See teeb haiget. Adam Kay

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ootejaama katusel, kust otsustas maa peale naasta käepärast olnud lambiposti abil – nagu tuletõrjujad depoos. Ta hüppas lambipostile ja libises koaala kombel alla. Õnnetuseks alahindas ta lambiposti tekstuuri – see polnud sile sõit, mida ta ootas, vaid hõõruv, piinarikas mahatulek mööda mügarlikku pinda. Seetõttu saabus ta A&E-sse mõlema peopesa ränkade marrastustega, peeniselt oli nahk täiesti maas.

      Olen uroloogiaosakonnas veedetud lühikese aja jooksul (ja ka mujal) näinud palju peeniseid, ent see oli eales nähtuist kaugelt kõige hullem. Väärinuks rosetti, kui ainult oleks olnud koht, kuhu see kinnitada. Viis sentimeetrit kusitit, mis kaetud õhukese verise säsikihiga, kokku võib-olla poolesentimeetrise läbimõõduga. See meenutas anuma põhja kinni jäänud spagetijäänust tomatikastmes. Pole ehk üllatav, et W. M. oli endast väljas. Tema mure muutus ainult hullemaks, kui ta küsis, kas peenisele on võimalik nahk uuesti peale saada. Konsultant härra Binns selgitas rahulikult, et see nahk katab nüüd ühtlaselt Londoni lääneosas asuvat kahe- ja poolemeetrist lambiposti.

      Esmaspäev, 21. veebruar 2005

      Patsienti pärast laparoskoopiat^[16.] haiglast välja saates kirjutan talle kaheks nädalaks töövõimetuslehe. Naine pakub mulle kümnekat, et vabastaksin ta töölt kuuks ajaks. Naeran, kuid temal on tõsi taga ja ta suurendab pakkumist viieteistkümne naelani. Pakun, et kui ta ei tunne end kahe nädala pärast nii hästi, et tööle minna, siis peaks ta oma perearsti juurde minema.

      Ilmselgelt oleks mul tarvis paremini riides käia – otsustades mulle pakutud altkäemaksu suuruse põhjal. Teel koju mõtlen, kui palju ta oleks pidanud pakkuma, et oleksin nõus olnud. Masendavalt arvasin selle kuhugi viiekümne naela kanti.

      Esmaspäev, 14. märts 2005

      Olen H. ja mõne sõbraga väljas õhtustamas – oleme pitsarestoranis, kus on avatud müür, liiga palju neooni, menüüd lõikelaudadel, tellimissüsteem on põhjusetult keeruline ning teenindav personal puudub peaaegu täielikult. Teile antakse seade, mis piiksub ja vibreerib, kui teie tellimus on valmis, mispeale te lohistate end üle osavalt sobimatutest keraamilistest plaatidest kokkupandud põranda, et võtta oma pitsa ükskõikselt teenindajalt, kes istub seal ohutult teadmises, et keegi ei küsi kunagi tagasi kahtteist ja poolt protsenti teenindustasu, mis on arve sees – isegi siis, kui keegi teid tegelikult ei teeninda.

      Seade hakkab tööle ja mina ütlen „oh jumal” ning hüppan vaistlikult üles. Asi pole selles, nagu oleksin oma Fiorentina-pitsast eriti elevil – sel neetud asjandusel on täpselt sama helikõrgus ja kõla kui mu haiglapiiparil. H. mõõdab mu pulssi, see on üheksakümmend viis. Töö on mulle tõenäoliselt tekitanud PTSH-i (posttraumaatiline stressihäire; tõlkija märkus).

      Pühapäev, 20. märts 2005

      Halbade uudiste teatamine on midagi enamat, kui „kardan, et tegu on vähiga” ja „tegime kõik, mis suutsime”. Miski ei saa teid ette valmistada, kuidas selgitada patsiendi tütrele tema nõrga vanaldase isaga öösel juhtunud üsna häirivat lugu.

      Pidin talle rääkima, et tema isa kõrval asuvas voodis lebav patsient sattus möödunud ööl äärmiselt suurde ärevusse ja segadusse. Et ta pidas tema isa oma naiseks. Et selleks ajaks, kui õed mürglit kuulsid ja kohale jõudsid, oli õnnetuseks juba liiga hilja ning see patsient istus tema isa otsas ja oli ejakuleerinud talle näkku.

      „Vähemalt ei läinud … asi sellest kaugemale,” ütles tütar, näidates üles maailmaklassi asja helgema külje nägemises.

      Esmaspäev, 11. aprill 2005

      Pean lõhkenud pimesoole tõttu viima kümneaastase A&E-st otse operatsioonituppa. Colin, võluv registraator, on mures emmega meisterlikult toime tulnud – selgitanud talle kõike, mis toimub ta poja kõhukeses, mida me probleemi lahendamiseks ette võtame, kui kaua selleks aega kulub, millal laps koju lubatakse. Püüan tema meetodi meelde jätta. See seisneb emale õige koguse rääkimises – teda tuleb informeerida, aga mitte ärevusse ajada – ja kõike tuleb teha õigel tasemel, mitte liialt arstide žargooni kasutades, samas mitte iialgi patroneerivalt. Ennekõike tuleb olla professionaalne ja lahke.

      Sekundi pealt muutub ema näoilme vähem ärevaks ja tunnen, kuidas mure tema kehast lahkub kui halb vaim või lõksu püütud tuul. Aeg on laps üles viia, seega noogutab Colin emale ja ütleb: „Üks kiire musi, enne kui ta operatsiooniruumi läheb?” Naine küünitab ettepoole ja annab Colinile põsemusi. Tema rõõm ja uhkus veeretatakse minema, poisi enda põsk, kurb küll, on kuiv.

      Teisipäev, 31. mai 2005

      Kolm ööd tagasi võtsin vastu patsient M. J-i, viiekümnendates aastates kodutu tüübi, kel oli krooniline pankreatiit. See oli minu töötamise algusest kolmas kord, mil me ta kroonilise pankreatiidiga vastu võtsime. Andsime talle valuvaigistit ja alustasime intravenoossete vedelike manustamist. Ta oli ärritunud ja õnnetu.

      „Saate endale vähemalt mõneks ööks sooja voodi,” ütlesin.

      „Nalja teete või?” vastas ta. „Saan siit endale neetud MRSA (metitsilliinile resistentne stafülokoki bakter; tõlkija märkus).” See juba tähendab midagi, kui haiglast väljaspool asuvatel tänavatel on puhtuse koha pealt parem reputatsioon kui haiglakoridoridel.

      Mulle ei meeldi jutlusi pidada, kuid olen arst ja see, et ma ei soovi tema surma, oleks juba nagu tööjuhendis kirjas, seega meenutasin, et ta on siin alkoholi tarvitamise tõttu^[17.], ja isegi kui ma ei suuda teda veenda joomist jätma (ei suuda), võiksin vähemalt paluda tal alkoholist hoiduda seniks, kuni ta haiglast välja saadame, kuna sellest oleks tõesti abi. Sel korral oleks tõesti kasulik, kui ta jätaks alkogeeli dosaatori rahule.

      Ta taganes minust nõnda, nagu oleksin teda süüdistanud kaksikutevahelises verepilastamises, öeldes, et muidugi ei tee ta seda ealeski – hiljuti on nad retsepti muutnud ja nüüd on sel tõsiselt kibe maitse. Siis tõmbas ta mu endale lähemale ja sosistas mulle kõrva, et selles haiglas on kõige otstarbekam imeda mõnd antiseptilist lappi, seejärel koputas mulle vandeseltslaslikult käsivarrele, nagu teataks, et „see on minu kulul”. Täna öösel laskis ta end „koju” saata, kuid kahtlemata on ta saabuvatel nädalatel jälle meiega.

      Traditsiooni kohaselt tähistan meie öiste vahetuste jada lõppu oma vanemresidendiga ja läheme Vingt-Quatre’i restorani suurele hommikueinele pudeli valge veiniga. Öövahetused on olemuslikult ülejäänud riigist erinevad ajavööndid, seega isegi kell üheksa hommikul ei saa seda veini kuidagi pidada ergutavaks – tegelikult on see unepitsike. Kui uuesti klaasid täidan, koputatakse aknale. See on M. J., kes möirgab naerust, enne kui heidab mulle oma parima ma-teadsin-seda! pilgu. Otsustan, et järgmisel korral istun aknast kaugemale. Või siis imen riietuskabiinis kähku mõnd alkoholiga immutatud lappi.

      Pühapäev, 5. juuni 2005

      Oleks ebaõiglane nimetada iga ortopeediakirurgi konte murdvaks neandertallaseks lihtsalt sel põhjusel, et üheksakümne üheksa protsendi selle elukutse esindajate puhul see kehtiks, ent minu süda tundub küll saapasäärde vajuvat iga öise piibitamise peale, mis mind nende hoolealuste palatisse kutsub.

      Sel nädalalõpul olen vaadanud üle kaks nende patsienti. Eile oli tegu mehega, kes pärast #NOF^[18.] operatsiooni kannatas atriaalse fibrillatsiooni^[19.] käes. Märkan haiglasse vastuvõtmisel tehtud elektrokardiogrammist, et tal oli AF juba siis – fakt, mille teda vastu võtnud meeskond täiesti kahe silma vahele jättis, ehkki see peaaegu kindlasti oleks seletanud, miks ta Debenhamni kaubamajas üleüldse põrandale pikali kukkus. Mul on tunne, nagu annaksin ortopeediaosakonnas tundi, mille teema on „Mõnikord kukuvad СКАЧАТЬ