Vees on asju. Catherine Steadman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sünnipäevaks saadud kingitus. Kas pole veider, mis asjad meelde jäävad? Aga siin ma olen, seisan vööni ulatuvas hauas ja meenutan kunagist ratsavõistlust. Muide, ma sain tookord teise koha. Olin selle üle väga õnnelik.

      Igatahes olen valmis kaevanud umbes kolme jala sügavuse, kahe jala laiuse ja kuue jala pikkuse augu. Jah, selleks kulus kaks tundi.

      Ma rõhutan: haua kaevamine on väga raske.

      Asjast selgema pildi andmiseks ütlen, et see auk, minu kahe tunni töö, tähendab järgmist: 3 jalga korda 2 jalga korda 6 jalga, mis teeb kokku 36 kuupjalga ehk ühe kandi pinnast ehk 1,5 tonni pinnast. Ja see vastab luukpäraga auto või täiskasvanud valgevaala või keskmise jõehobu kaalule. Just sellise koguse olen ma maapinnast välja kangutanud ja selle endisest asukohast pisut vasakule teisaldanud. Ja tegemist on kõigest kolme jala sügavuse hauaga.

      Vaatan üle mullakuhja ja vinnan end aegamööda august välja, käsivarred võbisevad keharaskuse all. Surnukeha vedeleb siinsamas, pruuni metsaaluse taustal särava koobaltsinise sähvatusena mõjuva rebenenud koormakatte all. Leidsin selle teeäärse peatuskoha lähedalt loorina oksa küljes rippumast, kõrval külmik, mille väikese sügavkülmaosa uks kriuksus rahulikult tuule käes. Keegi oli selle minema visanud.

      Hüljatud esemetes on midagi nukrat, eks ole? Lootusetut. Kuid samas ka midagi ilusat. Mina olen ilmselt tulnud mingis mõttes surnukeha hülgama.

      Külmkapp on siin juba mõnda aega vedelenud – tean seda, kuna nägin seda autoaknast, kui me siit kolm kuud tagasi mööda sõitsime. Keegi pole seda veel minema viinud. Me olime Markiga pärast meie kohtumise aastapäeva tähistamist tagasiteel Norfolkist Londonisse; mitu kuud hiljem on külmkapp endiselt siin. Veider mõelda, kui palju on minuga, meiega, selle aja jooksul juhtunud, sellal kui siin pole midagi muutunud. Nagu oleks see koht ajast ära lõigatud, omamoodi ajaseisupaik. Vähemalt niimoodi tundub. Ehk pole pärast külmiku omanikku siin hingelistki käinud, ja issand ise teab, millal see võis juhtuda. Külmik igatahes näeb välja nagu seitsmekümnendate toodang – teate küll, see on kuidagi klotsitaoline. Kubricku stiilis. Monoliit keset rõsket Inglise metsa. Kasutusest kõrvaldatud. See on siin olnud vähemalt kolm kuud ja keegi pole seda ära viinud, prügila mehed pole siin käinud. On selge, et siin ei käi mitte keegi. Meie välja arvatud. Ei mingeid kohaliku omavalitsuse töötajaid, rahulolematuid kohalikke, kes vallavalitsusele kirju saadaksid, varahommikusi koerajalutajaid, kes võiksid mu kaevanduse otsa koperdada. See oli mulle pähe tulnutest kõige turvalisem koht. Sellepärast me siin olemegi. Pinnase vajumine võtab aega. Aga ma usun, et külmikul ja minul on aega piisavalt.

      Heidan pilgu kortsus koormakattega kaetud kühmu suunas. Selle all on ihu, nahk, luud, hambad. Ta on kolm ja pool tundi surnud olnud.

      Huvitav, kas ta on veel soe. Minu abikaasa. Kas ta tundub käele soe, kui ma teda puudutan. Igaks juhuks guugeldan. Olgu üht- või teistpidi, ma ei taha ehmuda.

      No nii.

      No nii, käed ja jalad peaksid puudutades külmad olema, kuid ülejäänud keha võib veel soe tunduda. Selge siis.

      Ma hingan pikalt välja.

      No nii. Läheb lahti …

      Ma peatun. Oot-oot.

      Ma ei tea, miks ma seda teen, kuid kustutan sellegipoolest ta kõnekaardiga telefoni otsinguajaloo ära. Ma tean, sel pole mingit mõtet: telefoni ei ole võimalik jälitada ja pärast paari tundi oktoobrikuiselt rõskes mullas ei tööta see enam niikuinii. Aga mine tea, äkki töötab. Panen telefoni ta jakitaskusse tagasi ja kougin rinnataskust välja ta isikliku iPhone’i. See on lülitatud lennurežiimile.

      Vaatan fotod läbi. Need on meist. Mu silmadesse kerkivad pisarad, mis kahe kuuma nirena mööda palgeid alla voolavad.

      Eemaldan koormakatte ja toon lagedale kõik, mida see varjas. Pühin telefoni sõrmejälgedest puhtaks, torkan selle veel sooja rinnataskusse ja valmistan mõttes põlved ette surnukeha lohistamiseks.

      Ma ei ole halb inimene. Või äkki ikka olen? Ehk peaks selle teie otsustada jätma?

      Aga igatahes peaksin ma teile enne asju selgitama. Ja selgitamiseks tuleb mul ajas tagasi minna. Tagasi meie kolme kuu tagusesse kohtumise aastapäeva hommikusse.

      2

      Reede, 8. juuli

      Aastapäevahommik

      Sel hommikul ärkasime enne päikesetõusu. Mark ja mina. Oli meie aastapäevahommik. Meie kohtumise aastapäev.

      Me peatusime Norfolki rannikul pubiga butiikhotellis. Mark leidis selle Financial Timesi nädalalõpulisast „Mille peale tasub füüri lasta“. Tal on ajaleht tellitud, aga aega jätkub üksnes lisalehtede lugemiseks. FT-l oli igatahes õigus: tegemist on „hubase unistuste pelgupaigaga maal“. Ja mul on hea meel, et me „füüri“ just sellele kulutada otsustasime. Mõistagi pole „füür“, mida me kulutame, tegelikult minu jagu, aga kisub sinnapoole, et varsti on.

      Hotell on täiuslik pesake maal, kus valitsevad värsked mereannid, külm õlu ja kašmiirist pleedid. Chelsea mererannas, nagu reisijuhid seda kirjeldavad.

      Viimased kolm päeva olid möödunud jalutades, kuni meie lihased muutusid lõdvaks ja raskeks, põsed õhetasid Inglise päikesest ja tuulest, juuksed lõhnasid metsa ja soolase mere järele. Me jalutasime ja seejärel keppisime, vedelesime vannis ja sõime. Tõeline paradiis.

      Kunagine kõrts-postijaam ehitati 1651. aastal konarlikku teed mööda Londonisse reisivatele tolliametnikele ja võis uhkeldada sellise püsikundega nagu Norfolkist pärit Trafalgari lahingu võitja lord Nelson. Tema peatus toas nr 5, mis asus meie oma kõrval, ja külastas võõrastemaja kogu oma viieaastase töötuperioodi ajal väidetavalt igal laupäeval, et oma saadetised kätte saada. Huvitav, et isegi lord Nelson ei leidnud endale alati rakendust. Olin ikka arvanud, et kes mereväes, see mereväes. Aga vaat siis. Selliseid asju tuleb ette ka parimatel. Igatahes oli hotelli katuse all aastate jooksul aset leidnud kariloomaoksjoneid, kohtuistungeid ja isegi Jane Austeni stiilis laatasid.

      Fotoalbum meie toas andis meile mõnuga teada, et alumise korruse privaatses söögisaalis olid aset leidnud kurikuulsa Burnhami mõrtsukate juhtumi eeluurimisistungid. „Kurikuulus“ oli muidugi küsitava väärtusega iseloomustus. Mina näiteks ei olnud neist kunagi midagi kuulnud. Niisiis viisin end asjaga kurssi.

      Lugu sai alguse 1835. aastal, mil kingsepa naine mehe silme all oma mao perekonna õhtusöögilauale tühjaks öökis. Oksendaja, proua Taylor, oli saanud arseenimürgistuse. Sahvris olnud jahu oli seda kraami täis ja mürki leiti hiljem lahkamisel ka naise maost. Mürgitamise uurimise käigus selgus, et härra Tayloril oli kõrvalsuhe paari naabri, proua Fanny Billingiga. Ja seesinane Fanny Billing oli hiljuti kohaliku apteekri käest kolme penni eest arseeni ostnud. Seesama arseen oli leidnud tee proua Taylori jahukotti ja sealt edasi proua Taylori elu lõpetanud jahukäkkidesse. Küllap härra Taylor paastus sel õhtul. Vast pidas härra Taylor süsivesikute tarbimist välistavat dieeti.

      Kohtuliku uurimise käigus teiselt naabrilt saadud info kohaselt oli Taylorite kodu tol päeval külastanud proua Catherine Frary, keda olla kuuldud Fannyle enne tolle ülekuulamist ütlemas: „Jää enda jutule kindlaks, ja nad ei saa meile midagi teha.“

      Edasisel uurimisel selgus, et Catherine’i abikaasa ja laps olid kaks nädalat varem samuti väga ootamatult hinge heitnud.

      Hakati kahtlustama, et asi pole puhas. Catherine’i abikaasa ja lapse maod toimetati Norwichi, kus läbi viidud analüüsid kinnitasid, et needki sisaldasid СКАЧАТЬ