.

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juurde õppima ja end uuendama. Meil tuleb arendada oma mõistust, seda pidevalt teritada ning investeerida oma pädevuse arendamisse, et hoiduda muutumast ebapädevaks. Tööl nõuavad ülemused tulemusi, ja selleks on neil õigus. Konkurents on äge, kaalul on ellujäämine. Toota täna on tänapäeva reaalsus ja seda nõuab kapital, kuid tõeline edumantra on jätkusuutlikkus ja kasv. Te võite olla võimeline saavutama kvartalitulemused, kuid tegelik küsimus on, kas olete teinud vajalikud investeeringud, mis jäävad püsima ja suurendavad edukust ühe, viie või kümne järgmise aasta jooksul? Meie kultuur ja Wall Street karjuvad tulemuste järele juba täna. Kuid tasakaalu printsiip, vajadus tasakaalustada tänaste nõuete rahuldamine vajadusega investeerida võimetesse, mis loovad homset edukust, on vältimatu. Sama kehtib ka meie tervise, abielu, perekondlike suhete ja ühiskondlike vajaduste kohta.

       Süüdistamine ja ohvriksolek. Millal iganes leiate probleemi, seal leiate tavaliselt ka süüdistava näpuganäitamise. Ühiskond on pühendunud ohvri mängimisele. „Kui mu boss vaid poleks selline kontrolliv idioot … Kui ma poleks nii vaesena sündinud … Kui elaksin paremas paigas … Oh, kui ma poleks oma isalt pärinud nii viletsat iseloomu … Kui mu lapsed poleks nii mässumeelsed … Kui see teine osakond alati kõike ära ei rikuks … Kui me poleks sellises allakäivas tööstusharus. … Kui meie inimesed ometi poleks nii laisad ja lorud … Kui mu naine vaid arusaajam oleks … Kui ainult … Kui ainult …”

      Kõige ja kõigi teiste süüdistamine oma probleemides ja muredes võibki olla normiks ja ajutiselt valu leevendada, kuid see aheldab meid ühtlasi nendesamade probleemide külge. Näidake mulle kedagi, kelles on küllalt aupaklikkust, et endale iseenda olukorda tunnistada ja võtta selle eest vastutus, ning kes julgeb haarata initsiatiivi, et oma raskustega toimetulekuks loominguliselt tegutseda, ja ma näitan teile valiku ülimat jõudu.

       Lootusetus. Süüdistamise lapsed on küünilisus ja lootusetus. Kui alistume usule, et oleme oma olude ohvrid ja anname alla determinismi painele, siis kaotame lootuse, kaotame hoogsuse ning vajume saatusele alistumise ja seisaku sohu. „Ma olen ettur, hüpiknukk, kõigest hammasrattake mehhanismis ja ma ei saa ses suhtes midagi ette võtta. Öelge, mida ma pean tegema.” Nõnda tunnevad paljud helgete peadega, andekad inimesed, ja tervele reale heitumistele järgneb depressioon. Tavakultuuris aitab edasi elada sellele reaktsioonina tekkiv küünilisus – „vähenda oma ootusi elule, nii ei too sulle pettumust ei miski ega keegi”. Ajaloo vältel on sellele vastandunud arenemise ja lootuse printsiip, avastus, et „mina olen oma elu loov jõud”.

       Elu tasakaalu puudumine. Meie mobiiltelefonide ühiskonnas muutub elu pidevalt keerulisemaks, nõudlikumaks, stressirikkamaks ja täiesti kurnavaks. Kas ei vii kõik meie pingutused planeerida oma aega, teha ikka rohkem, olla midagi enamat ja saavutada moodsate tehnoloogiate abil suuremat tõhusust selleni, et leiame ennast ikka rohkem „väikeste asjade keerises” – allutades tervise, perekonna, ausameeluse ja palju teisi tähtsamaid asju oma tööle? Probleem ei ole meie töös, mis on elu ülal pidav masinavärk. See ei ole ka elu üldises keerukuses või muutustes.Probleem on selles, et meie tänapäevane kultuur ütleb: „Alusta varem, jää hiljemaks, ole tõhusam, ela, ohverdades praegusele.” Kuid tõde on, et kõik see ei too tasakaalu ega meelerahu. Need tekivad inimesel, kes arendab selge arusaama oma kõrgematest prioriteetidest ning elab neid järgides õige suundumusega ja ausameelselt.

       „Mida mina sellest saan?” Meie kultuur õpetab, et kui tahame elus midagi saada, „pead tippu jõudma, olema number üks”. See ütleb, et elu on mäng, võiduajamine, võistlus ja sa pead selle võitma. Koolikaaslasi, kolleege tööl, isegi pereliikmeid nähakse kui konkurente – mida rohkem nemad võidavad, seda vähem jääb mulle. Loomulikult püüame näida suuremeelsed ja rõõmsad teiste edu üle, kuid sisemuses, omaette, närib nii paljusid meist kadeduseuss, kui teistel läheb hästi. Meie tsivilisatsiooni ajaloos on paljud suured asjad saavutatud otsusekindla hinge sõltumatu tahte abil. Kuid suurimad võimalused ja teadmusajastu piiritud saavutused on reserveeritud neile, kes on meie-kunsti meistrid. Tõeline suurepärasus saavutatakse külluse mõtteviisi abil, mis töötab isetult – üheskoos, vastastikuse austusega ja vastastikuse kasu nimel.

       Mõistmisnälg. Inimsüdame vajadustest on vähesed suuremad kui vajadus olla mõistetud – omada häält, mida kuuldakse, austatakse ja väärtustatakse –, et olla mõjukas. Enamik inimesi usub, et mõjukuse võti on suhtlemine – avaldada oma seisukoht teistele selgelt ja veenvalt. Aga kui te selle üle tegelikult mõtlete, kas te siis mitte ei leia, et kui teised teile midagi räägivad, siis selle asemel et tõeliselt kuulata ja mõista, valmistate te sageli kiiruga ette oma vastust? Tõeline mõjutamine algab siis, kui teised tunnevad, et nemad hakkavad teid mõjutama – kui nad tunnevad, et te olete neid mõistnud –, et olete kuulanud sügavuti ja avameelselt, ja et olete avatud. Kuid enamik inimesi on emotsionaalselt liialt haavatavad, et kuulata sügavuti: katkestada piisavalt kauaks oma tegevus, et keskenduda mõistmisele, enne kui asuvad oma ideid edastama. Meie kultuur anub, isegi nõuab mõistmist ja mõjuvõimu. Ometigi juhib mõjutamise printsiipi vastastikune mõistmine, mis on sündinud vähemalt ühe inimese kohustumisest esmalt kuulata.

       Konflikt ja erinevused. Inimestel on väga palju ühist, kuigi nad on nii suurepäraselt erinevad. Nad mõtlevad erinevalt, neil on erinevad, vahel võistlevad väärtused, motivatsioonid ja eesmärgid. Loomulikult tekivad neist erinevustest konfliktid. Ühiskonnas kehtib konfliktide ja erinevuste lahendamisel võistluslik lähenemine, püütakse võita nii palju kui võimalik. Kuid enamik head tekib kompromissi oskuslikust kunstist, kus mõlemad osapooled avavad oma seisukohti, kuni on jõutud mõlemale vastuvõetavasse punkti, või lõpeb asi nii, et kumbki pole tõeliselt rahuldatud. Milline raiskamine on omada erinevusi, mis suunavad inimesi kõige madalamale ühisnimetajale! Milline raiskamine on jätta valla päästmata loova koostöö printsiip, et leida probleemidele lahendused, mis on paremad, kui kumbki pool esialgu ette oskas kujutada.

       Isiklik seisak. Inimloomusel on neli dimensiooni – keha, mõistus, süda ja hing. Mõtisklege kahe lähenemisviisi tulemuste üle:

      KEHA

      Kultuuriline kalduvus: säilitada elustiil; tegelda terviseprobleemidega kirurgia ja ravimite abil.

      Printsiip: elada universaalsete printsiipidega harmoonias, kohandades oma elustiili, selleks et ennetada haigusi ja probleeme.

      MÕISTUS

      Kultuur: vaadata telerit, „lõbusta mind”.

      Printsiip: lugeda laialdaselt ja sügavuti, elukestev õpe.

      SÜDA

      Kultuur: kasutada suhteid teistega, et edendada isiklikke, isekaid huvisid.

      Printsiip: teiste sügavuti, austav kuulamine ja teenimine toob suurima rahulolu ja rõõmu.

      HING

      Kultuur: alistumine üha suuremale ilmalikkusele ja küünilisusele.

      Printsiip: tunnistamine, et meie põhilise vajaduse, tähenduslikkuse, ja positiivsuse, mida me elus otsime, allikaks on printsiibid; nende loodusseaduste, mida mina isiklikult usun, allikas peitub jumalas.

      Palun teil meeles pidada neid mõlemat, nii neid universaalseid väljakutseid kui ka oma ainulaadseid vajadusi ja väljakutseid. Seda tehes leiate kestvad lahendused ja suuna. Te leiate ka kontrasti tavakultuuris valitseva lähenemise ja ajatu, printsiipidele toetuva, ajastuid kestnud lähenemise vahel, mis muutub üha silmanähtavamaks.

      Viimane isiklik märkus, mida tahan СКАЧАТЬ