Kui armastab, siis andestab. Julie Turman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Naeratan hajameelselt.

      “Ma ei ole kedagi mänginud ega kavatse ka…”

      Dennard kohendab prille ja vaatab mulle silma, nagu oleksime juba kohtunud ja ta mäletab seda suurepäraselt, kuid ei suuda meenutada, kus täpselt.

      “Oodake, oodake… Te olete Carol… Carol Grin? Või Grinway? Üks kandidaatidest õpetaja kohale Thomase filmis…”

      Mees vaikib, sest raputan eitavalt pead.

      “Ma ei ole kuidagi kinoga seotud, tulin siia lihtsalt koos sõbrannaga.”

      Dennardi nägu muutub karmiks. Ta saadab prillid jälle õigele kohale.

      “Aga kes lubas?”

      Tõmbun jahenenud pilgu all kössi ja kehitan õlgu.

      “Mitte keegi. Minu käest küsiti, mida ma siin teen, ja mina kavaldasin…”

      Jään vait lootusega, et Dennard meie peale käega lööb ja oma tegemiste juurde tagasi pöördub. Kuid mees ootab selgitusi, sealjuures veel sellise ilmega, et tunnen kohustust täpsustada:

      “Valetasin, et olen kriminaalse slängi konsultant.”

      Itsitan.

      Dennard kergitab kulmu.

      “Mu film ei ole kurjategijatest.”

      “Tean, ma olen stsenaariumit lugenud. Ütlesin seda niisama… esimene asi, mis pähe tuli. Üks mu isa kliente teenib sellega – sõidab mööda võtteplatse ja annab igasuguseid soovitusi. Selgitab, kuidas räägivad ja käituvad tõelised kurjategijad. Ta on ise kinni istunud – tõsi küll, mitte eriti kaua, mingi pisiasja eest. Ta meenus mulle ja nimetasingi end konsultandiks.”

      Naeratan kergelt.

      “Mind usuti, ei imestatud ega esitatud küsimusi.”

      Dennard ei pööra minult uurivat pilku.

      “Meie töös kohtad selliseid asju, et miski ei pane enam imestama.”

      Ta kohendab jälle prille ja kallutab pea pisut ettepoole.

      “Räägite, et teie isa klient? Ta on teil…”

      “Psühholoog,” kiirustan vastama, et Dennard ei hakkaks oletusi tegema.

      “Hmm…”

      Märkan ta silmades naeruhelki ja lõdvestun, kuid Dennardi nägu muutub jälle tõsisemaks.

      “Kõrvalised isikud ainult segavad meid. Kas te tõepoolest ei mõista seda?”

      Tõmbun pillikeelena pingule nagu esimese klassi õpilane ja pigistan tugevamini Ellie kätt. Too vaikib ja surub endas naeru alla – tunnen, kuidas ta on pinges ja kergelt vappub.

      “Loomulikult, ma mõistan… Kuid arvan, et ei ole kedagi seganud.”

      Pöördun Ellie poole ja ta noogutab mu sõnade kinnituseks. Dennard sügab lõuga ja jääb hetkeks millegi üle mõttesse.

      “Kummaline, et te näitleja ei ole. Nägu on teil, hmm… omapärane.”

      Noogutan.

      “Ei, ei, näitlemine ei ole üldse minu jaoks.”

      “Aga mis siis on sinu jaoks?” küsib sisemine hääl rõõmutult.

      Ohkan märkamatult. Tööd ja karjääri ei ole vaja üldse meenutada, kui ei taha, et tusk peale tuleks.

      Ootamatult ahhetab Ellie, surub käe vastu suud ning vaatab kella.

      “Milles asi?” küsin ma.

      “Oi, unustasin täielikult! Ma lubasin ju Cedricuga kokku saada! Sõidame, muidu jään hiljaks ja ta poriseb terve õhtu. Head aega, härra Dennard!”

      Ellie tõmbab mind kättpidi autoparkla suunas. Ma ei mõista, miks, aga püüan venitada, pööran pea ja vaatan Dennardi poole.

      “Ehk… pakute mulle õhtusöögi ajal seltsi,” küsib ta ootamatult. “Ei ole küll väga pikalt ette teatatud, aga oleksin väga rõõmus…”

      Mehe pilk ristub hämmeldusest tardunud Ellie omaga.

      “Teie sõbranna nagunii kiirustab. Vabandage, mul läks teie nimi meelest…”

      “Elisabeth Sanders,” ütles Ellie selgelt ja end tähtsaks tehes.

      “Ah jaa.”

      Dennard vaatas jälle mulle otsa.

      “Liz kiirustab niigi,” kordab mees.

      Liz kõlab kajana mu kõrvades, kuid ma ei pööra sellele erilist tähelepanu. See, et nõustun, on juba selge, kuid pean leidma sobiva vabanduse. Ah, kui järele mõtelda, saab ka selleta hakkama. Asjalik mõte ei lase end oodata.

      “Mis siis ikka, mul ei ole midagi selle vastu,” ütlen Ellie haardest vabanedes. “Mul ei ole tänaseks plaane.”

      “Suurepärane.”

      Dennard hõõrub rahulolevalt käsi ja üle tema näo valgub lai naeratus.

      Ellie köhatab tasa, kuid tähenduslikult ja patsutab mind õlale.

      “Olgu, Kelly! Võtame ühendust.”

      Tänane stseen filmiti Brooklynis. On päikseline õhtu, kuumus on vaibunud ja puhub elustav tuuleke. Arutame, kuhu sööma minna. Jalutame Smith Streetil ja siseneme esimesse restoranikesse.

      “Tere! Laud kahele?” küsib kõrvuni naeratusega päevitunud ettekandja, kes on nagu maa alt meie ette kerkinud.

      Kehitan õlgu. Mis vahe sel on, millise laua taha istuda, me ei ole ju paarike. Dennard noogutab otsustavalt, näitsik viib meid suure, akna all asuva vaba laua juurde, toob menüü ja soovib mõnusat õhtu jätku.

      Dennard tellib soodavee ja kanasupi. Mina jooksin meeleldi veini, kuid tundub kuidagi ebameeldiv vallatleda alkoholiga peaaegu tundmatu meesterahva juuresolekul, võib-olla veel karsklase ja veel ka mitte lihtsureliku. Palun tuua klaasi karusmarjamahla, tuunisalati, Cheddarit ja vutimune.

      Dennard naksutab sõrmi ja osutab minule.

      Arvatavasti näitan kuidagi välja, et kõik ei ole mulle sugugi meelepärane. Ma ei suuda oma tundeid varjata. Näitlejat ei saa minust kunagi.

      Dennard vaatab ootamatult oma kätt, kehitab õlgu ja naerab kohmetult.

      “Rumal harjumus, on ju?”

      “Hmm… jah.”

      Naeratan vabandavalt.

      Ei ole kuigi meeldiv, kui sulle sõrmega osutatakse. Kuigi… nüüd teevad seda kõik, nii et sisuliselt ei ole selles midagi kohutavat. Minu vanaema oli inglanna ja armastas hullupööra häid maneere. Ta kinnitas mulle kogu lapsepõlve, et sõrmega inimese peale näidata ei ole viisakas.

СКАЧАТЬ