Kui armastab, siis andestab. Julie Turman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ joogid ja ma võtan lonksu mahla.

      Dennard vaatab keskendunud oma kätele.

      “Mida ma küsida tahtsingi?”

      Kehitan naeratades õlgu. Mees hõõrub meelekohta ja liigutab prillisanga. Tema välimus muutub sellest veel naljakamaks kui päeval ning ta podiseb endale nina alla: “Midagi väga tähtsat… Aa!”

      Jällegi nipsutab ta sõrmi, sirutab välja nimetissõrme, siis tabab end sellelt, naerab, sätib prille ja laseb käe lauale.

      “Meid ei ole siiani teineteisele esitletud.”

      Naeratan.

      “Mina mäletan teie nime väga hästi.”

      “Jah?”

      Dennard naeratab kohmetult ja joob pokaalist vett.

      “Kuulsus ei ole minu jaoks sugugi peamine. See ei ole küll ka vähetähtis, kuid esmajärjekorras tahaksin saavutada midagi muud…”

      Dennard vehib kätega.

      “Sellest pärastpoole. Kuid ma huvitan teid?”

      Kas huvitab? “Jah, ma tunnen end, nagu ei toimuks see kõik ilmsi – et ma lihtsalt istun ja unistan sellest tutvusest.”

      “Öelge, mis on teie nimi?” palub Dennard.

      “Kelly Brody.”

      “Kelly,” kordab Dennard, nagu kõlaks iga häälik mu nimes tema jaoks täiesti uutmoodi. Võib-olla kujuneb ta peas juba uus stsenaarium ja peaosalise nimi on samuti Kelly. Vaevalt ta minu nägu on. Mina olen harilik tüdruk… Dennard noogutab mingite oma mõtete peale ja vaatab mulle jälle silma.

      “Hüüa mind lihtsalt Maxwelliks. Või Maxiks – kuidas tahad.”

      “Olgu.”

      Kui naljakas ta on! Kuid millepärast aina rohkem ja rohkem tõmbab mind tema poole. Kuidas ta seda teeb? Ta ei püüa ju sugugi parem välja paista, kui tegelikult on. Või on see originaalsus ainult mäng? Ehk kinomehed – näitlejad, režissöörid, stsenaristid – silmakirjatsevad kogu aeg, kas on vaja või ei ole?

      “Smith Street on tõepoolest suurepärane võttekoht,” ütleb Maxwell aknast välja vaadates, “1970ndatel oli see üle küllatud minutisööklate ja enneveeuputuseaegsete poekestega. Täpselt nagu on kirjeldatu raamatus “Üksindus bastionis”. Te ei ole lugenud?”

      Raputan pead. Maxwell lehvitab käega, naeratus näol.

      “Ja polegi vaja. Raamat on üsna paks ja pole loetav kaugeltki kõigile. Seda võivad vääriliselt hinnata vist ainult need, kelle elu sarnaneb peakangelase omaga.”

      “Milline tema saatus on?” tunnen huvi.

      “Ta elas ja kasvas Dean Streetil, valge poiss afro-ameeriklaste ja puertoricolaste keskel. Kannatas alandust, aga kohandus. Nagu raamatu autorgi.”

      Dennardil on meeldiv komme vabalt rääkida, sest kas see on mäng või ei ole, unustan järk-järgult, et teda ümbritsevad kinotähed ja muud kuulsused. Hakkan tasapisi lõõgastuma ja jälgin tema nägu, millel tundub peegelduvat viimane kui emotsioon. Ma ei märka, et kuulan teda muigvel suuga. Kui ta kogu aeg prille ei kohendaks, leiaksin ta vist päris sümpaatse olevat. Prillid… Koondan tähelepanu neile. Minu arvates need muudavad ta inetumaks.

      “Mina sündisin ka Brooklynis,” ütleb Maxwell.

      “Tõesti? Tähendab, sa oled nagu kangelane sellest raamatust?”

      Ta naerab ja raputab pead.

      “Õnneks mitte. Esiteks, erinevalt Rachel Edbasist on meie ema siiani perekonna juures, ta ei ole kunagi pruukinud narkootikume ega jooksnud hipidega jumal-teab-kuhu. Teiseks, mina ei ole ühtki päeva õppinud kohalikus riigikoolis nagu Dylan – mind saadeti kohe Manhattani erakooli. Aasta pärast kolisime sinna ja ma ei käinud Brooklynis viisteist aastat. Samas, raamatu lugesin läbi suure heameelega. Ikkagi meenutas see mulle lapsepõlve.”

      Aeglaselt noogutades püüan kujutleda seitsmeaastast Maxwelli. Ta ilmselt erines teistest küpse mõistuse ja teadmishimuga ning suutis massist välja rabeleda, kuigi teda ei ümbitsenud koolis ainult mustanahalised lapsed.

      Tuuakse toidud. Maxwell asetab suuräti põlvedele ja hakkab isuga suppi sööma. Peaksin alustama jutuga, mida tahtsin Maxwellilt paluda, kuigi ei tihka. Äkki ta arvab, et kiirustan teda ära kasutama? Mõtlen pingeliselt, kuidas kaugemalt alustada ja hiljem märkamatult põhiliseni jõuda, kui ta ise heidab mulle päästerõnga.

      “Kas sa sõbrustad ammu selle… hmm… Liziga?”

      “Elisabeth. Jah, ammu. Seda on isegi raske öelda, kui kaua.”

      Rõõmustan, et kõik nii hästi laheneb, kuid püüan paista, nagu ei oleks ma üldse Elliele mõelnud.

      “Naljakas, et sa teda ei mäleta. Ta mängis juba 1995. aastal noortekomöödias paadunud huligaani, teda tuntakse siiani tänaval ära.”

      Maxwell tardub ja tõstab lusika suu juurde, kissitab silmi ja vajub mõttesse.

      “Oota…”

      Mees laseb lusika taldrikule.

      “Ega ometi “Saatanat üle kavaldamas”?

      “Just,” vastan seljatoele nõjatudes ja kujutluses käsi hõõrudes. Asjad hakkavad liikuma! Et Maxwell ainult teisele teemale ei hüppaks!

      “Ta kihutab seal hallikasmusta Yamahaga ja tantsib salsat?” küsib mees.

      “Õige.”

      Maxwell noogutab heakskiitvalt.

      “Suurepärane töö! Tõepoolest suurepärane.”

      “Muide,” ütlen mina taldrikut eemale lükates ja käsi enda ette asetades, “miks kõik nii on läinud?”

      Vaikin hetke-paar, et mees usuks: tema küsimused viisid mind sellele mõttele.

      “Siis tunnistasid kõik üksmeelselt, et Elisabeth Sanders on andekas, kuid pärast ei ole tal õnnestunud ühtki osa saada – isegi episoodilist rolli, peaosast rääkimata,” räägin ma.

      Maxwell noogutab, näidates, et mõistab täielikult, millest jutt käib.

      “Nii juhtub. Mõned näitlejad sähvatavad küllaltki varases nooruses, kuid kustuvad kohe.”

      Ma ei taha uskuda, et Ellie on igaveseks kustunud. Ei saa olla, et aastatepikkused pingutused mitte millegagi lõppevad. Teisest küljest… ei, halvemast ma praegu ei mõtle.

      “Kuid kui inimene on andekas, ei saa ta ju ühe hetkega kaduda?!” hüüatan ma.

      Maxwell surub huuled kokku ja laiutab käsi.

      “Kahjuks juhtub ka nii. Eriti kui inimene mängis oma ainsa rolli noorukina, kuid on aastatega muutunud. Välimus, iseloom, osaliselt isegi temperament on teised.”

      “Ma ei saa aru. Mis temas siis muutunud on?” küsin ma. СКАЧАТЬ