuukseline plika kandis veripunast keepmantlit, mis kingiti kõigile Crochani naistele nende esimese veritsuse puhul – ja kasu sündis sellest ainult niipalju, et tähistas teda saakloomana.

      Kui Manon Crochani plika laiba sellesse lund täis tuisanud mäekurusse jättis, võttis ta mantli trofeena kaasa – ja kandis seda endiselt, rohkem kui sada aastat hiljem. Ükski teine Raudhamba nõid poleks seda teinud – sest ükski teine Raudhamba nõid poleks söandanud kolme matrooni raevu esile kutsuda nende igavese vaenlase värve kandes. Ent sellest päevast, kui Manon Mustnoka kantsi marssis, seljas mantel ja käes karp Crochani südamega – kink vanaemale –, oli tema pühaks kohuseks neid ühekaupa küttida, kuni enam ühtegi alles ei jäänud.

      See oli tema kõige hiljutisem lähetus – kuus kuud Fenharrow’s, kuni ülejäänud tema nõiaseltsist Melisandes ja Eyllwe põhjaosas sarnaseid käske järgides laiali hajusid. Ent neil kuudel külast külla jalutades ei avastanud ta ainumastki Crochani naist. Need talunikud olid esimene võimalus juba mitme nädala jooksul lõbutseda. Ja olgu ta neetud, kui seda ei naudi.

      Manon sammus põllule ja lakkus käigu pealt oma küüntelt verd. Ta lipsas läbi kõrte, vaevu enamat kui varjud ja udu.

      Manon leidis taluniku põllu keskel eksinult ja vaikselt hirmust määgimas. Kui mees pöördus ja tema põis vere ning raudhammaste ja julma, julma naeratuse peale lahti läks, lubas Manon tal südamest röökida.

      5

      Celaena ja Rowan ratsutasid mööda tolmust teed, mis väänles rünkadega tikitud rohumaade vahel lõunapoolsete eelmägedeni. Neiu oli Wendlyni kaarte piisavalt pähe õppinud teadmaks, et nad liiguvad küngastest üle. Kaugemal kõrguvate Cambria mägede suunas, mis tähistasid surelike poolt valitsetud Wendlyni ja kuninganna Maeve surematute maade piiri.

      Päike loojus parajasti, kui nad kõrgendikele tõusid. Tee muutus kivisemaks ja ühest küljest piirasid seda üsnagi kõhedust tekitavad kuristikud. Ühe kilomeetri jooksul kaalus Celaena korraks, kas peaks Rowanilt õhtuse peatuspaiga plaanide kohta küsima, aga ta oli väsinud. Mitte ainult sellest päevast või veinist või ratsutamisest.

      Oma luudes, veres ja hinges oli ta nii-nii väsinud. Ükskõik kellega rääkimine kurnas liigselt. See tegi Rowanist täiusliku kaaslase, sest olend ei lausunud Celaenale ainsatki sõna.

      Maapinnale langes hämarik. Tee juhatas neid läbi tihke metsa, mis levis mägedesse ja üle nende. Puud muutusid küpressidest tammedeks, kitsastest tüvedest pikkadeks ja uhketeks. Metsaalust täitsid põõsastikud ja siin-seal leidus sammaldunud rahnusid. Isegi paisuvas pimeduses tundus, et mets hingab. Soe õhk ümises ja jättis Celaena keelele metalse maitse. Kaugel nende taga mürises äike.

      Oleks see vast tore. Eriti nüüd, mil Rowan viimaks laagri üles löömiseks sadulast alla ronis. Sadulakottide põhjal otsustades polnud tal telki kaasas. Ega magamisaluseid. Ega tekke.

      Ilmselt oli nüüdseks mõistlik eeldada, et Celaena külaskäik Maeve juurde ei tule vist kuigi meeldiv.

      Kumbki neist ei rääkinud, kui nad hobused puude vahele viisid. Tee pealt piisavalt kaugele, et mööduvate rändurite eest varjule jääda. Rowan kallas nende varustuse valitud laagripaika ja viis oma mära lähedalasuva oja juurde, mille vulinat ta ilmselt nende teravatipuliste kõrvadega kuulis. Tal ei vääratanud kerkivas pimeduses ükski samm, kuigi Celaena lõi küll mõne kivi ja juure vastu varbad ära. Suurepärane nägemine, isegi pimedas – veel üks haldjate omadus. Midagi, mida tal võiks olla, kui ta…

      Ei, selle peale ei tohi mõelda. Mitte pärast seda, mis teisel pool väravat juhtus. Ta moondus siis – ja see oli piisavalt jube meenutamaks, et tal pole mingit huvi seda enam kunagi veel kogeda.

      Kui hobused joodetud, ei jäänud Rowan teda ootama ning viis mõlemad märad laagrisse tagasi. Celaena kasutas privaatsust omaenda vajaduste rahuldamiseks, laskus siis rohusele nõlvale põlvili ja jõi ojast isu täis. Jumalad küll, see vesi maitses… uue ja iidse ja vägeva ja hõrguna.

      Ta ahmis vett seni, kuni taipas, et tühimik kõhus võib vabalt ka näljast tuleneda. Neiu tuikus laagrisse tagasi ja leidis peatuspaiga üles Rowani hõbejuuste läike järgi. Haldjas ulatas sõnatult veidi leiba ja juustu ning jätkas hobuste harjamist. Celaena pobises tänutäheks, kuid ei vaevunud abi pakkuma ja vajus kõrguva tamme najale istuma.

      Kui vats enam nii väga ei valutanud ja Celaena mõistis, kui valjusti ta õuna mugis, mille Rowan hobuseid toites talle samuti ette viskas, kogus neiu piisavalt energiat ja küsis siis ettevaatlikult: „On Wendlynis tõesti niipalju ohtusid, et me ei saa lõkkega riskida?”

      Haldjas istus puu najale, sirutas jalgu ja ristas need pahkluu kohalt. „Surelike puhul mitte.”

      Tema esimesed sõnad Celaenale pärast linnast lahkumist. See võis olla katse teda hirmutada, kuid Celaena luges mõttes siiski üles kõik oma relvad, mida kaasas kandis. Ta ei kavatsenudki küsida. Ei tahtnudki teada, mis sorti olendid võiks tule poole roomata.

      Pea kohal tõusis õhku puidu ja sambla ja kivi pundar, mis oli täis raskete lehtede sahinat, paisunud oja kurinat ning sulistiibade laperdamist. Ja seal, ühe СКАЧАТЬ