Kus sa ka poleks. Cara Walton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Õue peal sulges tallipoiss just talli ust. Deborah astus lähemale.

      “Mulle pidi vastu tuldama,” alustas ta, olles vihane oma paluva tooni pärast, “kas see pole juhuslikult…”

      “See on Northwichi postitõld. See jääb ööseks siia. Tuul muutub kogu aeg tugevamaks,” kehitas mees õlgu.

      “Mis see tuul siia puutub?”

      “Te pole siit kandist?”

      “Ei.”

      Mees kehitas jälle õlgu.

      “Keegi ei sõida nõmmel sellise tuulega. Kohalikud teavad seda ja seetõttu ööbivad siin.”

      Uskumatu, et siin, ta oma kodumaal üheksateistkümnendal sajandil katkeb reis ainult mõne miili kaugusel sihtpunktist. Euroopas polnud Deborah’l transpordiga kunagi mingeid probleeme tekkinud.

      Tallipoiss heitis igatseva pilgu võõrastemaja ukse poole, ilmselt kiirustas ta oma kaaslaste juurde õllekapa taha.

      “Kuhu te soovite minna, miss?”

      “Toft-Warreni mõisa.”

      Mees jäi teda kivistunud pilgul jõllitama.

      “Aga see põles ju kaks päeva tagasi maha,” lausus ta lõpuks.

      Deborah ei uskunud oma kõrvu. Rumalus! Mees sai temast lihtsalt valesti aru.

      “Või põles maha?” kohmas ta põlglikult.

      “Jah. Kaks päeva tagasi.”

      “Ja… Mis sai mister ja missis Flemingist?”

      “Kas see oli nende nimi, kes seal elasid?”

      “Loomulikult on see nende nimi. Kus nad on? Kuhu nad läksid?”

      “Niipalju kui mina tean, põlesid nad sisse.”

      “Ma ei mõista…”

      “Kas olete kaugelt tulnud, miss?”

      Tallipoiss tundus samamoodi segaduses olevat nagu Deborah’gi.

      “Kuidas nii?” käis ta peale.

      “Noh, nagu räägitakse, ei pääsenud nad majast välja ja keegi ei saanud midagi teha. Polnud mingit võimalust neid aidata.”

      2. peatükk

      DEBORAH KEELDUS KUULDUT uskumast. Beatrice tuleb varsti ja vabandab hilinemise pärast. Kui isa surm oli olnud vältimatu, siis seda, et Beatrice’i äkki lihtsalt enam pole, ei suutnud ta ette kujutada. Deborah tundis end järsku väga üksikuna selles troostitus maailmas.

      Ta astus kõhklevalt võõrastemaja poole, kui kuulis läbi vihiseva tuule kabjaplaginat ja vankrirataste kolinat teel. Järsult ringi pööranud, jooksis ta väravakaare alt välja. Samal hetkel ilmus võõrastemaja uksele mees tumedas. Deborah saatis taeva poole palve, et tõllas oleks Beatrice. Lugu, mida ta äsja kuulis, oli lihtsalt väljamõeldis, see oli kahetsusväärne arusaamatus.

      Kehvalt valgustatud võõrastemaja ees peatus tolmune ühe hobusega tõld. Pukist hüppas alla kutsar ning võttis ära suud ja nina katva rätiku.

      “Sir Randell, vabandage, et hilinesin. Väljas on tõeline torm.”

      “Kas me võime teele asuda?”

      “Siia ma ju jõudsin. Kui aeglaselt sõidame, peaksime hakkama saama.”

      Kutsar avas ukse ja härra asetas juba jala jalatoele. Korraga vaatas ta Deborah’ poole ja kutsus peanoogutusega tallipoisi endale lähemale. Too lähenes kõheldes, justkui hoopi kartes.

      “Jah… Toft-Warren… nii ta ütles, sir,” vastas too isanda pärimise peale.

      Sir Randell vaatas veel kord Deborah’t. Langetanud justkui ebameeldiva otsuse, suundus ta neiu poole.

      “Nagu ma kuulsin, miss, soovite te Toft-Warrenisse minna?”

      Võõra vastu tuntavast vaenulikkusest hoolimata ei saanud Deborah viisakale pöördumisele vastamata jätta.

      “Jah, seda küll.”

      “Üksi?”

      “Ma lootsin, et mulle vastu tullakse.”

      Ta kordas seda vist sajandat korda.

      “Eeldan, et olete missis Flemingi õde. Vapustav sarnasus.”

      Sõnades kuuldus etteheide.

      “Poolõde. Deborah Richie.”

      “Miss Richie,” mees tegi midagi kummarduse sarnast. “Minu nimi on Gaunt. Randell Gaunt. Johanson küllap rääkis teile sellest kohutavast uudisest, kuid arvatavasti tegi ta seda väga jämedalt ja taktitundetult.”

      “Rääkis küll, kuid ma ei suuda seda uskuda. See pole võimalik! Ta ütles mulle, kuid ma ei saa…”

      “Siin on liiga tuuline, et midagi arutada. Lubage endale selleks ööks peavarju pakkuda, et saaksite puhata ja šokist toibuda. Teil tuleb loomulikult oma plaane muuta.”

      Mehe hääl ja pilk olid külmalt üleolevad. Ta tundus olevat kolmekümne ringis, kuid nägi oma karmi oleku tõttu palju vanem välja. Deborah mõistis, et see omapärane mees ootas ühest vastust – ei või jah. Ta tundis end ahistatuna.

      “Väga kena teist, sir, kuid olen harjunud enda eest ise hoolitsema.”

      “Siin on teil väga ebamugav.”

      “Ma räägin võõrastemaja peremehega.”

      “Ja tema ütleb teile, et vabu tube ei ole. Isegi siis, kui see nii ei ole. Igal juhul pole võõrastemaja kõige sobivam koht saatjata noore leedi jaoks.”

      Ta andis oma kutsarile märku.

      “Gritten, hoolitse leedi pagasi eest.”

      “Sir, ma tõepoolest ei taha teile tüli teha.”

      “Minu majas leiate koolitatud personali. Kahjuks pole mul kammerteenrit, kuid majapidajanna hoolitseb meelsasti teie eest. Homme hommikul võite endale teise ulualuse otsida või naasta sinna, kust tulite.”

      Ta jutt tundus veenev, samas delikaatne. Sir Randell Gaunti jaoks oli küsimus otsustatud ja ta soovis kannatamatult teele asuda.

      “Miks te minu suhtes nii osavõtlik olete?” küsis Deborah.

      “Sest kogu see lugu puudutab kahjuks ka mind. Põlenud maja oli minu valdustes ja kuulus mulle, sellepärast ma oma hõivatusele vaatamata Londonist kohale ruttasingi. Minu jaoks on see tuntav kaotus.”

      Mees sirutas käe, et Deborah tõlda aidata. Kuigi mõistnud, et muud väljapääsu tal pole, püüdis neiu ikkagi kergelt vastu punnida.

      “See mees, tallipoiss, ütles mulle, et keegi ei suuda sellise tormiga sinna sõita… Mis СКАЧАТЬ