Infoteadused teoorias ja praktikas. Sirje Virkus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ilmus 2011. aastani. Kogumik andis igal aastal ülevaate infoteaduse arengust, põhivaldkondadest ja arengusuundadest. Oluliseks teetähiseks peetakse ka Tefko Saracevici koostatud infoteaduse käsitluse „Sissejuhatus infoteadusesse“ („Introduction to Information Science“, 1970) ilmumist. 1977. aastal avaldas briti uurija Geoffrey Ford kirjanduse ülevaate, mis tutvustas rohkem kui kahtsadat enne 1970. aastat publitseeritud infoteadusalast uuringut. See on küllaltki tähelepanuväärne hulk, kinnitamaks infoteaduse arengut viieteistkümne aasta jooksul (1955–1970).

      Iga valdkonna arengu seisukohalt on oluline ka erialahariduse olemasolu. Esimene formaalne erialahariduse koolitusprogramm loodi Göttingeni Ülikoolis (Universität Göttingen) 1886. aastal ja teine Columbia Ülikoolis (University of Columbia) 1887. aastal. 1915. aastal avati vastavad programmid Leipzigi Ülikoolis (Universität Leipzig) ja Barcelona Ülikoolis (Universitat de Barcelona). 1919. aastal asutati Londoni Ülikooli raamatukogunduse kool (London University’s School of Librarianship), mis tänapäeval on liidetud Londoni Ülikooli Kolledžiga (University College London). Tänapäevase infoteadusliku hariduse alguseks peetakse siiski 1961. aastat, kui Farradane alustas Northamptoni Tehnoloogiakolledžis (Northampton College of Advanced Technology) õhtukooli kursust teadusliku teadmise kogumisest ja kommunikatsioonist. Sellest kursusest kasvas välja infoteaduse magistrikursus Infoteaduse Keskuses (Centre for Information Science), kui kolledž muudeti 1965. aastal Londoni Linnaülikooliks (City University London). Järgnevatel aastatel loodi infoteaduse kursusi kogu maailma raamatukogu- ja infoteaduse osakondades.

      Eespool nimetatud sündmused annavad tunnistust sellest, et infoteaduse areng oli jõudnud faasi, mil tekkis vajadus kutsuda kokku foorumeid teadusala probleemide arutamiseks, erialaajakirjade, kogumike ja monograafiate väljaandmiseks, erialaühingute asutamiseks ning erialakoolituse arendamiseks.

      INFOTEADUSE KUJUNEMIST MÕJUTANUD UURIJAD

      Marcia J. Bates (1999) väidab, et infoteaduse teooria ja käsitlused on seotud paljude aastatel 1930–1970 arenenud uurimisvaldkondadega, mida ühendas keskendumine informatsiooni vormile ja struktuurile ning salvestatud teadmistele. Infoteaduse tekkimisele ja arengule on mõju avaldanud järgmiste uurijate tegevus:

      ● Henry E. Bliss – uurimused teadmiste organiseerimisest,

      ● Samuel C. Bradford – uurimused bibliomeetriast ja teaduslike publikatsioonide hajususe seaduspärasustest,

      ● Alfred J. Lotka – teadlaste publitseerimisproduktiivsuse mõõtmise statistilised meetodid,

      ● George K. Zipf – sõnade tekstides esinemissageduse analüüsid,

      ● Shiyali Ramamrita Ranganathan – viis raamatukoguteaduse seadust,

      ● Karl Ludwig von Bertalanffy – üldine süsteemiteooria.

      Süsteemiteooria juhtis tähelepanu sellele, et kõiki sotsiaalseid, tehnilisi ja füüsilisi nähtusi saab vaadelda süsteemina ning see on mõjutanud hiljem oluliselt infosüsteemide arengut. Mõni uurija on esile toonud ka John von Neumanni ja Oskar Morgensterni mänguteooria, mis võimaldab näha ühiseid struktuure suures hulgas sotsiaalsetes ja majanduslikes situatsioonides, Norbert Wieneri käsitlused informatsiooni rollist loomulikes ja tehissüsteemides ning Claude E. Shannoni informatsiooniteooria mõju infoteadusele. Bates (1999) märgib ka Noam Chomsky keele süntaktilise struktuuri teooria, Gregory Batesoni ökoloogilise paradigma (nt „Sammud mõistuse ökoloogia suunas“ – „Steps to the Ecology of Mind“, 1972) ja George Spencer-Browni vormi ja struktuuri käsitluste (nt „Seadused vormist“ – „Laws of Form“, 1972) mõju infoteaduse arengule.

      Tuntud infoteadlane Tefko Saracevic (2009) on leidnud, et oluline rajatähis infoteaduse arengus oli ameerika teadlase Vannevar Bushi artikli „Kuidas me võime mõelda“ („As We May Think“) ilmumine 1945. aastal, milles Bush näeb ette vajadust ülemaailmsete infopankade järele ning juhib tähelepanu infootsingu mehhaniseerimise vajadusele ja võimalustele. Saracevici arvates peaks infoteaduse arengut vaatlema just alates sellest aastast. Bush oli ka infoteadusalaseid teadusuuringuid toetava Ameerika Teadusfondi (American Science Foundation) üks rajajaid 1950. aastal. Bushi informatsiooniga seotud ideid toetati riiklikul tasandil nii Ameerika Ühendriikides kui ka Ühendkuningriigis. Infoprobleemide uurimisega ja neile lahenduste leidmisega seotud teadusuuringuid toetasid mitme riigi valitsused, sest teadus ja tehnika olid ühiskonna jaoks strateegiliselt tähtsad valdkonnad ja nende arengut, sealhulgas infotegevuse toetamist ja rahastamist, peeti oluliseks. Seega võib öelda, et infoteaduse areng Ameerika Ühendriikides toimus suuresti tänu valitsuse toetusele. Bushi oluline roll seisnes selles, et ta aitas tähelepanu juhtida infoprobleemidele, mis aitas kaasa infoteaduse arengule.

      KAKS ARENGURADA INFOTEADUSE KUJUNEMISEL

      Soome uurija Tuula H. Laaksovirta (1986) eristab infoteaduse kujunemisel kahte arengurada. Distsipliin, mida tunti termini informatique all, sai alguse 1960. aastate algul Prantsusmaal ja see valdkond oli eelkõige seotud infotöötluse tehniliste vahendite väljatöötamise ja rakendamisega. Lääne-Euroopas, eelkõige Saksamaal ja Prantsusmaal, arenes see valdkond edasi arvutiteaduse (computer science) suunas ning on seotud arvutite ehituse ja infotöötluse üldteooriaga.

      Samal ajal arenes Nõukogude Liidus teoreetiline distsipliin, mis tegeles teadusinfo struktuuri ja omaduste ning teadusliku infotöö seaduspärasustega. Selle distsipliini tähistamiseks hakati möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel vene keeles tarvitama nimetust информатика (informaatika). Selle valdkonna tunnustatud teadlased olid Aleksandr Mihhailov, Rudžero Giljarevski ja Arkadi Tšornõi (1967). Ameerika Ühendriikides, anglosaksi riikides (Belgia, Prantsusmaa, Suurbritannia) ja Saksamaal kandis sama valdkond nimetust „infoteadus“ ning seda tähistati terminitega information science, science de l’information ja Informationwissenschaft.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Autor Sirje Virkus.

      2

      Autor tavatseb oma eesnime kirjutada erinevates publikatsioonides erinevalt, nt Thomas D. Wilson või Tom D. Wilson.

      3

СКАЧАТЬ