Teenijanna lugu. Margaret Atwood

Чтение книги онлайн.

      „Rõõmuga võtan selle vastu.”

      „Viimase päeva jooksul on jälle mässe maha surutud.”

      „Au ja kiitus,” ütlen mina. Ma ei hakka temalt küsima, kuidas ta kõike teab. „Kes need olid?”

      „Baptistid. Neil oli Sinimägedes kindlus. Aga nad suitsetati sealt välja.”

      „Au ja kiitus.”

      Vahel soovin, et ta suu peaks ja mul rahus kõndida laseks. Aga samas janunen uudiste järele, olgu need siis ükskõik millised; isegi valeuudistel on ju oma tähendus.

      Jõuame esimese tõkkepuuni, mis meenutab teetöödel või kanalisatsioonitorustiku kaevamisel üles pandud kollaste ja mustade triipudega ristpuud, küljes punane kuusnurkne stoppmärk. Värava juures on laternad, mis praegu ei põle, sest pole veel õhtu. Ma tean, et meie kohale telefonipostidele on kinnitatud prožektorid, mida kasutatakse eriolukorras, ja kahel pool teed on vahimajakesed, milles on kuulipildujatega mehed. Kuna mu nägu varjavad valged tiivad, siis ei näe ma prožektoreid ega vahimajakesi. Aga ma tean, et need seal on.

      Tõkkepuu taga, kitsa käiguraja kõrval ootavad meid kaks meest, need on roheliste vormiriietega pühitsetud kaitsemehed; nende õlakutel ja barettidel on ristid – kaks ristatud mõõka, mille kohal on valge kolmnurk. Kaitsemehed ei ole päris sõdurid. Neid kasutatakse tavalisel politseitööl ja sellistel teenijatöödel, nagu näiteks komandöri naise aia üleskaevamine; nad on kas rumalad, liiga vanad, teovõimetud või väga noored –, see ei käi muidugi silmade kohta, kes inkognito on nende hulgas.

      Need kaks on väga noored: ühe vunts on veel hõre ja teise näol on veel vistrike jälgi. Nende noorus on liigutav, aga sellega mind enam ei peta. Tihti on just noorukid kõige ohtlikumad; nad on kõige fanaatilisemad ja kõige kärsitumad relva haarama. Nad ei ole veel aja kulgu tajuma õppinud. Nendega tuleb hästi rahulik olla.

      Eelmisel nädalal lasksid nad siin kusagil ühe naise maha. See oli üks martha. Ta kohmitses oma rüüs passi otsida, aga nemad arvasid, et tal on pomm kaasas. Nad arvasid, et ta on naiseriietes mees. Selliseid juhtumeid on varemgi esinenud.

      Rita ja Cora tundsid seda naist. Ma kuulsin, kuidas nad lugu köögis arutasid.

      Igaüks täidab oma kohust, ütles Cora. Nende kohus on meid kaitsta.

      Eks surnud olegi lõplikult kaitstud, ütles Rita vihaselt. Ta ei teinud midagi lubamatut. Polnud vähimatki põhjust teda maha lasta.

      See oli õnnetusjuhtum, ütles Cora.

      Mitte mingil juhul, ütles Rita. Siin peabki kõik nii minema.

      Kuulsin, kuidas ta pottidega kraanikausis kolistas.

      Vähemasti siin, selles majas, õnnetusi ei juhtu, ütles Cora.

      Olgu pealegi, ütles Rita. Aga ta oli tubli tööinimene. Ja selline autu lõpp.

      Lõpp võib hullemgi olla, ütles Cora. Temal oli see vähemalt kiire.

      Sa võid ju nii öelda, sõnas Rita. Aga mina eelistaksin, et mulle jääks veidi aega asjade korraldamiseks.

      Nood kaks kaitsemeest tervitavad meid kolme sõrme bareti juurde tõstes. Nii on ette nähtud. Meie teenistuse sisu arvestades peavad nad meie suhtes lugupidamist üles näitama.

      Otsime laia varruka tõmblukuga taskust oma passid välja; neid uuritakse ja pannakse siis tempel sisse. Üks meestest läheb parempoolsesse vahiputkasse ja laseb meie numbrid arvutisse.

      Passi tagasi andes kummardub virsikuvärvi vuntsidega mees, et lähemalt mu nägu näha. Abivalmilt tõstan veidi pead, meie silmad kohtuvad ja ta punastab. Tal on pikergune ja kurblik nägu nagu lambal, ent silmad selles on suured kui koeral – spanjelil, mitte terjeril. Tema nahk on kahvatu ja tundub ebatervelt õrn, nagu oleks sellelt hiljuti koorik ära tulnud. Ometi kujutlen, kuidas ma käega ta varjamata nägu puudutan. Tema on see, kes pilgu ära pöörab.

      Seegi on sündmus, väike korrarikkumine, küll nii väike, et jääb tabamatuks; ometi on sellised hetked nagu preemia, mis mul enesele on anda – nagu need kompvekid, mida ma lapsena sahtlipõhja kogusin. Sellised hetked on tegelikult võimalused, pisikesed vaateavad.

      Mis siis, kui ma tulen öösel, siis kui ta üksi vahis on (loomulikult ei anna talle keegi võimalust niimoodi üksi olla), ja luban teda oma valgete tiibade alla? Mis siis, kui ma heidan endalt punase palaka ja näitan end talle või neile hämaras laternavalguses? Küllap nad lõputult tõkkepuu juures seistes vahel ka sellest mõtlevad; nagunii ei lähe keegi siit kunagi läbi, välja arvatud pühitsetute komandörid oma suurtes mustades sahinal liikuvates autodes, või nende sinised naised ja valge looriga tütred, kes kohusetruult päästeteenistustel ja palvustel käivad, või siis nende tötsakad rohelised marthad, vahel harva sünnitusabi-auto, või punased teenijannad, kes jala käivad. Mõnikord möödub neist ka musta värvi furgoonauto, mille küljel on valge tiibadega silm. Auto aknad on tumedast klaasist ja mehed, kes istuvad esiistmel, kannavad tumedaid prille: nii on nad kahekordselt varjatud.

      Sellised furgoonid liiguvad kindlasti vaiksemalt kui teised autod. Kui nad meist mööduvad, pöörame pilgu ära. Kui nende sisemusest kostab hääli, siis püüame mitte kuulda. Kõigil meil on veel süda sees.

      Kui must furgoon jõuab kontrollpunkti, siis viibatakse neile peatumata läbisõiduks. Kaitsemehed ei taha riskida sissevaatamisega: selline läbiotsimine seaks kahtluse alla sõitjate autoriteedi. Nii võivad nad ju mõelda.

      Muidugi kui nad üldse mõtlevad: neid vaadates on raske selle üle otsustada.

      Tõenäoliselt kaitsemeeste mõte riiete mahaheitmiseni siiski ei jõua. Kui nad suudlusestki mõtlevad, siis peab see neile kohe meelde tooma prožektoritule ja lasud. Selle asemel mõtlevad nad kohusetäitmisele ja ingliks edutamisele, abiellumisloa saamisele, ning kui nad piisavalt kõrge vanuseni elavad ja piisavalt suure võimutäiuse saavutavad, siis antakse neile ka oma teenijanna.

      Vuntsidega mees teeb meile väikese jalakäijate värava lahti ja astub ise teelt kõrvale ning me läheme läbi. Eemaldudes tean ma, et nad meid jälgivad – need kaks meest, kel pole veel lubatud naist katsuda. See-eest katsuvad nad meid silmadega ja ma õõtsutan veidi puusi: tunnen, kuidas punane ürp mu ümber tantsima lööb. See on umbes nagu nurga tagant pikka nina näidata või koera narrimine ülestõstetud kondiga, ja seda tehes häbenen ma iseennast, sest need mehed ei ole ju süüdi, nemad on liiga noored.

      Järsku aga pole mul enam põrmugi häbi. Ma naudin oma võimu: koerakondi passiivset võimu – hea seegi. Küllap neil meid nähes ihuliige kangeks läheb, nii et nad peavad end salamahti vastu värvitud tõkkepuid hõõruma. Kannatused saabuvad neile hiljem, öösel, kasarmukoikus. Enam pole nende jaoks väliseid abivahendeid, pealegi on tegemist pühaduseteotusega. Pole enam ei ajakirju, filme ega muud aseainet: olen ainult mina ja mu vari; me eemaldume kahest mehest, kes teetõkke ääres kangestunult valvel seistes meie kaugenevaid kogusid jälgivad.

      5

      Lähen koos oma teisikuga üle tänava. Kuigi siin pole enam komandöride valdused, on majad ikka suured. Ühe ees niidab kaitsemees muru. Muruplatsid on hoolitsetud, majade fassaadid on meeldivad ja korras: kõik meenutab pilte, mida vanasti avaldati kodunduse, aianduse ja sisekujunduse ajakirjades. Nii tuttavalt mõjub see inimeste puudumine ja uinutav õhkkond. Tänav on kui muuseum või näidislinna tänav – ehitatud selleks, et näidata, kuidas inimesed vanasti elasid. Ja nagu noil СКАЧАТЬ