Väravavaht ja meri. Maria Parr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei hoia oma koeral just eriti hästi silma peal!” lajatas Lena.

      Inimesed vahtisid meid jahmunult, eriti Sopa-Lenat. Tammusin rahutult jalalt jalale. Teiste taga märkasin tüdrukut, kes nägi välja nagu päike. Tema nägu raamis hele kiharapilv, ta naeratas ujedalt ja sügas koera kõrva tagant.

      Siis hakkasid nad rääkima, inglise keeles. Koolis olen ma selles aines palju tublim kui Lena. Talle ei mahu pähe, miks peab inglise keelt oskama, kui ta oskab norra keelt. Aga nüüd oli ta Kreetal käinud ja asjast aru saanud. Enne kui mina sõnagi suust sain, oli tema juba hoos.

      „The dog was fast in a tree!”

      „Ah! Thank you, thank you!” tänas mees, kes tundus olevat pereisa.

      Lena põrnitses talle tigedalt otsa. Lena tilkus mudast ja nägi eluohtlik välja.

      „The ferry is that way!” seletas ta ja osutas sadama poole. „Tule, Trille.”

      Ma naeratasin heledate lokkidega tüdrukule vabandavalt ja järgnesin Lenale.

      „Põrgusse need turistid,” sisistas ta. „Kujuta ette, sõita üle kõntsahunnikute omadega nii metsa, et eksid siin mägedes ära. Kogu kambale tuleks ohukolmnurgad külge kinnitada.”

      Pudelpost, mis sattus välismaalase kätte

      Järgmisel päeval polnud Lenal enam mingit tahtmist maamullaga kokku puutuda, niisiis otsustasime pudelposti merre loopida. Vanasti viskasime merre kamalute kaupa pudelposti. Sel suvel olime visanud ainult paar tükki. Ühe korra praamilt ja ühe korra muulilt. Aga Prõmaka-Mathilde näis pudeleid justkui magnetiga külge tõmbavat. Need hulpisid alati kuhugi koduranda ja me jäime narriks. Üks korralik pudelpost peaks ikka Inglismaale või Islandile välja jõudma. Või siis Kreetale, selge see. Nüüd olime end kell viis maast lahti kangutanud ja vanaisaga merele kaasa saanud. Ta kavatses sõita Hülgelaiuni välja, et öösel sees olnud õngejada välja tõmmata.

      „Kas su paat kiiremini ei liigu või?” uuris Lena otsekohe, kui olime sadamast välja sõitnud. „Igatahes Kreetal sain ma sõita kiirkaatriga, mis …”

      „Või Kreetal, ennäe mul asja, va kiidukukk!” kostis vanaisa. „Arvad, et see on mõni tavaline paat?”

      Ta raksas rusikaga vastu kajutiseina.

      Ei usu, et kogu ilmas leiduks kedagi, kes armastaks oma paati rohkem kui mu vanaisa enda oma. Paadi nimi on Troll. Ta on vanaisal alati olemas olnud.

      „Kas sa ei saaks vähemasti natuke võimsamaid hobujõude hankida ja Trollikesele peale panna,” ajas Lena peale. „Piisavalt kaugele merele jõudmiseks kulub meil ju niimoodi terve päev.”

      „Mul ongi terve päev aega,” väitis vanaisa.

      Istusin paadipõrandale. Mõelda vaid, kui meie pudelpostil õnnestub tõepoolest üle mere triivida. Olime sinna inglise keeles kirjutanud oma nimed, aadressi ja telefoninumbrid, isegi pildid juurde pannud. Kui keegi kusagil võõral maal selle leiab, kutsub ta ehk meid külla?

      „Välismaalased on ju nii lahedad,” arvas Lena. „Kreetal oli …”

      Vanaisa ja mina vahetasime pilke ja pööritasime silmi.

      „Pagana pihta, ma ei jaksa enam oodata,” ütles Lena äkitselt mu selja taga ja virutas pudelposti kõigest jõust üle parda.

      „Lena!” hüüdsin ma pahaselt. „Me ju alles jõudsime fjordile.”

      Mu parim sõber vaatas nukralt pudelit. See hulpis vees üles-alla ja seadis end siis rahumeeli maatuule suunas liikuma.

      „Võib-olla hüppan merre ja toon selle ära,” pani ta ette.

      „Tänan, ei, Lena Lid,” arvas vanaisa. „Täna läheb kongitsat millekski muuks tarvis.”

      Lena vajus dramaatiliselt minu kõrvale paadi põhja.

      „Kas ma pean tõesti kogu ülejäänud päeva Trolli peal pantvangis olema? Kas siin küpsist on?”

      Me popsutasime piki rannikut, kuni meie ees laius korraga mõõtmatu avameri. Siin ulgumerel kiigutasid meid ummiklained, see oli just nagu võimas hällilaul, kõik maismaahääled olid kadunud. Mu pahameel pudelposti pärast lahtus.

      „Otse ees on Inglismaa,” ütlesin Lenale ja osutasin sinna, kus meri ja taevas ühte sulasid.

      „Ja see seal on Hülgelaid.”

      Keset suurt sina paistis üksik must saar. Seal kõrgus ainult üksildane majakas.

      „Kas see on asustamata saar?” uuris Lena.

      „Njah, praegu küll,” vastas vanaisa. „Aga vanasti elati seal.”

      Lena ja mina uudistasime seda tillukest saart ja vankumatut tuletorni. Mõelda vaid, kuidas oleks seal elada. Keset merd. Nüüd, kui lähemale jõudsime, märkasime laiul ka üht maja ja lauta. Tumedate kaljude vahelt hakkas paistma rohulapikesi. Ka vanaisa silmitses Hülgelaidu tükk aega vaikides.

      „Kas tead, Trille, sinu isa ema kasvas sellel laiul üles,” ütles ta mõne aja pärast.

      „Tõesti või?”

      Vanaisa noogutas ja hakkas paati veidi eemal õõtsuva võrgupoi poole manööverdama.

      „Kas sul on siis isaema ka?” imestas Lena. „Kus ta sul on?”

      „Ta on surnud,” vastasin mina. „Ta suri siis, kui mu isa oli väike.”

      „Ah soo.”

      Lena ei öelnud rohkem midagi. Silmitses ainult mõtlikult majakat.

      Vanaisa tegi rahulike sisseharjunud liigutustega ettevalmistusi õngejadade väljatõmbamiseks. Ta ei räägi vanaemast just eriti sageli. Aga surnuaiale minnes võtame alati kaasa kaks lillekimpu. Ühe täta-memme ja teise vanaema hauale. Vanaema haual on väiksem ümar kivi, mis ei ole teiste hauakivide moodi. Kivi alumisse ossa on kirjutatud: „Valusas igatsuses”. Ma vaatasin seda saart kaua. Mulle tundus, nagu oleks Hülgelaiu ja majaka ümber helendus tekkinud. Mõelda vaid, et mu vanaema oli seal üles kasvanud. Kas tema isa oli majakavaht?

      „Hoidke eest,” hoiatas vanaisa nüüd ja lülitas vintsi sisse.

      Masin kriuksus ja rappus natuke ning hakkas siis nööri sisse kerima. Jadaõngede väljatõmbamine on nagu muinasjutt. Ei või iial teada, mis seal konksude otsas ripub, ja vanaisa saab alati kala. Mitte keegi terves külas ei tunne kalastuskohti temast paremini. Ükskord, kui vanaisa veel noor oli, sai ta kätte ühe hiidlesta, mis oli temast endast suurem. Ma olen seda kala pildi peal näinud. Unistan sellest, et niisugune asi veel kord juhtuks. Sellepärast küünitangi end paadist peaaegu pool meetrit välja, kui me õngesid sisse hiivame. Vanaisa lubab ka. Merel ei ole ta nii range. Ta valvab ainult hoolega, et me vintsi ei puutuks, sest seal jäi onu Tor poolest sõrmest ilma, kui ta väike oli. Isa käib vanaisale pidevalt peale, et too oma vintsile hädaolukorra puhuks stoppnupu kinnitaks. See on kohustuslik, väidab isa. Aga keegi ei saa vanaisa merelkäimise asjus kamandada. Kui keegi käsib tal midagi paadiga ette võtta, ei tee ta seda mingil juhul.

      „Parem õpetada lastele ettevaatlikkust,” ütleb vanaisa.

      Nüüd СКАЧАТЬ