Ballisaali kohvik. Ann O'Loughlin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eraldi paigutatud, sulavõiga üle võõbatud muffinid. Puhvetkapile kandikute kõrvale asetas ta kaks suurt termost kohvi ja teega.

      „Külastajad hakkavad tulema kümne minuti jooksul. Vana preester jutlustab lühidalt, sest ta kiirustab tagasi voodisse. Meil on aega, et juua ise üks tassike, enne kui nad sisse vajuvad.”

      Ella võttis vastust ootamata kaks portselantassi ja valas nendesse kanget kohvi, mille aroom levis nende ümber, segunedes toa liisunud lõhnaga.

      „Kas seda saabki nii kergesti teha: lihtsalt kohvik avada?”

      „Ma ei tea, mina nii tegin; kui me lisaraha ei teeni, võetakse meilt maja käest ära.”

      „On väga vapper niimoodi inimesi oma koju lubada.”

      Ella turtsatas valjusti. „Pigem rumal, aga mul ei olnud palju valida.”

      „Mina ei oleks julgenud. Ma olen terve elu õpetajana töötanud ja klassitäie teismeliste ees seista ei ole mingi vaev, aga sellega ma hakkama ei saaks.”

      „Kui häda käes, kerkivad igasugused varjatud anded esile.”

      Kuulnud, kuidas kruus raskete, vilgaste sammude all krõbises, hüppas Ella püsti; majale lähenesid need kaksteist daami, kes võtsid vaevaks igal hommikul üles tõusta, et kuulata, kuidas isa Furley oma sõnadest liigse hooga üle vuristab, silmad veel unest rasked ja juuksed pealael sassis.

      „Istu sellele kohale akna kõrval; seal on kõige parem,” ütles Ella Debbiele, tõugates teda õrnalt edasi, kui naiste jutukõmin valjemaks muutus.

      Ella tõmbas külgmised Prantsuse uksed lahti ja tervitas iga naist nimepidi. Jahe hommikune õhk värskendas tuba, jäädes pidama akende ees olevatel plisseekardinatel.

      Iga külaline võttis tassi ja alustassi ning asus puhvetkapi juurde järjekorda, et ise endale kooki tõsta; nad noogutasid möödudes viisakalt Debbiele; iga laua taha pressis end tavalisest rohkem inimesi – et ei peaks võõraga samasse lauda istuma. Debbie mõistis, et oli seal sissetungija, ning kui jutusumin toas jõudis ühtlase tasemeni, lipsas ta Prantsuse ustest välja. Ta jalutas mööda külgteed ja peatus purskkaevu juures, et sigaret süüdata.

      Talle meeldis, et seda kohta kattis omamoodi hajuv vaikus. See meenutas kodu Bowling Greenis, maja, mida möödujad ei märganud, kuid mis oli tulvil mälestusi. Milline petis ta oli. Rob Kading ei oleks iial lubanud tal sööklas töötada. Ettekandjate seelikud olid liiga lühikesed ja vahetused kestsid liiga hiliste tundideni. Härra Peabody, kes elas linnast väljas, näpistas ettekandjaid tagumikust.

      Rathsorney daamid moodustasid päris lärmaka kamba; ta kuulis neid sinnamaani, vestluse kõla muutumas vastavalt sellele, kui suurt tähtsust ühele või teisele jututeemale omistati. Muriel Hearty kõrge hääl kostis kõigist teistest üle.

      „Seal sa oledki. Ma arvasin, et sa läksid ära.” Ella paistis hingeldavat.

      „Ma unistasin natuke.”

      Debbie kustutas kiiresti sigareti oma sõrmede vahel ja vehkis õhus kätega, et tossu hajutada.

      „Kas tahaksid majja tagasi tulla? Tüdrukud sätivad lahkuma ja me saaksime rahus teed ja kooki võtta.”

      „See on väga lahke, aga ma peaksin minema hakkama.”

      „Ehk siis mõnel teisel hommikul? Ma loodan, et sa astud veel kohvikust läbi, kuigi praegu oleme me ainult üheteistkümneni avatud – seni, kuni mul õnnestub abiline leida.”

      „Ma loodan, et sa varsti kellegi leiad.”

      „Jah. Naudi oma puhkust.”

      Ella jälgis teda mõne hetke mööda teed eemale jalutamas ja pööras siis maja poole tagasi. Kui ta saaks sellise meeldiva naise endale appi, õnnestuks tal ehk panka eemal hoida. Märganud Robertat magamistoa aknal luuramas, kiirustas Ella tagumise trepi poole, et ta ei peaks kuulma, kuidas õde järjekordse sedeli lauale viskab. Ta oli jõudnud sel hommikul juba esikulaua kõikuma panna, kui virutas üksteise järel lauale kaks sedelit.

      Kas nüüd võtame iga hulguse enda juurde? Emal ja isal oleks sinu pärast häbi. R.

      Muriel Hearty ütleb, et sa oled siit kuni Goreyni kõigi naerualune nende omakasupüüdlike kohvikuplaanidega. R.

      Süda õe vaikse märatsemise pärast pekslemas, kiirustas Ella oma tuppa tualettlaua juurde. Kõrgetel puudel kraaksusid varesed. Ta sulges silmad ja kujutles, täpselt nii, nagu oli seda mitu korda varemgi teinud, iga pisiasi täpselt paigas: vestluse sumin, portselannõude kõlksumine, kruusa krõbin, kui inimesed tema kohvikusse tulid ja siit lahkusid, vana maja selles olevast elust helisemas.

      Sirutanud käe hõbedase ehtekarbi järele, võttis ta sellest rohelise prossi. See oli võõrasemaõie moodi, kuid tintjat mustjas-rohelist värvi; tema ema oli valjult porisenud, et see oleks pidanud olema lilla, kollane või isegi must. Bernie O’Callaghan oli kandnud prossi ühe korra oma tumeda mantliga, kuid rohkem ei olnud see kasutamist leidnud.

      „Mulle meeldib, kui lill näeb välja nagu lill,” ütles ta ärritusest hambaid krigistades, sest tema abikaasa oli julgenud raisata raha asjale, mis talle ei meeldinud.

      Ellale meeldis Weissi võõrasema, selle rohelised kivid helkimas ja tumedamad kristallid läikimas, moodustades kaarjatest kroonlehtedest ideaalsed piirjooned. Keskkoht oli must, välja arvatud üks pisarakujuline roheline kristall.

      John O’Callaghan, kes New Yorgi linna juveliiride Weissidega kirjavahetusse astus, leidis samuti, et võõrasema kujutamine erinevates rohelistes toonides oli niihästi kaunis kui ka omapärane. Härra O’Callaghan tellis New Yorgist Weisside käest aastas kaks prossi. Perekonnaäri pidavad juveliirid saatsid hea meelega Rathsorney postkontorisse väikese pakikese, ja Bernie O’Callaghan ei mõistnud tegelikult kunagi, kui kaugele on tema abikaasa valmis minema, et kinnitada naisele oma armastust.

      Ella oli kõigi nende aastate jooksul seda prossi ainult ühe korra kandnud. Tal oli kindel kavatsus hoida seda mingiks eriliseks puhuks, kuid siis oli see hetk juba möödunud. Jõudis kätte aeg, kui ainus märkimisväärne sündmus, mis oli tema ellu veel jäänud, oli abikaasa matus. Täpselt enne, kui kirst majast välja kanti, kinnitas ta prossi oma musta poolmantli avara krae külge. Need, kes Ellat tol päeval nägid, ütlesid, et ta ei olnud kunagi paistnud nii kahvatu, stiilne, murtud südamega ja niivõrd üksi.

      Isegi pärast vanemate surma saadeti New Yorgist pakke, nagu oleks John O’Callaghani armastus oma naise vastu olnud surematu. Ella hoidis siiani neid prosse selles väikeses pappkastis, millega need olid saabunud.

      Muriel Hearty oli mööda puiesteed jooksnud, laup kortsus. Ta kokutas. „See jõudis eile postkontorisse ja ma nägin härra O’Callaghani tänaval kõndimas. Siis tõmbas miski mu tähelepanu kõrvale; ma oleksin pidanud talle järele hüüdma. Ma ei andesta seda endale iialgi.”

      Ella lõikas pruuni pakkepaberi katki ja avas kaane mõlemad pooled, nii et nähtavale tuli kaks hoolikalt valgesse siidpaberisse pakitud ehet, ning võttis välja topaasist ja oranžist ersatsteemandist prossi. See oleks ideaalselt sobinud tema ema uue tuhmoranži mantliga, mille ta oli ostnud Gorey kaubamajast ning hoidnud oma sünnipäeva jaoks. Prossil olid ringjalt paigutatud suitsune topaas ja tuhmkollased kivid, mida rõhutasid sügavoranžid ersatsteemandid, kumades keskel asuva topaasi taustal nagu päikesekiired. Oranžid kivid helkisid valguse käes.

      Teine pross oli aga see, mida Ella jumaldas: läbipaistvatest СКАЧАТЬ