Kus sa ka poleks. Cara Walton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Deborah mõtles endamisi, et ega see vaeseke poleks julgenud ka vastu vaielda. Ta tundis tugevat kätt oma küünarnukil ja istus tõlda.

      Väikese koha harvad tuled jäid kiiresti seljataha. Kohe, kui nad peatänavalt ära olid keeranud, hakkasid tuuleiilid tõlda nii sakutama, et see kõikus küljelt küljele. Sir Randell oli sügavalt mõtetesse laskunud. Viimaks lausus ta:

      “Võtke vastu minu kaastunne missis Flemingi surma puhul.”

      “Mul on nii raske seda uskuda. Beatrice…”

      “Ma ei saa teid lohutada, kuna ei tea juhtunust rohkem kui teie.”

      Deborah noogutas ja vaatas aknast välja. Ta juurdles selle kallal, millega mees Londonis võiks tegelda. Tundus, et tulekahju polnud talle mitte saatuse löök, vaid lihtsalt äriasju pärssiv juhtum.

      Sir Randell püüdis jälle viisakas olla:

      “Siinne kant võib igaühele, kes sellega tuttav pole, väga trööstitu tunduda.”

      “Mul pole veel juhust olnud sellega lähemalt tutvuda.”

      Kuuvalgus puudutas mehe karmi nägu.

      “Tuhandeid aastaid tagasi,” alustas ta õpetlikul toonil, “peeti seda kanti tihedaimalt asustatud alaks kogu Inglismaal. Kiviajal elasid siin inimesed, kellest on säilinud kuni kakskümmend meetrit sügavad vanad kivimurrud. Nüüd paiknevad need asustatud kohtadest kaugel. See on künklik ala. Siin on tugevad tolmutormid ja siin elavad jänesed. See ongi selle kandi kohta kõik.”

      Deborah oleks tahtnud küsida, miks mees siis siin elab või maid omab, kuid tundis, et sellel pole mõtet. Mees justkui kuulus selle koha juurde. Tema käitumine, nagu kogu tema olemus, oli sama karm ja eemalepeletav kui see liivapõndakute ja niru põõsastikuga paik.

      “Veel veerand tundi,” lausus Randell, kes tundis suurepäraselt tee iga looget. Käsi rinnal ristates nõjatus ta seljatoele.

      Mõne aja pärast möödusid nad kahest väravatulbast, pöördusid kruusateele ja Deborah’le avanes värelevas kuuvalguses halli hambuliste tornidega kivimaja tontlik siluett.

      Tõld peatus ja selle uks tehti lahti.

      “See on Saxwold Hall. Siin tunnete end pisut mugavamalt kui Ingmeri võõrastemajas.”

      Vestibüülis oli külm. See ei sõltunud mitte ainult temperatuurist, vaid ka interjöörist. Kaunid ülespoole suunduvad trepikäsipuud ja balustraad olid suurepäraselt poleeritud. Keset vestibüüli seisev pikk kitsas laud helkles vaskselt. Seinal oli flaami stiilis pilt tuuleveskitega. Ja vaatamata kõigele sellele ei tundunud ruum külalislahkena.

      Peaukse juures seisis ülemteener. Kohe ilmus ka mustas valge kraega kleidis ja tanus majapidajanna.

      “Tere tulemast, sir Randell.”

      “Tänan, missis Thornton.”

      Reveranssi tegeva naise silmad olid huviga Deborah’le suunatud.

      “Missis Thornton, miss Richie veedab öö siin ja jääb vajadusel ka kauemaks.”

      “Ma ei teadnud, et te külalise kaasa toote, sir,” lausus naine.

      Randell selgitas missis Thorntonile paari sõnaga olukorda ja too tegi ettepaneku majutada Deborah maja idatiiva külalistetuppa. Randell noogutas nõusolevalt.

      Noor teener viis Deborah’ pagasi talle määratud tuppa.

      “Süütasin tule nii teie kabinetis kui ka toas, sir. Kuni leedi tuba soojeneb, võiks ta oodata kabinetis.”

      Randell noogutas jälle.

      “Ma käsin anda teile pokaali madeirat, miss Richie. Pean teid aga üksi jätma, sest mul on palju tegemist. Näeme õhtusöögi ajal.”

      Tundus, et mehe elu käis range korra järgi ja kui miski ootamatult ta plaanid rikkuski, siis seisid teenrid ja ta ise hea selle eest, et see võimalikult vähe probleeme tekitaks.

      Deborah juhatati sir Randelli kabinetti. Kaminas praksus rõõmsalt tuli, suurte raamatukappide kõrval olevates kandelaabrites põlesid küünlad.

      Missis Thornton näitas talle pesukaussi, mis oli peidetud oliivivärvi kardinate taga olevasse orva. Teener tõi kannu kuuma veega ja käteräti. Deborah oli kõige selle eest väga tänulik.

      Vahepeal oli kamina ette asetatud tugitool ja selle kõrvale lauale pokaal veini. Võtnud istet, püüdis Deborah lõõgastuda ja hakkas tuba vaatlema.

      Raamatukapp oli täis meditsiiniraamatuid. Seinal ei rippunud pilte, aga tõustes nägi ta suurel madalal kapil avatud anatoomiaatlast. Üksainus pilk sellele ajas Deborah’ südame kergelt läikima. Ta istus jälle tugitooli ja avastas ootamatult, et ei mäleta, millal ta viimati söönud oli.

      Ta ei tahtnud siia jääda ja koos sir Randelliga õhtustada, ei tahtnud talle pealesunnitud külalislahkuse eest tänulik olla. Ta oli liialt väsinud ja segaduses, et oma käitumine läbi mõelda. Deborah tundis end maailmas nii üksi, nagu ei kunagi varem.

      Ootamatult rikkus maja vaikust koletu müra. Tundus, nagu oleks tohutu hiiglane köhima hakanud ja rusikaga vastu seina tagunud. Deborah kargas püsti. Samas sisenes tuppa missis Thornton.

      “Jumal küll, kas te ehmusite, miss?” Ka teda see müra ilmselt häiris. “See on ainult pump, mille töömees maja kütmiseks tööle paneb. Peremehe äraolekul me seda ei kasuta, aga täna soovis sir Randell vanni võtta ja sooja on vaja ka tema laboratooriumi jaoks.”

      “Laboratooriumi?”

      “Jah, ta töötab kogu aeg, viib läbi eksperimente. Ta ei puhka kunagi. Peremees ei kannata tegevusetust ja talle ei meeldi, kui teda segatakse.”

      Müra vaibus tasapisi, muutudes lõpuks vaevukuuldavaks. Missis Thornton noogutas rahulolevalt.

      Majapidajanna saatis Deborah’ üles tema tuppa. See osutus suurepäraseks: Hollandi kahhelkividest kamin ja ere lilltapeet seintel. Deborah ei oleks siinsest majast osanud seda oodata. Päevatekk ja aknakate olid roosa- ja helesinisekirjust puuvillriidest. Kamina kohal rippuvast peeglist helklesid vastu nelja küünla tuled.

      “Tänan teid,” lausus Deborah.

      “Õhtusööki serveeritakse poole tunni pärast,” märkis missis Thornton toast lahkudes.

      Riideid vahetades vaatas Deborah end peeglist tähelepanelikumalt kui harilikult. Teda häiris pisut, et sir Randell tema suguluse Beatrice’iga kohe ära oli tabanud.

      Deborah ise polnud kunagi täheldanud oma erilist sarnasust õega. Mõlemad olid küll punakaspruunide juustega, kuid Beatrice’i kiharad olid pigem heledad, temal tumedad. Ka näojooned olid neil erinevad. Beatrice’il oli väike suu ning tema säravad silmad silmitsesid ümbritsevat küsivalt ja rahutult. Minu omad aga, hindas Deborah end kriitiliselt, ei reeda kellelegi midagi, kui ehk ainult siis, kui ma vihane olen.

      Ta ei näe enam kunagi Beatrice’i, ei vaata kunagi tema helerohelistesse silmadesse, ei kuule tema katkematut lobisemist.

      Õhtusöögiks valis Deborah lihtsa tumehalli kleidi, mille oli kavatsenud СКАЧАТЬ