Polüglottidest armastajad. Lina Wolff

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oleks meie kaks iseenese teadmata ja kahes eri korteris tekitanud midagi oma, midagi ebameeldivat ja hirmutavat. Omaenda vaakumi, või haige universumi. Nii ma mõtlesin, ja seejärel seda, et ma ei peaks teadma midagi ei vaakumitest ega haigetest universumitest.

      „Mida sa tahad, et ma teeksin?” küsisin ma.

      „Sa pead ta tualetist välja aitama,” vastas naine.

      „Ma olen haige,” ütlesin ma ei tea mispärast.

      „Mis haigus sul on?” küsis ta.

      Püüdsin mingit haigust välja mõelda ja ütlesin kõige nakkavama, mis mulle pähe tuli, et mul on rõuged.

      „Täppe pole küll näha,” ütles ta seepeale. „Mis sorti rõuged need on? Tuulerõuged?”

      „Ei,” vastasin mina. „Tavalised rõuged.”

      „Tavalised rõuged?” kordas ta.

      „Mida sa tahad, et ma teeksin?” küsisin uuesti.

      „Aita meid,” ütles ta siis. „Me peame seda koos tegema.”

      „Kas sa kedagi teist ei saa paluda?” küsisin.

      „Sina oled ainus, kellel on praegusel kellaajal aega.”

      Tal oli õigus. Kõikidest majaelanikest olin mina ainus, kes polnud hõivatud. Maja ülejäänud uksed olid kinni ja lukus, ja jäid niimoodi kella kuue või seitsmeni, kui hakati jälle töölt koju tulema. Ainult minul oli praegusel kellaajal aega.

      „Eks ma siis tule,” ütlesin ma.

      Astusin korterisse, võtsin võtme ja läksin koos temaga nende omasse.

      Nende pool oli umbne ja räpakas. Päevavalgust ei paistnud peaaegu üldse ja korterit valgustasid lambid. Keset korterit oli väike õõs, arvatavasti vana prügišaht, mille kaudu said nüüd valgust maja need korterid, millel ei olnud akent ei sisehoovi ega tänava poole. Niisiis võis korteri mõnest toast näha teistesse tubadesse ja köögist vannituppa. Jäin sinna seisma ja vaatasin välja. Ja seal, teisel pool, istus üks naine ja vaatas lahtisest aknast välja. Ta istus täiesti liikumatult, minust ainult paari meetri kaugusel. Tema silmad olid paksude prilliklaaside taga moondunud ja ta näoilmet oli raske tõlgendada. Suu oli kitsaks kriipsuks tõmbunud ja ka temal oli seljas kottis öösärk, mille all võis aimata kaht piklikku rippuvat rinda.

      „Kas sa näitaksid, kus uks on?” küsisin ma.

      Läksime läbi kitsa koridori.

      „Siin see on,” ütles ta ja näitas mulle tualeti ust. „Siin sees ta istub.”

      Haarasin lingist ja raputasin ust. See oli tõepoolest lukus. Koputasin.

      „Hei!” ütlesin ma.

      „Kas proua Bjerre?” küsis Regina teispool ust.

      „Jah,” vastasin mina, kuigi minu meelest kõlas see „proua Bjerre” tobedalt.

      „Sa pead ukse maha lööma,” ütles ema.

      „Jah,” ütlesin ma. „Nüüd löön ma ukse maha.”

      Tõmbasin öösärgi vööni üles, pistsin saba aluspükste ülemise serva vahele ja jäin hetkeks seisma. Naabrinaise pilk liikus aegamisi ja rahulolematult üle mu keha.

      „Ma löön nüüd ukse maha!” hõikasin Reginale läbi ukse. „Hoia sellest võimalikult kaugele! Kas kuuled! Ettevaatust!”

      Astusin sammu tahapoole. Siis virutasin jalaga. Ma polnud varem ust maha löönud ja ma ei hoidnud end tagasi nagu trennis vastast lüües. Kandsin keharaskuse vasakule jalale, tõstsin parema ja läkitasin hoobi otse ette, et jalatald ust tabaks. Ning just siis, enne kui ma lööma hakkan, kuulen ema ütlemas, kiiresti ja nõrgalt, otsekui piiksatades:

      „Mõtle kellelegi, keda sa vihkad.”

      Ja enne kui ma jõudsin mõelda, enne kui ma ta sõnade tegeliku sisu üle jõudsin mõelda, nägin enda ees Klaus Bjerre nägu. Ma nägin ta nägu, ta punasekirjusid silmavalgeid ja tundsin tema haiget hingeõhku. Tema nägu naeratas mulle vildakalt, samal ajal kui mu jalalaba täie jõuga ukseplaadil maandus. Surusin kanna otse Klaus Bjerre silmnäkku. Hinged ilmusid nähtavale ja uks kõikus edasi-tagasi. Lõpuks kukkus see piida küljest lahti, maha põrandale. Ja seal sees vetsupoti peal istus Regina. Kõõrdsilmne, raskete rindadega ja kabuhirmul. Naine minu kõrval tõi kuuldavale rõõmuhõiske:

      „Proua Bjerre tegi ukse lahti!” hüüdis ta. „Näed, Regina, mingit meest ei olnudki vaja!”

      Regina tõusis potilt, tuli minu juurde ja langes mulle kaela, ja õige pea tegi ema sama. Seisime seal, mässitud pehmesse higilõhna, mida tulvas nende kaenlaalustest, ja võib-olla ka minu omadest, minu meelest omaenda higilõhna samamoodi ei tunne. Nad tõmbasid mind kaasa köögi poole, tahtsid pakkuda likööri ja küpsiseid.

      „Tule nüüd, proua Bjerre, istu ja lase me osutame oma lugupidamist.”

      Nende paljad jalad liikusid öösärgi all mööda linoleumpõrandat edasi ja tagasi. Ma nägin nende kuivi, lõhenenud kandu, nende pikki varbaküüsi ja jälgi, mis jäid jalgadest põrandale, millele näis olevat kleepunud toidurasva kelme.

      „Ma pean alla tagasi minema,” ütlesin ma. „Härra Bjerre tuleb varsti koju.”

      Nad noogutasid mõistvalt. Seejärel lehvitasid nad mulle koridoris, kui ma alla läksin. Avasin korteriukse, läksin sisse ja tundsin Klaus Bjerre meeleheitlikku lõhna. Seisin hetke ja vaatasin ringi. Hommikusöögilaud. Radiaator. Tellissein teisel pool. Pudelid, mis me kavatsesime samal õhtul tühjaks valada. Meie väike elu, see olemine, mis meil oli õnnestunud luua.

      Siis läksin magamistuppa, võtsin oma koti ja pakkisin asjad kokku. Läksin korterist välja, mööda tänavaid raudteejaama. Seisin mõnda aega ja vaatasin melu klaaslae all ja veidi eemal seisvat lillemüüjat. Paari minuti pärast istusin rongis, teel koju Skånesse.

      Inimestele seal veebisaidil meeldis endast pilte saata. Mõnel olid autod ja jahid, suured uhked telerid elutoa diivani ees. Mõni saatis pilte oma suguelunditest. Kõik nad ütlesid midagi ilusat minu pildi kohta. Ma ei olnud meelitustega harjunud ja eks ole tõsi, et selliseid inimesi ongi kõige lihtsam meelitada. Nii ma siis istusin seal naeratades, mõtlesin, et võib-olla ma olen ikkagi päris okei. Siis aga mõtlesin, et pole midagi, millest end meelitatuna tunda. Siin oli asi milleski muus, milleski, millel ei olnud minuga mingit pistmist. Kirjutasin ühele, kes oli mulle vastanud:

      Aitäh sulle vastuse eest, aga ära loo endale minu kohta pettekujutlusi. Ma olen kolmkümmend kuus, pilt on tehtud küünlavalgel … Nüüd saadan päris pildi.

      Saatsin pildi endast sellisena, nagu ma tol hetkel olin, aluspükstes ja rinnahoidjas, tavalises päevavalguses (pea kustutasin ära). Üksikasjadesse laskumata ütlen lihtsalt, et see pilt ei olnud just sama soodne, aga mul õnnestus siiski muiata jahutava mõju üle, mida see kõnealusele mehele peaks avaldama. Ent kõigest paari minuti pärast tuli ta vastus:

      Lisaks sellele, et su vanust arvestades saaksime vestelda huvitavatel teemadel ja suure tõenäosusega oskad sa valmistada tõeliselt maitsvaid õhtusööke (vein jääb siiski minu valida), olen ma veendunud, et sinu keha, mida ilmselt on nautinud juba nii mõnedki, kätkeb endas üüratult võimalusi. СКАЧАТЬ