K nagu kull. Helen MacDonald

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Need mehed teadsid, et on kullide jaoks haihtunud. Ei jäänud muud üle kui oodata. Nii me siis jätsime nad sinna: kolm üksildast kuju talvises ehas puude otsa vahtimas, udu ümberringi väljadel tihenemas, kõik kolm usus, et küll see maailm jälle paika läheb ja kull tuleb tagasi. Ja nii nagu mind torkisid taskusse pistetud suled, nii torkis mu kergelt nõutut südant ka see ootamine.

      Ma ei unustanud neid vaikivaid isemeelseid linde. Kui minust sai kullikasvataja, ei tahtnud ma kanakullidega mingil tingimusel tegemist teha. Nad mõjusid heidutavalt. Nad esindasid surma ja probleeme, nad olid õõvastavad kahvatusilmsed psühhopaadid, kes elasid metsatihnikutes ja tegelesid tapmisega. Mina armastasin pistrikke, neid teravate tiibadega kuulraskeid linde, kelle silmad olid tumedad ja kes lendasid erakordse kergusega. Mind vaimustas nende elav lennukus, sõbralikkus, hingematvad sööstud kolmesaja meetri kõrguselt, tuule hääl tiibades kärisemas. Kullidest erinesid nad samavõrd kui koerad kassidest. Ja veel – nad tundusid paremad kui kullid: kõik mu raamatud kinnitasid nagu ühest suust, et rabapistrik on suursuguseim lind maa peal. „Ta on aristokraatlik,” kirjutas kapten Gilbert Blaine 1936. aastal. „Kõikidest elavatest olenditest on ta kõige täiuslikum vägevuse, kiiruse ja graatsia kehastus.” Kulus aastaid, enne kui mõistsin, et pistrike ülistamine sõltus teatud määral ka sellest, kellel neid õnnestus lennutada. Kanakulli on võimalik lennutada põhimõtteliselt igal pool, kuna nende jahistiil seisneb kiires sööstus käelt lähiümbrusse, pistrike tõeliseks lennutamiseks on aga vaja avarust: nõmmesid, mõisu, tohutu suuri põlde, kõike seda, millele ei ole väga lihtne ligi pääseda, kui sa ei ole just jõukas või tutvustega. „Kultuurrahvaste hulgas,” kirjutab Blaine, „jäid suursugused pistrikud privilegeeritud aristokraatia eksklusiivseks pärusmaaks.”

      Võrreldes aristokraatliku pistrikujahindusega oli kanakullide ja raudkullidega jahipidamine üsna hirmsa mainega. „Ärge majutage oma tooreid kanakullipidajaid pistrikujahiliste tubades,” ähvardab 14. sajandi normann Gace de la Bigne. „Nad on pühades kirjadeski neetud, sest vihkavad seltskonda ja tahavad tegeleda oma jahipidamisega üksinduses. Kui keegi näeb inetu kehaehituse, lohmakate jalgade ja pikkade vormitute säärte, kühmus õlgade ja küürus seljaga meest ning tahab teda pilgata, siis ta ütleb: „Vaata missugune kullipidaja!” Ja ega kulli ennast peremehest paremaks peetud – isegi mitte kuus sajandit hiljem kirjutatud raamatutes. „Kanakulli ei ole võimalik niimoodi austada ja imetleda nagu pistrikku,” selgitab Blaine. „Nimed, mida neile enamasti pannakse, illustreerivad nende iseloomu piisava täpsusega. Vampiir, Iisebel, Svastika või isegi Mrs Glasse on kanakullile tabavad nimed, ent vaevalt sobiksid pistrikule.” Kanakulle peeti kaabakateks: nad olid mõrtsukad, keda oli raske taltsutada, nad olid solvujad, tujukad ja võõrad. Verejanulised, kirjutab 19. sajandi pistrikukasvataja major Charles Hawkins Fisher ilmse hukkamõistuga. Jälgid. Aastaid kippusin ma sellega nõustuma, sattudes ühtelugu vestlustesse, mis mind üha enam veensid selles, et ma ei kavatse kunagi ühtegi kanakulli välja õpetada. „Kas sa lennutad pistrikke?” küsis üks kullikasvataja. „Mulle meeldivad kanakullid rohkem. Nendega võid kindla peale välja minna.”

      „Kas nad ei ole üks igavene needus?” küsisin ma, endal silme ees kühmus kujud talviste puulatvade kindluses.

      „Kui sa tead saladust, siis ei ole,” vastas ta, kummardudes lähemale. Selles kõiges oli midagi jack-nicholsonlikku. Tõmbusin kerget ärevust tundes eemale. „See on väga lihtne. Kui sa tahad endale sõnakuulelikku kanakulli, siis pead tegema üht. Anna talle võimalus tappa. Tappa nii palju kui võimalik. Mõrv rahustab ta maha.” Ja ta naeratas.

      „Selge,” vastasin. Järgnes paus, millest tundus, et mu vastus ei olnud päris õige. Proovisin veel kord: „Suur tänu.” Ja ma olin üleni üks kurat-ja-põrgu-mulle-igatahes-meeldivad-pistrikudsuur-tänu-teile! Mulle ei oleks pähegi tulnud hakata kanakulli välja õpetama. Mitte ealeski. Ma ei olnud kunagi näinud nendes mõrvarlikes üksiklase silmades peegeldumas midagi endast. Olin korduvalt mõelnud: See ei ole minu teema. Nad ei ole minu jaoks. Aga maailm oli saanud teiseks, ja mina koos sellega.

      Oli juulikuu lõpp ja ma olin end veennud, et olen jälle enamvähem endine. Maailm minu ümber muutus aga üha kummalisemaks. Maja täitis sügav sinkjas valgus, pooleldi magnoolia-, pooleldi vihmakarva. Kõik esemed olid selles valguses tumedad ja väga vaiksed. Vahel tundus, et elan mere põhjas. Tajusin läbipaistvat survet. Tilkuvaid kraane. Kuulsin hingamist – enda oma – ja kargasin ehmatusest püsti. Ja tajusin veel midagi – miski nähtamatu, tabamatu seisis mu kõrval, millimeetri kaugusel nahast, miski ääretult vale, mis muutis minu ja kõikide tuttavate esemete vahelise kauguse mõõtmatuks. Ignoreerisin seda. Minuga on kõik korras, väitsin endale. Korras. Ja ma kõndisin ringi ja tegin tööd ja keetsin teed ja koristasin ja valmistasin toitu ja sõin ja kirjutasin. Aga öösiti, kui vihm torkis aknale oranže valgusetäppe, nägin und kullist, kes libises läbi märja õhu kusagile ära. Tahtsin talle järele minna.

      Istusin vihmast valgustatud toas arvuti taga. Helistasin sõpradele. Kirjutasin e-kirju. Sattusin ühe iiri kullikasvataja peale, kellel oli veel üks noor kanakull tolleaastasest pesakonnast alles. Kümnenädalane emane, poolenisti tšehh, veerand soomlast, veerand sakslast, ja kanakulli kohta oli ta väike. Leppisime kokku, et sõidan talle Šotimaale järele. Mõtlesin, et tahaksin endale väikest kanakulli. „Väike” oligi ainus asi, mida otsustasin. Ma ei mõelnud sekundikski, et kull ise minu otsustada oleks olnud. Kanakull oli valinud minu ja mitte vastupidi.

      Kui vihm lakkas, sai alguse palavus. Koerad hingeldasid lapiti maas pärnade tumedas varjus ja majaesine muru kahvatus ning kõrbes heinaks. Niiske kuum tuul liigutas lehti ega olnud võimeline midagi jahutama. See oli tuul, millest tõusis vaid häda – see oli nagu kuuma vannivee segamine palja käega. Tuule käes kõndimine oli rühkimine milleski paksus, mis ulatub lõuani. Pressisin end oma liikuvasse sulatusahju ja sõitsin linnast välja sõbra juurde, kes elas lähedal asuvas külas. Tahtsin rääkida kanakullidest ja Stuart oli selleks parim võimalik kaaslane. Ta on minu isiklik kanakulliguru. Aastaid tagasi käisin talvistel pärastlõunatel tema ja kulliga jalutamas ning märja rannamaa metsikuid faasaneid jahtimas, jalge all krudisemas Stuarti pikk vari ja suhkrupeet. Ta käe peal istus emane kanakull nagu käilakuju, lõhestades kullatud tuult. Stuart on suurepärane tegelane, ta on puusepp ja endine jalgrattur, kindel ja kõigutamatu nagu ookeanilaine, ja tema naine Mandy on säravalt lahke ja lõbus, nii et nende mõlema nägemine mõjus nagu vitamiinisüst. Olin peaaegu unustanud, kui heatahtlik ja soe võib maailm olla. Stuart pani grilli käima, aed täitus laste ja teismeliste ja sigaretisuitsu ja ringinuuskivate linnukoertega, tuhkrud ragistasid puurides, õhtu jõudis lähemale ja taevas muutus valgemaks, päike sai looritatud pilvekiudude kardina taha. Pea kohal võttis kurvi Spitfire, hävitaja. Pühkisime kulmudelt higi. Koerad hingeldasid, tuhkrud jõid veepudelitest ja Stuart orjas grilli, tulles vahel maja nurga tagant meie juurde, kuivatades laupa vastu käsivart. „Jahedamaks läheb!” ütles ta üllatunult. „Ei,” vastasime kooris, „sa tulid grilli kõrvalt!”

      Prantsatasin, hamburger käes, valgesse plasttooli. Ja just seal, muru peal heki varjus istus õrrel väike täiuslik pistrik, kes ei lasknud end ümbritsevast melust häirida, vaid puhastas hoolikalt oma pikka kirjut alusseelikut. „Pooleldi tšehh?” kordas Stuart samal ajal. „Kõige verehimulisem kanakull, keda ma välja olen õpetanud, oli tšehh. See oli luupainaja. Kas sa tõesti tahad seda teha?” Ta osutas pilguga murul oleva linnu poole. „Sa võid teda lennutada, kui tahad,” sõnas ta. „Tahad pistrikku?”

      Mu süda jättis löögi vahele. Pistrik. Seal ta istus, võimatult ilus, ränikivi ja kriidi segu olend, tiivad seljal peenelt ristatud; tume, otsekui kaetud nägu taeva poole. Ta vaatas pea kohal lendavat hävitajat professionaalse huviga. Ma heitsin pilgu üles. Lennukimürina toon oli muutunud – ta oli hoo maha võtnud ja hakkas aeglaselt laskuma läbi valge õhu lennundusmuuseumi poole, kus oli ta elupaik. Pistrik kallutas pead ja vaatas samuti. Meie pilgud olid täpselt paralleelsed. Ühe pika vajuva hetke vältel kaalusin, kas ma mitte ei tee kohutavat viga.

      „Tahaksin СКАЧАТЬ