See teeb haiget. Adam Kay

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Vedelikke talle sisse ei tilgutata ja voodi kõrval lauakesel on puutumata veeklaas, mida – olen kindel, et ilmatu suurest tahtmisest hoolimata – lihtsad füüsikaseadused pole tal viimasel paaril päeval lasknud puudutada. Määran patsiendile introvenoossed vedelikud, ehkki hoopis tõhusam oleks mõnele kolleegile terve mõistuse retsept välja kirjutada.

      Teisipäev, 7. juuni 2005

      Assisteerin erakorralise meditsiini osakonna operatsioonitoas, kus eemaldan patsiendi pärakust võõrkeha. Olen arstina töötanud alla aasta ja see on neljas objekt, mille olen pärakust eemaldanud – vähemalt professionaalses mõttes.

      Mu esimesel kokkupuutel sellise probleemiga oli tegu kena Itaalia noormehega, kes tuli haiglasse, suur osa tualetiharjast tagumikus (harjased eespool) ja läks koju kolostoomikotiga. Tema kogukas itaallannast ema oli tänulik viisil, milleks britid iial suutelised pole. Ta pildus heldelt tänu ja kiitust igale personali liikmele, keda nägi, tänades neid poja elu päästmise eest. Ta pani käe ümber sama kenale noorele mehele, kes koos tema pojaga haiglasse tuli. „Ja tänu jumalale, et ta sõber Philip juhtus sel ajal kõrvaltoas olema ning sai kiirabi kutsuda!”

      Enamik patsiente kannatab Eiffeli sündroomi all – „Ma kukkusin, doktor! Ma kukkusin!” – ja lood sellest, kuidas asjad sinnamaale jõuavad, võivad olla uskumatud (kui mõtlema hakata, siis on ainult aja küsimus, millal keegi püüab istuda Gherkini (Londoni pilvelõhkuja; tõlkija märkus) otsa, kuid täna on esimene kord, kui ma patsiendi lugu tegelikult uskuma jäin. See on usutavalt ja valuliselt kõlav juhtum diivani ja kaugjuhtimispuldiga, mis vähemalt pani mind kulmu kortsutama ja mõtlema, et „nojah, nii võib vist juhtuda küll”. Kuid operatsioonisaalis pulti eemaldades märkame, et selle peale on tõmmatud kondoom, nii et võib-olla polnud tegu siiski päris õnnetusega.

      Neljapäev, 16. juuni 2005

      Ütlesin patsiendile, et magnetresonantstomograafia saab teha alles järgmisel nädalal, mille peale ta ähvardas mul mõlemad jalaluud murda. Mu esimeseks mõtteks oli „Ohoh, see tähendab paari töövaba nädalat”. Olin nii lähedal sellele, et anda talle pesapallikurikas.

      Laupäev, 25. juuni 2005

      Mind kutsutakse surnuks kuulutama vanaldast patsienti – ta oli olnud äärmiselt haige, elustamist polnud mõtet ette võtta ja surm ei saabunud ootamatult. Õde viib mind boksi, osutab sinakashallile endisele patsiendile ja esitleb mind ta naisele, kes, võiks öelda, pole veel lesk seni, kuni mina pole mehe surma ametlikult teatavaks teinud. Loodus võib kogu raske töö enda kanda võtta, aga dokumendi allkirjastamiseks on teil ikka mind vaja.

      Avaldan patsiendi naisele kaastunnet ja teen ettepaneku, et seni, kuni ma mõne formaalsusega tegelen, võiks ta oodata väljas, ent ta ütleb, et parema meelega ta jääks. Ma ei tea, miks, kuid arvan, et tema ise ka ei tea. Võib-olla on iga mehe juures viibitud hetk talle tähtis, isegi kui mees enam meiega pole, või ehk soovib naine kontrollida, ega ma pole üks nendest ajalehes Mail kirjeldatud arstidest, kes võtavad surnutega ette kirjeldamatuid asju. Igatahes seab ta end sisse esimeses reas, meeldigu see mulle või mitte.

      Varem olen surnuks kuulutanud kolm inimest, ent see on esimene kord, kui mul on kohustuslik publik. Mul on tunne, et peaksin pakkuma suupisteid. Päris kindlasti ei saa ta aru, kui pingeline, vaikne ja pikaleveniv tuleb selle õhtu etendus – rohkem Pinteri kui kõrbekuninganna Priscilla laadis.

      Kinnitan patsiendi isiku haigla randmepaela järgi, kontrollin visuaalselt hingamist, kontrollin, ega sõnalistele või füüsilistele stiimulitele ei järgne mingit reaktsiooni. Katsun pulssi unearterilt, kontrollin taskulambiga, kas pupillid on fikseerunud ja laienenud. Vaatan kella ja kuulan kaks minutit stetoskoobiga südametoone. Seejärel kuulan veel kolm minutit kopsutoone. Ülepingutus tundub siinkohal sobimatu sõna, kuid viis minutit on erakordselt pikk aeg, kui seisate liikumatult särava valguse käes, stetoskoop surutud kahtlemata surnud mehe rinnale, ja teid jälgib tema leinav naine. See on põhjus, miks me püüame nad selleks protseduuriks toast välja saada.

      Saan aru, miks me aega varume, et kindlad olla – leping surmaga võib jääda katki.^[20.] Peaaegu-lesk küsib ikka ja jälle, kas minuga on kõik korras. Ma ei tea, kas ta arvab, et olen liiga endast väljas, et liigutada, või olen äsja unustanud, mida surnuks kuulutamise juures järgmisena teha, kuid iga kord, kui ta midagi ütleb, hüppan üles nagu … noh, nagu arst, kes kuuleb laiba rindkeret kuulates hääli.

      Kui ma lõpuks end laest alla koorin ja rahunen, kinnitan talle kurba uudist ja panen oma leiud kirja. Kindla peale olid need viis minutit agoonia, aga kui kogu sel meditsiinivärgil sussid püsti on, siis eraldavad mind elusa kuju tööotsast Covent Gardenis ainult purk hõbedast värvi ja vana kast.

      Teisipäev, 5. juuli 2005

      Püüan 70-aastase daami alkoholitarvitamise kohta selgust saada, et siis andmed kirja panna. Olen teinud kindlaks, et tema probleemiks on vein.

      Mina: „Kas te ütleksite, kui palju veini te päevas joote?”

      Patsient: „Heal päeval oma kolm pudelit.”

      Mina: „No nii … Aga halval päeval?”

      Patsient: „Halval päeval saan hakkama ainult ühega.”

      Neljapäev, 7. juuli 2005

      Kogu Londonis on toimunud terroristide metsikused, teatatakse ühest suuremast juhtumist ja kõik arstid on kohustatud ilmuma A&E-sse.

      Minu ülesanne on käia läbi kirurgiaosakond ja lasta koju iga patsient, kelle elu või jäse pole otseselt ohus, et teha ruumi saabuvatele pommiohvritele. Olen nagu stetoskoobiga lumesahk – kinga saab igaüks, kes suudab jõuda sõna „simuleerija” kolmanda silbini, ilma et minestaks või verd köhiks. Sain lahti sadadest voodeid blokeerinud idikatest.

      Kolmapäev, 13. juuli 2005

      Haigla ei võtnud vastu ühtegi vigastatut ning kuna mul pole patsiente, pole ma tegelikult nädal otsa tööd teinud.

      Laupäev, 23. juuli 2005

      Sel nädalalõpul on mu parima sõbra Roni poissmeesteõhtu ja vaid neli tundi varem tuli mul sellest ära öelda. Mu nördimusel on miljon põhjust, alates faktist, et valik sai osaks vähestele sõpradele ning meid on kõigest kaheksa, kuni isiklike spordisärkideni, ja nüüdseks mittevõrdse mängijate arvuga paintball’i meeskondadeni ning asjaoluni, et kulutasin sellele kõigele nelisada kuradima naela.

      Tegelikult pidin sel ajal tööl olema, kuid korraldasin neljakordse vahetuse (A. teeb minu vahetuse, B. teeb A. vahetuse, C. teeb B. vahetuse ja mina teen C. vahetuse) – seega oli asi algusest saati veidi ebakindel nagu majaost suures ketis. Aga nüüd on C-l (keda olen vist korra varem kohanud) tõelised või kujuteldavad probleemid ühe oma tõelise või kujuteldava lapsega, seega olen nüüd siin palatis, selle asemel et tekiilast purju kaaninuna end läbipaistvas pallis ringi veeretada.

      Mittemeedikud^[21.] näevad vaeva arusaamisega, et tegelikult ei aita selliste asjade puhul pikk etteteatamisaeg: teadmine millestki enam kui kaks kuud varem tähendab, et meie graafik pole veel paika pandud. Tellin pudeli viskit, mida ma ei saa endale lubada – kuulen suisa Elton Johni lausumas: „Pidage nüüd, ärge hulluks minge” – ja korraldan selle saatmise Roni korterisse tema kojujõudmise ajaks koos mu lömitavate vabandustega. Kahe nädala jooksul teeme poissmeestepeo postskriptumi vaid meie kahe jaoks – pärast seda, kui minu öövalved on lõppenud ja pärast kolme asendusvahetust, mis ma endale kinni panin, et katta kulud selleks nädalavahetuseks, millest СКАЧАТЬ