K nagu kull. Helen MacDonald

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ möödusid. Loodus muutus. Puud said lehed, hommikud said täis valgust, piiritajad tulid tagasi, kisendasid mu Cambridge’i majast mööda läbi varasuvise taeva, ja ma hakkasin mõtlema, et minuga on kõik korras. Nad nimetavad seda normaalseks leinaks. See ta on. Sündmustevaene aeglane mäkketõus tagasi ellu pärast kaotust. See paraneb varsti. On raske muiet tagasi hoida, mõeldes, kui hooletult ma seda uskusin, kuna ma ometi nii kohutavalt eksisin. Läbi minu kihutas välja nähtamatu vajadus. Ma karjusin sisu, armastuse, ükskõik mille järele, mis peataks kaotuse, ja mu meel ei tundnud süümepiinu püüete pärast mobiliseerida sel eesmärgil ükskõik keda või mida. Juunis ma armusin, nagu võis ette ennustada, ja hävitavalt – mehesse, kes pages kilomeetrite taha, mõistes, kui läbi ma omadega olin. Tema kadumine lõi mu põhimõtteliselt oimetuks. Ehkki ma ei suuda enam ta nägugi meelde tuletada, ja ehkki peale selle, et tean, miks ta põgenes, tean ka seda, et ta oleks võinud sama hästi olla ükskõik kes, on mul ikkagi alles üks punane kleit, mida ma enam kunagi ei kanna. Nii see käib.

      Ja siis hakkas maailm ise leinama. Taevad murdusid, ja sadas ja sadas. Uudised olid täis üleujutusi ja uppuvaid linnu; kadunud külasid järvede põhjas; äkktulvasid maanteedel, mis võtsid puhkuseliikluselt jalgealuse; kajakke Berkshire’i linnade tänavatel; tõusvat merevee taset; avastust, et Inglise kanali uuristas miljonite aastate eest hiigeljärvest välja paiskunud vesi. Ja sadu jätkus, mattes tänavad pooletollise pulbitseva veekihi alla, rebides poeakende kohal olevaid varikatuseid, muutes Cami jõe café au lait’ tulvaks, mis oli paksult täis murdunud oksi ja läbiligunenud metsaalust. Minu linn oli apokalüptiline. „Mulle ei tundu see ilm sugugi kummaline,” mäletan end ütlemas oma sõbrale tänavakohviku sirmi all, vesi trummeldamas toolide taga kõnnitee vastu sellise jõuga, et kohvi sai rüübatud külmas uduvihmas.

      Kui sadu jätkus ja vesi tõusis ja mina püüdsin iga hinna eest pead vee peal hoida, algas midagi uut. Ma ärkasin ja kortsutasin kulmu. Ma olin näinud unes kulle, jälle. Ma hakkasin nägema unes kulle kogu aeg. Raptor. Röövlind. Tuleb ladina raptor’ist, mis tähendab „röövel”, mis tuleb rapere’st, mis tähendab „riisuma”. Röövima. Riisuma. Nägin unes kanakulle, eriti ühte konkreetset. Mõni aasta varem olin töötanud röövlinnukeskuses, mis asus Inglismaa ja Walesi piiril; see oli punase mulla, söekaevanduste, niiskete metsade ja metsikute kanakullide maa. See üks konkreetne, keda unes nägin, oli täiskasvanud emane, kes oli lennanud jahti pidades vastu aeda ja löönud end oimetuks. Keegi oli ta teadvusetuna üles korjanud, kasti pannud ja meie kätte toonud. Võib-olla on mõni luu murdunud? Võib-olla on ta viga saanud? Me koondusime poolpimedaks tehtud ruumis laua ümber, millel oli kast, ja ülemus sirutas vasaku kindas käe sinna sisse. Võis kuulda kiiret rapsatust, ja ruumi hämarusse, hall pea kõrgele tõstetud, kirjud rinnasuled vihast ja hirmust vahutamas, astus tohutu vana emane kanakull. Vana, sest ta jalad olid pahklikud ja tuhmid, aga ta silmad olid sügavoranžid ja raevukad, ja ta oli ilus. Ilus nagu graniidipank või äikesepilv. Ta täitis ruumi täielikult. Tal oli massiivne selg päikesest pleekinud hallide sulgedega, ta oli lihaseline nagu bullterjer ja hirmuäratav kui põrgu, ja seda isegi meeskonna silmis, kes veetis päevast päeva aega kotkaste eest hoolitsedes. Niivõrd metsik ja võigas ja tontlik. Tõmbasime ettevaatlikult ta hiigelsuured tiivad laiali, samal ajal kui kull väänutas ussi kombel oma kaela, et meid silmagi pilgutamata jälgida. Libistasime sõrmedega mööda tiibade ja õlgade peeni luid, et vaadata, ega midagi ei ole murdunud, mööda luid, mis olid kerged nagu kõrred ja õõnsad, sees luiste tugipostide võrk just nagu lennukitiivas. Kontrollisime rangluid, jämedaid soomuselisi jalgu, varbaid ja paari sentimeetri pikkusi musti küüniseid. Nägemisega paistis samuti kõik korras olevat: hoidsime kordamööda kummagi välkuva silma ees sõrme. Sähvaki, sähvaki, käis nokk. Siis pööras ta pead ja puuris pilgu täpselt mulle silma. Fikseeris silmad minu omadel, vaadates üle oma kumera musta noka, mustad pupillid liikumatud. Sel hetkel, just sel hetkel turgatas mulle, et see kanakull on suurem kui mina, ja tähtsam. Ja palju-palju vanem: ta on Deani metsast välja tõmmatud dinosaurus. Ta sulgedest õhkus spetsiifilist eelajaloolist lõhna; see hakkas ninna: piprane ja roostene nagu äiksevihm.

      Temaga ei olnud mitte midagi valesti. Me viisime ta välja ja lasime tal minna. Ta sirutas tiivad ja oli sekundiga läinud. Kadus üle heki tõusujoones olematusse. Just nagu oleks ta leidnud niiskes Gloucestershire’i õhus prao ja lipsanud sellest läbi. Seda hetke ma mängisingi oma peas üha uuesti läbi. See oli mu korduv unenägu. Sealt edasi oli kull paratamatu.

      3

      Väikesed maailmad

      Nägin väljaõpetatud kanakulli esimest korda kaheteistkümneaastasena. Palun, palun, PALUN, anusin oma vanemaid. Nad lubasid mul minna. Viisid isegi kohale. Me vaatame ta järele, ütlesid mehed. Nende rusikatel istusid kullid: oranžisilmalised, distantseeritud ja keskendunud kui kujud, sabad hallide vöötidega, rinnaesised tuisatud üle valgete sulgedega. Ma olin sõnatu. Soovisin, et vanemad lahkuksid. Kui nende auto sõitma hakkas, oleksin aga tahtnud sellele järele tormata. Ma tundsin õudust. Mitte kullide ees. Kullikasvatajate ees. Ma ei olnud kunagi varem selliseid mehi kohanud. Nad kandsid tviidi ja pakkusid mulle nuusktubakat. Nad olid seltskondlikud mehed, kes kasutasid päevinäinud Range Rovereid ja sõnades vokaale, milles võis kuulda Etoni ja Oxfordi noote, ning minus tõstis esimest korda pead ebamugav aimdus, et hoolimata minu suurimast soovist saada kullikasvatajaks, on siiski võimalik, et ma ei ole päris selline nagu need mehed; et nad näevad minus pigem iseäralikku vaatamisväärsust kui hingesugulast. Aga ma lükkasin oma hirmud kõrvale, tehes ruumi vaikusele, sest see oli esimene kord, kui ma nägin päris elus kullide väljaõpetamist. Seda päeva mäletan ma igavesti, mõtlesin. Ükskord olen see mina.

      Kõndisime talvises poolvalguses üle põldude, millel turritas talinisu. Tohutud hallrästaparved tõmbasid oma võrgud üle taeva, nii et see meenutas väga kummaliselt mõnda pärlitega tikitud varrukat 16. sajandist. Oli külm. Jalad said saviseks ja läksid raskeks. Ja kakskümmend minutit pärast teeleasumist see juhtuski – see, mida olin oodanud, kuid milleks ma ei olnud üldse valmis. Kanakull tappis faasani. See oli lühike toores sööst tamme otsast märja hekipuhma sisse; põgus summutatud kokkupõrge, okste murdumine, tiibade rapsimine, mehed jooksid ja surnud lind asetati aupaklikult jahipauna. Ma seisin veidi maad eemal. Hammustasin huulde. Tundsin tundeid, millele ei osanud nime anda. Mõnda aega ei tahtnud ma vaadata ei mehi ega nende kulle ja mu silmad püsisid valgusest lõigatud siiludel mustade okste vahel meeste selja taga. Siis kõndisin heki juurde, kus kull oli sooritanud oma tapmise. Piilusin sisse. Sügaval pimeduserägastikus helkisid kuus vaskset faasanisulge laukapuu süles. Sirutasin käe okaste vahele, päästsin nad ükshaaval lahti, pistsin käe koos sulgedega tasku ja haarasin need kokkupigistatud rusikasse, just nagu hoiaksin ma kõvasti kinni hetke ennast. Surma, mida olin näinud. Ja ma ei olnud päris kindel, mida ma olin tundnud.

      Aga selles päevas oli lisaks minu esimesele kohtumisele surmaga veel midagi. Jah, oli midagi muud ka veel ja seegi pani mind järele mõtlema. Kui õhtu hakkas jõudma, jäi mehi vähemaks. Üks teise järel olid nende kullid otsustanud, et ei soovi rohkem tegutseda, ei näinud ka ühtki head põhjust oma peremeeste juurde naasta, ning istusid selle asemel puude otsas, pilk kaugel hämarduvate karjamaade ja metsade kohal, ise puhevil ja lepitamatud. Õhtul tulime tagasi kolme meheta ja kolme kullita, esimesed ikka veel ootamas oma linde, igaüks oma puu all. Ma teadsin, et kanakullid kipuvad puude otsas mossitama: olin seda lugenud kõikidest oma raamatutest. „Ükskõik kui taltsas ja armastusväärne ta ka ei oleks,” lugesin Frank Illingworthi „Jahikullidest ja jahikullindusest”, „on päevi, mil kanakull on teatud erilises olekus. Ta on ärev, tõrges ja seltsimatu. Selle mööduva hulluse sümptomid võivad vähehaaval ilmneda pärastlõunasel jahipidamisel ja see tähendab peremehe jaoks tundidepikkust tüütust.”

      Nood mehed ei tundunud mulle tüdinenud; nad lihtsalt leppisid. Nad kehitasid impregneerjakkide õlgu, toppisid ja süütasid piibud ja viipasid meile hüvastijätuks. Me rühkisime edasi hämarusse. Selles kõiges oli midagi hukule määratud polaarekspeditsiooni vaimust, mingit СКАЧАТЬ