Kullakene. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vähem siin ilmas,“ näuksatas Rita. Saina ja Pisu vaatasid meid suurte silmadega ega saanud aru, millest jutt käis. Seda nad muidugi nägid, kuidas me Arnoldi kinni võtsime, aga edasi… oli tühi maa.

      Moorisime liha ja muidugi ka ennast ja hommikul oli liha valmis ja meie Priiduga keskmises joobeastmes. Viisime liha tuppa ja läksime koos Priiduga ennast konnatiiki turgutama.

      „Sa mõtle ainult, kui hea see asi on,“ kiitis Priit konnatiigist välja pugedes. Valli oli samuti sinna tulnud ja tõmbas Priidule käterätikuga vastu pead. Tundus, et perekonnaelu hakkas neil juba arenema. Mina sain ka tuppa minnes Synne käest paraja koslepi.

      „Ma ei taha, et sa lollusi teed, aga eks see on sinu enda asi. Arvesta aga sellega, et alati olen mina sinu selja taga ja sa saad vastavalt,“ ähvardas naine ja samas suudles mind.

      „Tädi ja onu noklevad,“ leidis Saina, kes parasjagu kööki tuli ja meid märkas. Tüdruk seisatas, keeras pea viltu ja lihtsalt oli.

      Pärast sõitsid Priit, Valli, Rita, Olle ja Pisu minema. Viisime nad Märjamaale ja selleks tuli teha kaks tretti, sest ühega ei mahtunud kõik ära. Liiklusreegleid polnud ka mõtet rikkuda. Andsime neile kaasa hunniku suitsuliha.

      Pärast läksime Kadakamarja juurde ja vaatasime, kuidas seal elu kulgeb. Kulges küll… Riina oli ennast siia vedanud ja konutas nüüd jõllis silmadega köögilaua taga. Meid nähes ta lausa rõkatas ja hakkas käiama, et ma sõidaksin Märjamaale õlle järele. Saatsin Riina kukele, sest enam ei viitsinud ma mitte kusagile hakata minema. Tahtsin veeta rahuliku õhtupooliku koos Synne ja Sainaga.

      Pärast läksid Kadakamari ja Saina taas ratsutama. Meie aga läksime Kurrule. Riina jäi Kadakale ja lootis hakata Kadakamarja moosima. Kummalisel kombel tal see ka õnnestus. Õlle järele läksid nad HOBUSEGA. Ma ei kujutanud ette, kuidas Riina seal taga oma paksu kerega õõtsus, aga ära nad käisid. Igatahes trehvasid nad poe juures Valliga ja tema mulle helistaski. Kargasin püsti ja rääkisin kiiresti Synnele, milles asi oli. Nüüd hüppasime küll kõik autosse ja sõitsime säästuka juurde. Meile avanes kummaline vaatepilt: parklas olid pargitud autod ja nende keskel posti külge seotud hobune.

      Kadakamari ja Riina tulid poest. Olime kaugemal ja meid nad ei märganud. Hobuse ümber seisis päris palju inimesi, kes looma uudistasid. Rahulikult aitas Kadakamari Riina hobuse selga, sidus Kronu lahti, hüppas ise järele ja nad hakkasid Naistevalla poole tagasi tulema.

      Meie sõitsime kiiresti teist teed mööda Kurrule ja leidsin sealt eest Laurise, kes rahulikult köögis istus ja suitsuliha sõi. Ma rääkisin ka poisile, millega Kadakamari ja Riina olid hakkama saanud, ja poiss puhkes naerma.

      „Nojah,“ tähendas ta, „see ka liiklusvahend, millele pole juhiluba vaja.“

      Kadakamari ja Riina tulid Kurrule. Nimelt tahtis Kadakamari roosid üle vaadata.

      „Mis asja te ometi teete?“ küsisin. „Miks te hobusega läksite?“

      „Sina ju ei sõitnud,“ kobises Riina.

      Tahtsin veel midagi küsida, kuid samas helistas Samanta ja küsis, kuidas meil läheb.

      „Kõik on korras,“ vastasin ja ulatasin telefoni Sainale.

      „Mõtle, kui vahva mul siin on. Peaaegu sama tore kui mereröövlilaeval. Me käisime tädiga ratsutamas ja siis läksid…“ Ühesõnaga – Saina pajatas emmele kõik ette, mis oli juhtunud ja mida ta oli näinud.

      „Kas sa oled väga ehmatanud?“ tahtsin teada, kui jälle Samantaga rääkisin.

      „Ei. Miks? Ma tean, et te hoolitsete tüdruku eest ja usaldan teid,“ kostis Samanta.

      Saina ei julgenud üksinda magada. Olime meie Synnega ja Lauris, kes samuti meile ööseks jäi. Seega tegime Sainale voodi enda magamistuppa. Tüdruk uinus kiiresti, aga meie ajasime veel Synnega kaua vaikselt juttu. Põhiliselt arutasime Signe ja tema elukaaslase olemust, kuid mingile kindlale seisukohale me ei jõudnud. Viimaks otsustasime mõnel päeval talle uuesti külla minna ja uurida ise kohapeal, mis mehega tegemist on, sest Signe oli öelnud, et kindlasti tuleb Egar tagasi. Lõpuks jäime magama.

      Hommikul kolisin vaikselt oma läpakaga kööki, tegin kohvi, keerasin ennast hommikumantli sisse. Siis tõusin ja läksin konnatiiki. Mulistasin seal mõnuga. Kui välja tulin, ootas mind Arnold. No ütle nüüd – ole veel inimese vastu sõbralik ja ta kleebib ennast sulle külge nagu takjas. Enam lahti ei saa. Ta hakkab meie heatahtlikkust lausa ära kasutama.

      „Kas külm ei ole?“ esitas ta mulle juba tüütuks saanud küsimuse.

      „Ei ole. Mis sa tahad?“ küsisin ennast kuivatades. Teadsin, kus mees elas. See oli kahekorruseline maja üsna Via Baltika ääres, kuhu vallavalitsus talle pärast vanglast vabanemist kahetoalise korteri andis. Mehel olid ka kusagil endine naine ja lapsed, kuid nendega ta ei suhelnud ja praktiliselt oli ta üksinda, kui muidugi mitte arvestada neid kaabakaid, kellega ta suhtles. Ta oli lühemat kasvu ja töllis mokaga mees, kellele oli kohe näkku kirjutatud, et kakskümmend aastat oma elust on ta vähemalt kinni istunud. Tegemist oli vargaga. Mina enda asjade pärast ei muretsenud, sest neid sai alati uusi osta. Temale tuleb sellest pahandust, kui ta millegi säärasega hakkama saab. Arnold teadis, et oleme Synnega politseinikud, kuid vist ei uskunud seda. Ta arvas ilmselt, et lihtsalt mingid tavalised tegelased, kes kasvatavad roose ja elavad kaunis jõukalt. Politseid oli ta oma elus juba küllalt näinud ja meie ei mahtunud oma mõõdetega nende piiridesse.

      Kutsusin Arnoldi tuppa, kuid käskisin tal vaiksemalt olla, sest pere alles magab. Mees oli kainena üsna viisakas ja istus. Mina aga torkisin arvutis ja lugesin ajalehti.

      „Ma rääkisin sulle, et olen varas, aga omade tagant ma ei varasta,“ kinnitas tema ja esialgu ta seda tõepoolest ei teinud. Edaspidi aga…

      „Kas sa tahad osta endale kümmet hõbelusikat?“ uuris mees ja ladus lusikad kõlinal lauale.

      „Kust kohast sa need pihta panid?“ pärisin otsekoheselt. Polnud võimalik, et mehele, kellel polnud hinge taga mitte midagi, tekkisid korraga hinnalised hõbelusikad.

      „Ma pole neid mitte kusagilt varastanud,“ vandus Arnold ja tema mokk vajus veel rohkem töllakile. „Mul suri üks sugulane ära ja ta pärandas kõik asjad mulle. Seal on veel nodi ja ma pean selle ära tooma.“

      „Kus ta elab? Ma aitan sul asjad ära tuua,“ pahvatasin.

      „Pärnu-Jaagupis,“ lausus Arnold silmagi pilgutamata. Tundus, et ta ei valetanudki.

      „Lähme siis sinna,“ pakkusin ja tõusin, et riidesse panna.

      „Lähme,“ oli ka tema nõus.

      Sõitsime Arnoldi oletatava sugulase korteri juurde ja Arnoldil oli olemas isegi võti, et sisse minna. Korter oli vanas puumajas ja üsna räämas. Ega sealt suurt midagi võtta polnud, sest enamik asju ja tehnikat oli juba vanad ning aegunud. Ütlesin, et Arnold tassiks autosse kõik, mida ta vajalikuks peab, ja mees tegigi seda. Naistevallas vedas ta kogu kraami oma korterisse ja tuli siis minuga kaasa.

      „Kuidas siis lusikatega jääb? Nüüd sa usud mind,“ nuias Arnold.

      „Palju sa tahad?“

      „Sada eurot,“ ütles mees ja silitas käega lusikaid.

      „Hea küll,“ olin nõus. Avastasin aga, et mul pole kodus sularaha, seega pidin minema alevisse. Mõistagi tuli Arnold minuga kaasa, sest kell СКАЧАТЬ