Teenijanna lugu. Margaret Atwood

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siin aga on maa kõigutamatu keskus. Tädi Lydia ütles, et Gileadi vabariigis ei tunta piire. Gilead on sinus eneses.

      Kunagi elasid selles linnaosas advokaadid ja ülikooli õppejõud. Aga praegu pole enam advokaate ja ülikoolgi on kinni pandud.

      Vanasti jalutasime vahel koos Luke’iga mööda neid tänavaid. Arutasime, et kas mitte osta endale kordaseadmiseks üht sellist vana suurt maja. Kujutlesime, et meil on siis aed, kiik lastele. Ja lapsed. Muidugi teadsime, et tõenäoliselt ei saa me kunagi midagi niisugust endale lubada, aga oli vähemalt, millest unistada – mäng, mida pühapäeval mängida. Selline vabadus on praegu kujuteldamatu.

      Keerame ümber nurga ja jõuame peatänavale, kus on elavam liiklus. Meist sõidavad mööda autod: enamik neist on mustad, mõned ka hallid ja pruunid. Liikumas on teisigi korvidega naisi: mõnel neist on punased, mõnel marthade tuimrohelised riided, mõnel on seljas puna-sini-roheliste triipudega odav ja napp kleit, mis annab tunnistust sellest, et nad on vaesemate meeste naised. Neid kutsutakse majandusnaisteks. Neil ei ole ühte kindlat funktsiooni. Nemad peavad tegema kõike, nii nagu jaksavad. Mõni naine on üleni mustas – see tähendab, et ta on lesk. Vanasti oli selliseid rohkem, näib, et nüüd on neid vähemaks jäänud.

      Jalakäijate hulgas pole näha komandöride naisi. Neid sõidutatakse autodes.

      Kõnniteed on tsemendist valatud. Lapse kombel hoidun pragudele astumast. Meenuvad, millised olid endistel aegadel mu samadel teedel kõndinud jalad ja mida ma noil aegadel jalas kandsin. Vahel olid mul jalas vetruva talla ja õhuaukudega jooksukingad, millel olid pimeduses valgust peegeldavad luminestsentsmaterjalist tähekesed. Ma küll ei mäleta, et ma kunagi pimedal ajal jooksmas oleksin käinud: päevalgi tegin seda ainult sageli kasutatavate tänavate läheduses.

      Tookord puudus naiste turvateenistus.

      Mäletan kirjutamata seadusi, seadusi, mida iga naine teadis: Ära ava ust võõrale, isegi siis, kui ta ütleb, et ta on politseist. Las ta lükkab enne ukse alt sisse oma ametitunnistuse. Ära peatu, et maanteel hädasolijat aidata – ta teeskleb. Hoia uksed lukus ja sõida edasi. Kui keegi vilistab, siis ära pead pööra, et teda vaadata. Ära mine hilisõhtul üksi selvepesulasse.

      Mõtlen neile selvepesulaile. Mida kõike ma sinna tassisin: lühikesi pükse, teksaseid, jooksupükse. Mida kõike ma pesumasinaisse panin: oma riideid, oma seepi, oma raha – raha, mida ma ise olin teeninud. Mõelda vaid, mida tähendab sellise kontrolli omamine asjade üle.

      Nüüd jalutame punaste paaridena samu tänavaid pidi ja ükski mees ei ütle meie möödumisel rõvedusi, meid ei kõnetata, meid ei puudutata. Keegi ei vilista.

      Tädi Lydia ütles, et on olemas rohkem kui ühte sorti vabadust. Vabadus midagi teha ja vabadus kõigest vabaneda. Anarhia päevil oli tegu vabadusega midagi ära teha. Nüüd on teil võimaldatud kõigest vabaneda. Ärge seda alahinnake.

      Meie ees paremal on pood, kust me tellime riideid. Mõned nimetavad neid tabavalt rüüks. Rüü peab hästi vastu. Väljas on tohutu suur puust kuldliilia kujuline poemärk – poe nimi ongi Metsliiliad. Liilia all on veel näha, et poe nimi on üle värvitud, siis kui jõuti otsusele, et isegi poodide nimed on meie jaoks liiga peibutavad. Nüüd teatakse kohti ainult märkide järgi.

      Liiliates oli varem kinoteater. Seal käis palju üliõpilasi; igal kevadel peeti Humphrey Bogarti festivali, millest võtsid osa naised nagu Lauren Bacall või Katharine Hepburn – iseseisvad ja otsustusvõimelised. Nad kandsid eest nööbitavaid pluuse, mis andsid võimaluse mõelda sõnadele lahti nööpima. Neid naisi sai kas lahti nööpida või mitte. Tundus, et nad suutsid ise valiku teha. Meile tundus tookord, et suutsime valiku teha. Tädi Lydia ütleb, et kuulusime ühiskonda, mis suri liiga suurde valikuvõimalusse.

      Ma ei mäleta, millal nende festivalide pidamine lõpetati. Küllap olin siis juba täiskasvanu. Ega ei pannud seda enam tähelegi.

      Me ei lähe Liiliatesse, vaid üle tee ja piki kõrvaltänavat edasi. Meie esimene peatus on hoopis teistsuguse puust märgiga poes: kolm muna, mesilane ja lehm. Piim ja Mesi. Seal on järjekord ning me ootame ettejõudmist, ikka kahekaupa. Märkan, et täna on neil apelsine. Sellest saadik, kui Kesk-Ameerika läks vabadusvõitlejate kätte, on apelsinide saamisega raskusi: vahel neid on, vahel pole. Sõda ei lase tuua apelsine Californiast ja isegi Floridale ei saa alati loota – seal pannakse maanteedele tõkkeid ja lastakse raudteid õhku. Vaatan apelsine ja tahaksin ühte endale. Aga mul pole apelsinitalonge kaasas. Mõtlen, et kui tagasi lähen, siis räägin Ritale. Tal on kindlasti hea meel. See juba on midagi, kui apelsinid poodi ilmuvad – väikegi elu paranemine.

      Need, kes leti äärde jõuavad, ulatavad ostutšekid kahele kaitsemehe mundris mehele, kes seisavad teisel pool letti. Eriti palju omavahel ei räägita, aga kahinat on ometi – naiste pead pöörduvad vargsi siia-sinna: just poeskäigul võib praegusel ajal kohata kedagi, keda sa kunagi tundsid; kedagi, keda sa ammustel aegadel tundsid, või kedagi, kellega sa alles punakeskuses kokku said. Julgustav on, kui mõnd sellist nägu juhtud nägema. Kui ma ainult näeksin Moirat, ainult näeksin ja teaksin, et ta on veel elus. Praegustes oludes on sõprust isegi raske ette kujutada.

      Ent Ofglen minu kõrval ei pööra pead. Võib-olla polegi tal enam tuttavaid. Võib-olla on kõik naised, keda ta kunagi tundis, kuhugi kadunud. Aga võib-olla ei taha ta, et teda märgatakse. Ta seisab vaikselt, langetatud päi.

      Kui me niiviisi kahekaupa järjekorras seisame, avaneb uks ja sisse astuvad veel kaks naist: mõlemal on teenijannade punased riided ja valged tiivad. Üks neist on rasedusest paisunud: kõht tema laia riietuse all on suur ja võidukas. Poes tekib liikumine, sosistatakse, vallandub ohkeid; ennast unustades pööratakse pead – nii ilmne on soov paremini näha; meie sõrmed kihelevad ihast teda puudutada. Tema kohalolek levitab meie üle lummust, tekitab meis kadedust ja ihalust – me tahaksime tema kingades olla. Ta on nagu lipp mäetipul, mis annab meile märku sellest, mida ikkagi teha tuleb: ka meie võime end veel päästa.

      Naised poes sumisevad, räägivad peaaegu täiel häälel – nii erutatud on nad.

      „Kes see on?” kuulen enese selja tagant.

      „Ofwayne. Ei, Ofwarren.”

      „No annab alles etendust,” sisistab kellegi hääl, ja tal on õigus. Nii kaugele arenenud rasedusega naine ei pea enam väljas käima, ta ei pea enam poes käima. Alakõhu lihaste toonuse hoidmiseks pole siis enam ette nähtud päevast jalutuskäiku. Ta peab tegema ainult võimlemisharjutusi põrandal ja hingamisharjutusi. Ta võib vabalt kogu aeg kodus olla. Pealegi on tal väljas käia ohtlik; ilmselt ootab teda ukse taga kaitsemees. Nüüd, mil ta on elukandja, on ta ka surmale lähemal ja teda peab eriliselt kaitsma. Temasse võib pugeda armukadedus – seda on varemgi juhtunud. Praegu on küll kõik lapsed tahetud, aga kaugeltki kõik ei taha lapsi.

      Aga see jalutuskäik võib olla ka üks ta tujudest, ja tujudele antakse järele, kui asi juba nii kaugele on jõudnud ja pole karta raseduse katkemist. Võib-olla on ta üks neist „jätke aga kõik minu hooleks, küll ma toime tulen” tüüpi naistest – märter. Kui ta pilgu tõstab ja ringi vaatab, näen korraks ta nägu. Hääl mu selja taga rääkis õigust. Ta on siia end näitama tulnud. Ta on õhevil ja roosatav, ta naudib iga minutit.

      „Vaiksemalt,” manitseb üks kaitsemeestest leti tagant ja me kuuletume nagu koolitüdrukud.

      Jõuame Ofgleniga leti äärde. Ulatame oma ostutšekid ja üks kaitsemees laseb nende numbrid masinasse ning teine ulatab meile ostud: piima ja munad. Paneme need korvi ja läheme jälle välja; möödume rasedast naisest ja tema paarilisest, kes sellises naabruses näeb välja kokku kuivanud ja kõrendik nagu meie kõik. Raseda naise kõht on otsekui mingi tohutu vili. Meenub lapsepõlves kuuldud sõna humungous. СКАЧАТЬ