Peatage Ivy Pocket. Caleb Krisp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ minu asi öelda, aga ma arvan tõesti, et noorel tütarlapsel pole mõistlik surijatele luuletusi lugeda, kohe mitte sugugi mõistlik.”

      Ohkasin ja noogutasin. „See pole kaugeltki nii tore, kui võiks arvata.”

      Preili Carnage piilus kitsasse käiku raamatute vahel. „Ja ma ei usu, et sa hajameelsusest just sellesse osakonda sattusid. Müstika ja okultism kindlasti lummavad sind – sinu vanemate tööd arvestades.”

      Kehitasin õlgu. „Tegelikult mitte, kullake.”

      „Neis raamatutes on tõepoolest tumedaid teemasid,” jätkas preili Carnage, tegemata vähimatki välja sellest, mida ma just ütlesin, „asju, millega sul pole mingit kokkupuudet – näiteks suhtlemine vaimude maailmaga, neetud esemed, kummituslikud külaskäigud.”

      „Pole kokkupuudet?” pahvatasin ärritunult. „Preili Carnage, mul on olnud rohkem kummituslikke külaskäike kui teil üksildasi õhtuid kamina ees.”

      „Taevake.” Preili Carnage lükkas prillid kongus ninal ülespoole. „Sa oled näinud vaime, tõelisi vaime?”

      „Tosinate kaupa,” teatasin talle. „Kättemaksuhimulisi. Kurbi. Eksinuid.”

      „Kui põnev!” Preili Carnage tõmbas mind vahekäiku pidi edasi, silmitsedes käigu pealt raamatuselgi. „Sel juhul on siin mõned raamatud, mis sulle suurt huvi pakuksid. Mõned on muidugi nii uuenduslikud, et nende peale kortsutatakse kulmu.” Ta vaatas vahekäigus ühele ja teisele poole, justkui ootaks rongi. „Ma usun, et raamatukogu on mõned sellised raamatud ära peitnud, kuigi need on ammu unustatud, need räägivad kummitustega seotud asjadest, maailmadest maailmade sees … sedalaadi lood.”

      Preili Carnage põrnitses mulle äraootavalt otsa.

      „Ausalt, kullake, ma üldse ei …”

      „Käes!” kuulutas ta ja tõmbas välgukiirusel välja viis köidet. „Kui vaimud teevad sulle muret, ei jää muud üle, kui pead varustama end relvadega, et neist lahti saada.” Preili Carnage kuhjas raamatud entusiastlikult mulle sülle. „See kõige ülemine raamat on äärmiselt huvitav – preili Geraldine Alwaysi „Šotimaa ja Walesi kuulsad kummitused”.”

      „Ta on kohutav,” kuulsin end ütlemas.

      „Sa tunned autorit?”

      Noogutasin. „Õigupoolest arvasin, et me oleme sõbrad, südamesõbrad, aga ma eksisin hirmsasti. Kas teiega on kunagi nii juhtunud, kullake?”

      Vaikus.

      Tõstsin pilgu. Preili Carnage’it polnud kusagil näha.

      Samal hetkel kuulsin selja tagant põrandalaudade kriuksumist.

      Keerasin ringi, lootes näha lahke südamega raamatukoguhoidjat. Aga vahekäik oli tühi. Mis oli üsna kummaline. Võib-olla sellepärast, et olin just mõelnud preili Alwaysist. Või sellepärast, et olin üksi tohutu suures hämaras koridoris. Mis see põhjus ka oli, aga ma hakkasin sealt kiiresti ära minema.

      Kui ma vahekäigust välja astusin, läbis mind häbiväärne kergendusvärin. Neelasin pilguga meeldivat saginat rahvast täis lugemislaudades. Sellepärast ma ei näinudki väljasirutatud jalga. Mis mulle ette pandi. Kukkusin põrandale. Raamatud paiskusid mu ümber laiali kui kõuehäälne sümfoonia, mis purustas vaikuse.

      Kui ma end põlvili ajasin, märkasin musti saapaid ja uhke lilla seeliku serva.

      „No tõesti, kullake,” ütlesin, korjates kiirustades raamatud põrandalt kokku, „peaksid ikka vaatama, kuhu sa astud. Kui ma poleks pööraselt väärikate kirstutegijate armastatud tütar, võiksin sulle kättemaksuhimuliste kummituste raamatuga vastu pead virutada.”

      Tohutu väärikusega tõusin jalule ja vaatasin ründajale näkku. Ma ei jõudnud suust pääsenud üllatusohet tagasi hoida.

      Mulle naeratas vastu Matilda Butterfield, aga tema ilusad silmad helkisid süngelt. „Tere, Pocket.”

      3

      Asetasin raamatud pikale lugemislauale, mille ääres istus terve parv hoolitsemata välimusega ajalooprofessoreid, ja vahtisin Matildat mõistmatult. Olen kindel, et nägin oivaliselt rabatud välja. „Mida imet sa ometi siin teed?”

      Tüdruk põrnitses mind tigedalt oma tumeda tuka alt. „See pole küll sinu asi, aga ema ja mina oleme Londonis, et Butterfield Parkist pääseda – me lihtsalt ei suutnud seda enam hetkegi kauem välja kannatada.”

      Noogutasin ja minus kerkis kurbus. „Sa igatsed Rebeccat.”

      „Rebeccat?” Matilda kortsutas kulmu. Siis ohkas. „Ah see.

      Jah, kohutavalt kurb lugu muidugi, aga inimesi sureb iga päev ja selles pole midagi häbiväärset. Tegelikult muutis elu talumatuks minu sünnipäevaball ja me mõlemad teame, kelle süü see on, eks ole, Pocket?”

      „Sa ei tohi ennast süüdistada, kullake,” ütlesin ma.

      „Mina?” turtsatas Matilda jalgu trampides (mille peale sai talle ajalooprofessoritelt osaks kõvasti halvakspanevaid pilke). „Sina oled süüdi, Pocket! Peaksin sul kaela kahekorra käänama! Milline idioot küll kukub kroonlühtri küljest sünnipäevatordi sisse? Nüüd naerab mind tagaselja terve krahvkond.”

      „Ma tunnistan, et võisin põhjustada kerge segaduse, aga just see tegigi sinu peo nii eriliseks. Sellega on seotud miski, mida raha eest osta ei saa – avalik häbi.”

      Tüdruku silmad läksid pilukile. „Kuulan sind.”

      „No asi on tegelikult väga lihtne. Sinu sünnipäevaballist räägitakse veel aastakümneid. Olen peaaegu kindel, et see pole viimane pidu, kus südantlõhestavalt ilus tüdruk kukub suurest kõrgusest sünnipäevatordi sisse, aga esimene igal juhul ja see muudab peo kohutavalt ainulaadseks.”

      Matilda pilk hakkas vilama. „Ma ju näen, kuidas nad sosistavad, kui ma külasse lähen. Jah, nad vahivad ja klatšivad, sest minu sünnipäevaball oli kõige põnevam asi, mis nende üksluises elus üldse kunagi on juhtunud.”

      Raputasin pead. „Olen peaaegu kindel, et nad vahivad ja klatšivad, sest sa oled jubedalt ebameeldiv. Aga sinu sünnipäevaballi ei unusta nad niipeagi ja see on ju ainus asi, mis loeb?”

      Ajalooprofessorid osutasid nüüd juba avalikult meie poole ja pomisesid üksteisele midagi. Rääkimisele ei vaadatud lugemissaalis hea pilguga. Ja kuna raamatukogu oli pelgupaik, kuhu matuste ja surivoodite eest pakku minna, haarasin Matildal käsivarrest ja tegin kiiresti sääred.

      Kui me peatrepist alla läksime, pani keskpäevane päike võimsa maja kiviseinad värelema ja maapinna kalliskividena sädelema. Matilda torises midagi selle kohta, et peab emaga lähedal asuvas hotellis kokku saama, et lõunat süüa.

      „Kas leedi Elizabeth on koos teiega?” küsisin ma.

      Matilda peatus alumisel trepiastmel. „Vanaema ütles, et ta pole nii terve, et reisida – aga ma ei usu teda.”

      See andis mulle võimaluse esitada küsimus, mis tegi mulle kõvasti muret. „Kuidas ta ennast tunneb?”

      „Täiesti murtud,” kostis nõrk СКАЧАТЬ