Kullakene. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ viskasime ta välja,“ teatas Oliver, kui nad koos isaga tagasi tulid.

      „Õieti tegite. Mul oligi temast juba kõrini. Muidu on ta normaalne, aga siis, kui mulle keegi külla tuleb, pöörab ta täitsa ära,“ seletas ilus naine. „Endal tal pole nagu kedagi. Ma olen küsinud, aga ta pöörab jutu mujale.“

      „Saina on senikaua meie juures, kui Samanta kontserdituuril on,“ ütlesin.

      „Kui Sam sedasi tahtis, siis muidugi,“ kostis Signe ja silitas Saina pead. Plika niutsatas ja teatas, et tal hakkab peale tulema soofanimiilia. Signe ei saanud aru, mida see tähendab. Viimaks tõi ta külmutusest suure tordi ja pani selle lauale. Lapsed eesotsas Ollega lausa sukeldusid sellesse.

      Signega oli tore juttu ajada. Mõnes mõttes oli ta väga sarnane Samantaga, keda me juba nii hästi tundsime. Ta oli lahke, aval ja siiras. Tundus, et leidsime temas endale veel ühe sõbra. Kutsusime teda endale külla, kuid naine kahtles.

      „Ma ei tea. See pagana Egar tuleb jälle tagasi ja ma ei saa. Ta tahab, et ma oleksin ainult tema, ja kui mul on mäng, siis hakkab ta ka vinguma,“ lausus Signe ja raputas oma blonde juukseid.

      „Kuidas ta ikka tagasi tuleb, kui me ta välja viskasime?“ imestas Priit.

      „Tuleb,“ nohises Signe. „Korraga seisab ta öösel mu voodi ees ja tuleb siis mu kõrvale. Aga meest temast ei ole. Ma ei tea, kas ta on impotent või mis… Igatahes – ta on selles osas täielik käpard,“ avas Signe oma voodisaladusi. Saina vaatas naist suurte silmadega. Samasuguste pruunidega nagu emal ja maigutas suud.

      „Kuidas ta sisse saab?“ hämmeldusin.

      „Ei tea,“ nohises Signe ja rüüpas kohvi.

      Läksime tagasi torni, enne aga jalutasime veel linnas. Vabaduse väljaku tunnelist läbi minnes märkasin, et mingisugune naisterahvas müütas seal oma „imekivimeid“, mis pidid õnne ja edu tooma. Astusin lähemale ja uurisin asja. Lõpuks ostsin Synnele oonüksist ümmarguse kera. Synne sünnipäev oli jaanuaris ja see sobis täpselt tema tähtkujuga. Endale ja Laurisele ostsin oletatava rubiini (kui see muidugi rubiin ikka oli). Vähemalt hind oli küll sinnakanti.

      Valli ja Priit koos Ritaga võtsid ka endale õnnekivid ja ega Rita ning Oliver ilma jäänud. Samuti Saina. Tema sai samuti oonüksi, kuid see oli peenikese paela otsas ja tüdruk riputas selle endale kaela. Me olime nüüd nagu mingisugune geoloogia muuseum, aga tühja kah. Läksime torni ja Synne tellis limo, et tagasi Kurrule sõita. Meie autod pidid tagasi tooma Rego, Madis ja Jaanika, see hiiglasest naine, kes oli Harkus vangivalvur.

      „Mõtle, kui palju soomanifiiliat siin on,“ säutsus Saina õnnelikult, kui oli avastanud kapi, kus limos maiustusi hoiti. Ka mina leidsin teise kapi üles ja seal… Tähendab – Synne vaikival nõusolekul ja Valli kurva pilgu all tegime selle kapi tühjaks. Peaaegu. Kurrule jõudes plartsatasin ma kohe konnatiiki, et pead selgemaks saada, ja solgerdasin seal.

      „Onu, kas sulle lestad ei hakka külge kasvama?“ uuris Saina. „Sellise külmaga ujud ikka ringi.“

      „Küll nad kasvavad, kui ma tahan,“ arvasin ja läksin tuppa riideid vahetama. Võtsin autovõtmed ja hiilisin välja. Kutsusin ka Priidu, Pisu ja Saina endaga kaasa. Sõitsime alevisse Maxima juurde. Läksime poodi ja võtsime endale suured õlled ja mõned viinad. Meist olid ikka täis joodikud saanud, arutlesin endamisi. Saina tuuritas kommileti juures koos Pisuga ja nad vedasid oma tavaari poelindile. Mis siis ikka – maksin ära ja tulime tulema. Juhtus aga see, et jäin politseile vahele ja mul tuvastati alkoholijoove. Õnneks polnud aga promillid väga suured ja asi piirdus vaid hoiatusega.

      Artur tuli meile. Ikka see tossav piibutobi näos ja jahipüss õlal, nagu mingi partisan.

      „Ma vaatasin siin, et teil on tegemist. Aga mul on lambaliha. Ilusasti ära soolatud ja äkki suitsetate midagi,“ rääkis mees.

      „Lase käia. Too liha siia. Ma teen tule alla,“ sõnasin. Ja nii ma tegingi. Artur läks liha tooma ja meie tegime tule suitsuahju alla.

      „Kuulge, noormehed,“ uudistas Valli, „kas te täna tuppa ka tulete?“

      „Ei tea veel, aga eks see hiljem paistab,“ vastas Priit.

      Synne ja Valli tõid soojad tekid ja ka Rita puges meie juurde. Nii armas oli vaadata Sainat, kes puges Rita kaissu ja varsti seal magama jäi. Tüdruk keeras ta hoolikalt teki sisse, sest oli ikkagi oktoober ja ööd olid külmad. Aga seal ta siis vaikselt nohises oma kommipalavikust vabanedes.

      Artur tõi liha ja istus ise samuti meie juurde. Pakkusime ka temale jooke, mis olime toonud, ja Artur hakkas mõnusalt oma piipu popsides meenutama jahimehejutte. Kuulasime teda huviga ja ma pean tunnistama, et jahist mees teadis. Ainult kuidas ta oma viltu kiskuva jahipüssiga hakkama sai, seda ma ei teadnud.

      Öö oli juba saabunud, kui meie ikka veel suitsuahju juures konutasime. Jõime ja tundsime ennast mõnusalt. Vahepeal tuli külast üks joomar ja tahtis vägisi meie sekka hakata, aga me ajasime ta minema. Loomulikult vihastus see pulstunud välimusega mees ja hakkas ähvardama. Viimaks kõikus ta ikka edasi või tagasi. Kurat seda teab. Asi aga nii ei jäänud. Pool tundi hiljem kõlas jahipüssi lask ja kuul tungis üsna lähedale minu kõrvale. Natukene jäi puudu, et see oleks mind tabanud.

      „Synne. Mine too kiiresti käerauad,“ kamandasin naist. Ta silkaski tuppa. Mina aga võtsin oma Cloki ja tulistasin vastu. Hämarduva taeva taustal nägin, kuidas mees madalamale laskus ja siis pikali heitis. Jooksime kiiresti tema juurde. Synne võttis tema jahipüssi ära ja mina panin tal käed raudu.

      „Sa, sitavares, tead ka, kellega sul tegemist on!“ karjusin mehele.

      Too vaatas mulle oma joobnud silmadega otsa ja lubas meid kõiki maha lüüa.

      „Sitaks, meil on neid laipu juba niigi ja üks veel ei tee muret,“ lausus Priit.

      „Mis laipu,“ ei taibanud joodikas.

      „Selliseid nagu sina,“ kohmas Synne.

      Vedasime mehe suitsuahju juurde ja viskasime murule.

      „Kas te oletegi need?“ küsis mees. Arnold oli vist ta nimi.

      „Kes?“ pöördusin mehe poole.

      „Noh – need maffiamehed,“ pobises tema.

      „Lollakas,“ nähvas Synne, „me oleme politseinikud, mitte mingisugused maffiamehed. Need ajad on juba möödas.“

      Arnold mõtles natukene ja vajus siis norgu.

      „Kuidas ma ise selle peale ei tulnud,“ ümises ta.

      Arnoldi käeraudu me esialgu lahti ei teinud. Pärast küll. Mees istus koos meiega lõkke äärde ja me andsime talle ka oma kärakat. Varsti hakkasime kõik korralikult jokki jääma. Muidugi lapsed välja arvatud. Arnold hakkas praalima, kui kõva vend ta oli nooruses olnud, ja kukkus Oliveriga maadlema. Nad läksidki kaugemale, et jõudu proovida.

      „Issand küll,“ ahastas Valli.

      „Rahu, ainult rahu,“ sõnas Priit nagu Karlsson. Ta teadis, et Olle oli sitke ja tugev poiss. Mis sellest, et alles üsna noor.

      Varsti oli Olle tagasi ja istus meie juurde.

      „Kus see Arnold on?“ tahtsin teada.

      „Magab СКАЧАТЬ