Vees on asju. Catherine Steadman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja oma eluga uuesti järje peale saanud. Me ei kuulnud paljudest enam midagi. Mõne puhul saime teada, et nad olid kolinud tagasi vanemate juurde Berkshire’i, Austraaliasse tööle läinud või lahutanud.

      Mark vahetas panka. Tema algses kohas olid kõik ta kolleegid koondatud ja tema teha jäi viie inimese töö, niisiis otsustas ta riskida ja läks mujale.

      See uus pank ei meeldinud mulle. Selles oli midagi veidrat. Sealsetel meestel õnnestus välja näha ühekorraga paksude ja sitketena. Nad olid vormist väljas ja suitsetasid, mis varem mulle üldse korda ei läinud, kuid tähistab praeguseks minu jaoks närvilist meeleheidet. See häirib mind. Sellest õhkub sapi ja purunenud unistuste lehka. Käisime mõned korrad koos Marki töökaaslastega napsi võtmas ning nad tegid oma naiste ja laste aadressil tigedaid ja sapiseid märkusi, justkui mind polekski seal. Justkui võinuksid nad kuskil plaažil peesitada, kui ainult neid naisi poleks.

      Mark ei ole nendesugune, tema hoolitseb enda eest. Ta jookseb, ta ujub, ta mängib tennist, ta hoiab end vormis – ja nüüd istub ta nende meestega üksteist tundi järjest samas ruumis. Ma tean, et tal on tugev iseloom, kuid ometi näen, kuidas see teda väsitama hakkab. Ja nüüd, just sellel päeval, meie aastapäeval, teatab mees, et tahab rohkem tööle keskenduda.

      Keskendumine tähendab seda, et ma näen teda vähem. Ta teeb juba niigi liiga palju tööd. Mark tõuseb igal tööpäeval kell kuus hommikul, lahkub kodust kell 6.30, lõunastab kontoris oma laua taga ja jõuab täiesti kustununa koju kell pool kaheksa õhtul. Me sööme õhtust ja ajame juttu, ehk vaatame filmi, ning tema on voodis juba kell kümme, tuled kustus, et hommikul kõike seda taas korrata.

      „Seda ma tahangi muuta,“ ütleb Mark. „Ma olen seal töötanud juba terve aasta. Kui ma nende juurde tööle läksin, lubasid nad mulle, et jään sellele kohale vaid ajutiselt, kuni osakond reorganiseeritakse. Aga seda ei lase nad mul teha. Nad ei lase mul reorganiseerida. Niisiis ei tegele ma sellega, milleks mind tegelikult tööle võeti.“ Ta ohkab. Masseerib käega nägu. „See ei ole tegelikult paha. Aga ma pean Lawrence’iga asjad klaariks rääkima. Meil on vaja arutada mu aastalõpuboonust või siis meeskonna muutmist, kuna mõnel neist naljameestest pole aimugi, millega nad tegelevad.“ Ta vaikib hetkeks ja vaatab siis minu poole. „Ma räägin tõsiselt, Erin. Ma ei tahtnud sulle sellest rääkida, aga esmaspäeval, pärast selle tehingu sõlmimist, nuttis Hector mulle helistades.“

      „Miks ta nuttis?“ küsin üllatunult. Hector on praeguseks juba aastaid Markiga koos töötanud. Kui Mark eelmisest pangast ära tuli, kui kõik viltu vedas, lubas Mark Hectorile samuti koha leida. Ja ta pidas sõna. Töökohta vahetades seadis Mark tingimuseks Hectori palkamise. Nad kas tulevad koos või ei tule üldse.

      „Sa ju tead, et me ootasime tookord enne tehingu kinnitamist numbreid?“ Ta vaatab mulle küsivalt otsa.

      „Jah, sa vastasid ta kõnele parklas,“ vastan noogutades. Ta lipsas eile lõuna ajal pubist välja ja veetis terve tunni mööda kruusaga kaetud platsi tammudes, lastes toidul ära jahtuda. Mina lugesin sel ajal raamatut. Ma olen vabakutseline ja seega niisuguste „telefonituuridega“ hästi tuttav.

      „Nojah, ta ütles mulle, et oli numbrid kätte saanud. Tehingutega tegelevaid vendi oli puhkuste ajal kontorist raske tabada ja nad pildusid talle veel lisaks kaikaid kodaratesse. Nad nõuavad, et me tagasi olles ületunnitöö ja õiglaste tavade arutamiseks koosoleku korraldaksime. See on täiesti naeruväärne. No igatahes rääkis Hector New Yorgiga, üritas selgitada, et kõik on hetkel ära, ja põhjendas andmete hilinemist, ja nemad seal keerasid täiega ära. Andrew … Sa ju mäletad Andrew’d New Yorgist, eks ole? Ma rääkisin sulle sellest …“

      „See mees, keda ma Brianny pulmas telefonis sind sõimamas kuulsin?“ segan mina vahele.

      Ta turtsatab ja muigab. „Nojah, Andrew. Ta on … ägeda loomuga. Aga olgu pealegi. Niisiis karjus Andrew telefonis Hectori peale ja Hector lõi verest välja ning määras lihtsalt tehingule hinna ja vajutas Send-nuppu. Läks magama. Ärgates ootasid teda sajad vastamata kõned ja e-kirjad. Selgus, et arvudele oli üks null lõppu kirjutatud. Greg ja teised sellid olid teinud seda tehingu aeglustamiseks. Nad oletasid, et Hector vaatab andmed enne ärasaatmist läbi ja laseb neil töö tuleval nädalal, kui nad kõik jälle kontoris on, ümber teha, aga Hector ei kontrollinud midagi. Tema lihtsalt andis allkirja ja saatis materjalid minema. Ja see on juriidiliselt siduv leping.“

      „Oh issand, Mark. Kas nad ei saaks lihtsalt öelda, et tegemist oli eksitusega?“

      „Ei saa, kullake. Niisiis Hector helistas mulle ja üritas selgitada, et oli andmeid õigeks pidanud ja ta kontrollib harilikult alati, alati … aga Andrew käskis lepingu ära saata … ja siis ta lihtsalt hakkas nutma. Erin, ma lihtsalt … mul on tunne, et mind ümbritsevad täielikud …“ Mark saab sõnasabast kinni ja vangutab nördinult pead. „Niisiis ma hakkan mujalt maad kuulama. Ma olen rõõmuga valmis leppima madalamate boonuste või väiksema palgaga, kunagist turgu ei saa me enam nii või teisiti tagasi. Keda me lollitame? Ma lihtsalt ei talu enam sellist stressi. Ma tahan jälle oma elu elada. Ma tahan sind ja lapsi ja meie ühiseid õhtuid.“

      Kuuldu meeldib mulle. Väga meeldib. Ma kallistan teda. Toetan pea ta õlale. „Mina tahan sedasama.“

      „Tore.“ Ta suudleb mind kergelt juustele.

      „Ma leian endale hea koha, esitan pärast selle Hectori asja äraklaarimist lahkumisavalduse, kasutan kohustuslikku ooteaega pulmade ja mesinädalate jaoks ja loodetavasti hakkan novembris uuesti tööga pihta. Täpselt jõuludeks.“

      Ta on ennegi ooteajal olnud – kõik, kes finantssektoris töötavad, on kohustatud töökohta vahetades kohustuslikul puhkusel olema. Väidetavalt peaks see aitama sisetehinguid vältida ja konfidentsiaalsust tagada, aga sisuliselt on tegemist kahekuuse palgalise puhkusega. Kõik see kokku tundub igati tore plaan olevat. Veab tal. Aga minagi peaksin hea meelega tööst mõned nädalad pausi. Me võiksime asjad läbi mõelda ja endale korralikud mesinädalad korraldada. Ma töötan küll hetkel oma esimese täispika dokumentaalfilmiga, aga pulmade ajaks on filmimise esimene etapp selja taga ja enne teise etapiga alustamist on kindlasti tarvis kolme- või neljanädalane paus teha. Ja neid kolme või nelja nädalat on kindlasti võimalik meie kasuks tööle panna.

      Mu rinnus tõmbub soojaks. See on hea. Eriti meie kahe jaoks.

      „Kuhu me läheme?“ küsib mees.

      „Mesinädalatele?“

      Me räägime sellest esimest korda tõsiselt. Pulmadeni on jäänud kaks kuud. Kõik muud teemad on läbi võetud, see välja arvatud. See on puutumata nagu avamata kingitus. Aga küllap on praegu sellele keskendumiseks igati sobilik hetk. See tekitab minus elevust. Võimalus veeta mitu nädalat teda kellegi teisega jagamata.

      „Teeme midagi pöörast. Võimalik, et meil on selleks viimast korda aega või raha,“ annan vihje.

      „Jah!“ hüüab tema, ta vastus on sama energiline.

      „Kaks nädalat – ei, kolm nädalat?“ Kissitan silmi ja lasen peast läbi filmimisgraafiku ja vajalikud intervjuud. Kolm peaks välja pigistama küll.

      „Juba hakkab looma. Kariibi meri? Maldiivid? Bora Bora?“ küsib mees.

      „Bora Bora. See kõlab ideaalselt. Mul pole aimugi, kus see asub, aga kõlab igatahes suurepäraselt. Põrgusse kõik. Lendame esimeses klassis? Kas me saame seda endale lubada?“

      Mees naeratab laialt. „Saame küll endale esimest klassi lubada. Ma panen piletid kinni.“

      „Viimase peal!“ Ma pole kunagi varem esimeses СКАЧАТЬ