Polüglottidest armastajad. Lina Wolff

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ taha istuma. Ja tõtt-öelda tundsin ma uudishimu. Uudishimu mehe, aga ka mehelikkuse vastu. Mehelikkus toimib nii, et mida rohkem sellest teada saad, seda vähem seda mõistad, aga ikkagi paelub see üha enam ja enam. Ma ei pea silmas ainult seksi. Vähemalt ma kaalusin tõsiselt selle mehega kirjavahetuse jätkamist. Minu meelest andis see, mis ta kirjutas, millestki tunnistust, mingist inetust ehtsusest, mida ta ei häbenenud. Võib-olla peaks temaga kokku saama. Sedasorti seiklus võiks mulle meie praegusel pimedal aastaajal hästi mõjuda, pimedus tekitab minus masendust.

      Millal me saaks kohtuda? kirjutasin ma.

      Kolme nädala pärast, vastas ta.

      Mis su nimi on ja kus sa elad? kirjutasin mina.

      Mu nimi on Calisto ja ma elan Stockholmis, vastas ta.

      Calisto? kirjutasin mina.

      Mu ema oli katoliiklane, vastas ta ja mina ei mõistnud, mis selgitus see selline on.

      Sinu nimi meenutab midagi, kirjutasin, aga ei saanud vastust.

      Siis panen ma rongipiletid ja hotelli kinni, kirjutasin ma seejärel.

      Sa võid vabalt minu juures elada, kirjutas ta, aga sellest keeldusin ma viisakalt.

      Calisto juurde pidin sõitma ühel päeval jaanuari alguses. Kaks päeva enne mu sõitu öeldi telekas, et tulemas on lumetorm. See läheneb lõuna poolt, liigub üle maa põhja poole nagu luud, haarab kõik kaasa ja kuused kukuvad elektriliinidele nagu keeglikurikad. Nii öeldigi telekas. Maal peavad inimesed istuma ilma vooluta päevi, vahest nädalaid. Võrdlesin oma rongi sõiduplaani ilmaennustusega. Mõtlesin, et kui lõuna paiku, minu rongi väljumise ajal põhja poole sõita, jõuaksin enne tormi kohale. Kui see Stockholmi jõuab, istuksin juba kusagil baaris. Küllap oleksin pisut vintis ja küllap oleksin koos Calistoga.

      Läksin rongile, nagu olin kavandanud. Kõigepealt sõitsin bussiga oma külast Malmösse. Mulle on alati meeldinud ära sõita, juba siis, kui buss Lundi pool põldude vahel sõidab, tekib tunne, et kõike võib juhtuda, et istud nagu mingi lehter ja nüüd hakatakse sinusse midagi sisse valama. Siis sõitis rong jaamast välja ja edasi läbi Skåne. Lehtmetsad lõppesid ja seejärel kihutasime läbi kuuseja männimetsade, mis avanesid mõnikord rööpaid ääristavateks pikkadeks tumedateks järvedeks. Rongis oli kõik rahulik. Istusin oma kohal ja mõtlesin, mis siis saab, kui ma kohale jõuan. Kuidas Calisto välja näeb, kus ta töötab, kas me seksime ning kui jah, siis kuidas. Olin närvis, aga pidin tegema nii, nagu ma alati teen, kui ma end kodus ei tunne, hoian suu kinni, kuni mõistan, mis tegelikult toimub. Ma olen ikka arvanud, et mees peaks initsiatiivi haarama. Ma ei ole selline, kes ise ette astub ja üles kütma hakkab. Minu meelest on kõige tülikam osa alati seni, kuni riided seljast ära saab, seejärel tunnen ma end enamasti täiesti rahulikuna.

      Jäin magama ja ärkasin alles siis, kui me Stockholmi lõunaservas tunnelitest läbi sõitsime. Kõrvad läksid lukku ja kõigest paarikümne sentimeetri kaugusel akna taga liikus kaljusein tohutul kiirusel mööda. Siis äkitselt veeresime kalju seest välja, linna sisse. Ma ei olnud kunagi varem Stockholmis käinud, nii et ma ei olnud ette valmistatud. Vagunis oli täiesti vaikne ja kui ma ringi vaatasin, nägin ma, et kõik istuvad ja vaatavad aknast välja. Hakkas hämarduma ja taevas olid oranžid ja sinised toonid. Sõitsime üle sildade ja meid ümbritsesid vesi, kaljuseinad ja vaskkatusega hooned. Vesi, mis oli osaliselt jääkaane all, loksus keereldes edasi-tagasi, ning eemalt paistis avameri. Siin peavad olema kõik õnnelikud, mõtlesin ma. Terved inimesed. Põlvest põlve uisutanud ja kaljude ääres supelnud. Suurte akende taga joovad nad kindlasti peent kohvi. Vaatavad välja üle mägede, mere ja linna, mis asuvad ülejäänud maailma silmis täiesti sürrealistlikus kombinatsioonis. Kui ma rongi pealt maha tulin, näis mulle, et inimesed olid otsusekindlad ja täiuslikud, otsekui filmist kloonitud. Tundsin, kuidas tuju langeb. Igatsesin koju, kui mitte oma külla, siis vähemalt Kopenhaagenisse. Kopenhaagenis keerleb tivoli vaateratas otse rongijaama kõrval ning kõige kohal heljub uriini, suitsu ja vahvlite lõhn.

      Olin pannud kinni toa ühes kesklinna hotellis ja sinna end registreerisingi. Selgus, et mu tuba on keldris ja ilma akendeta, ent seevastu on väljas koridoris saun. Istusin seal kaua ja uhtusin end vaheldumisi sooja ja külma veega ning läksin tagasi oma tuppa, pugesin voodisse ja uinusin. Kui ma ärkasin, oli kell üheksa õhtul ning akendeta ruumis oli kottpime. Tõusin üles, meikisin end tualetis, mille põrand oli märg. Meikisin end päris tugevalt, kuni mulle meenus, et rohke meigiga naised näivad sageli ebakindlad, võtsin siis tüki märga tualettpaberit ja nühkisin osa maha. Siis kirjutasin Calistole sõnumi, et ma olen kohal ja duši all käinud ja valmis temaga kohtuma.

      Kohtume Pharmariumis, vastas ta kõigest paari minuti pärast. Istu baari ja tee nägu, nagu sa oleksid saadaval, küll ma su siis üles leian.

      Küsisin hotelli registratuurist, mis asi see Pharmarium on. Kui olin saanud teejuhised, mässisin salli ümber pea ja astusin välja.

      Sel ajal kui ma saunas käisin ja magasin, oli tuul tõusnud. Talved on põhja pool külmad ja tuul näis hotelliukse taga maadligi roomavat, et siis äkitselt keerisena üles karata ja peoga peent lund kaasa haarata. Läksin üle silla ja jõudsin teisele saarele. Seal seisid kõrged, rohekaks tõmbunud katusega tellishooned. Kõik näis ühekorraga suurejooneline ja maaliline. Külmast ja õhus lendavast lumest hoolimata paistsid paljud niisama ringi jalutavat. Jõudsin ühe kiriku ette väljakule. Tuvastasin, et selle ääres on neli kõrtsi või baari. Üks neist oli Pharmarium. See oli väljaku ühes nurgas ja sissepääs näis tagasihoidlik, aga kui ma pea sisse pistsin, sain aru, et see on koht, mille ma oleksin vist ka ise valinud. Lagi oli madal ja sees oli soe. Inimesed istusid madalate laudade ääres ja seintel rippusid värvilised kangad. Muidu paistis see nagu vana apteek, kus on tumedast puidust sahtlid, see lisas kogu kohale alkeemia hõngu.

      Istu baari ja tee nägu, nagu sa oleksid saadaval, küll ma su siis üles leian, oli Calisto kirjutanud. Riputasin mantli ja salli nagisse ning istusin baarileti äärde. Siis tellisin dringi, ütlesin baarimehele, et soovin „tema parimat” ja sain seejärel suitsuse hapu värgi, mille jõin kiiresti ära, et kõhust õõnsat tunnet peletada. Kümne minuti pärast astus ligi üks mees ja tutvustas end Calistona.

      „Kas sina oled Ellinor?” küsis ta.

      „Jah,” vastasin mina.

      „Mina olen Calisto.”

      „Tere,” ütlesin mina.

      Calisto oli ülekaaluline, tal olid juuksed pesemata ja ta oli ilmselgelt purjus.

      „Ega sa vist ei oodanud, et ma nii paks olen,” ütles ta hetke pärast.

      „Ega jah,” vastasin mina.

      „Oled sa pettunud?” küsis ta.

      „Mulle pole rasvakiht kunagi probleeme tekitanud,” vastasin seepeale.

      „Väga hea,” ütles Calisto ja tellis baarimehelt õlle.

      Istusime vaikides, tema jõi oma õlut.

      „Kas sa tuled nüüd minu juurde?” küsis ta seejärel.

      Polnud kuigi kohane välja pakkuda akendeta hotelli ja isegi kui ma olin mõelnud, et me võiksime kusagil õhtust süüa, enne kui niiöelda oma kohtumise järgmise osa juurde edasi liigume, ütlesin, et miks mitte. Kõndisime taas läbi põiktänavate, jõudsime varsti suurele tänavale, kus Calisto peatas takso. Siis sõitsime kaua, linnast välja maanteele, mis kulges mööda mereäärt ja edasi piirkonda, kus kaldakaljudel seisid uhked eramajad.

СКАЧАТЬ