Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus. Charles Clover

Чтение книги онлайн.

      Eessõna

      See raamat kasvas välja ühest kohtumisest 1998. aastal, varsti pärast seda, kui olin saabunud Financial Timesi kollanokast vabakutselisena Ukrainasse. Kui olin paar kuud Kiievist lugusid saatnud, rahuldas välisministeerium viimaks minu intervjuutaotluse ning saatis viisaka, kuigi üsna range asevälisministri Anton Buteiko näitama leebelt näpuga visamatele vigadele („meil on nüüd Lviv, mitte enam Lvov”) ning mind poliitiliselt veidi tüürima.

      Suur osa sellest, mida ta rääkis, oli tavapärane jutt Ukraina partnerlusest Venemaaga ja soovist lõimuda Euro-Atlandi struktuuridega – kaks eesmärki, mis tollal ei tundunudki ühitamatud. Ent kohtumise lõpupoole mainis Buteiko huvitavat infokildu.

      Paar kuud varem oli Venemaal ilmunud raamat pealkirjaga „Geopoliitika alused”. Selle autoril Aleksandr Duginil oli Buteiko sõnul teadaolevalt Vene konservatiivsete vanameelsete jõudude toetus ning raamat anti välja Vene kindralstaabi akadeemia abiga. Raamatus oli plaan Ukraina jagamiseks. See võiks olla väärt lugemine, arvas aseminister, kui tahaksin saada aimu, mida mõtlevad tema endised kolleegid Moskvas.

      Järgmisel päeval läksin Kiievi Lesja Ukrainka nimelisse raamatukokku ja leidsingi teose. (Mõistetavatel põhjustel raamatukauplustes seda ei müüdud.) Minus tärkas huvi: raamatu kaanel oli mingi iidne Põhjala ruun ja endise Nõukogude Liidu kaart. Ja sees oligi tänuavaldus kindral Nikolai Klokotovile, Vene kindralstaabi akadeemia strateegiaosakonna juhile tema analüütilise abi eest raamatu kirjutamisel.

      Raamatus tutvustati parempoolseid natsionalistlikke teooriaid, kahe maailmasõja vahelisi natside fašistlikke teooriaid nagu geopoliitika, ning lisaks poliitilist liikumist, millest ma ei olnud kunagi varem kuulnud ja mida nimetati eurasianismiks. See tundus kirjeldavat plaani Nõukogude Liidu taastamiseks teekonnal maailmas ülemvõimu haarava impeeriumi loomise poole.

      Raamat pakkus Ukraina välisministrile küllaga põhjust muretsemiseks, muu hulgas lõik, mis väärib viimase poole kümnendi Gruusia ja Ukraina sündmuste valguses tähelepanu:

      Järgmisel Moskva külastusel kohtusin raamatu autori Aleksandr Duginiga tema kabinetis avalikus raamatukogus, mis asub Moskva kuldsete sibulkuplite ja eraldatud tiikidega Novodevitše kloostri vastas. Endist dissidenti, kes oli vorpinud oma manifeste rõsketes keldrites koopiamasinal, juhtisid vabaduseotsingud totalitarismi võimu alt hoopis teise suunda kui paljusid tema nõukogudeaegseid kaasintellektuaale.

      Venemaa pääsemine, uskus Dugin, peitus demokraatliku liberalismi voolu ümberpööramises, repressiivse tsentraalse kontrolli taastamises ning patriootide režiimi võimuletoomises, mille eesmärk oleks Vene impeerium, paljurahvuseline, multikonfessionaalne, kuid selgelt venelik ja mitteläänelik geopoliitiline ruum – Euraasia.

      Juba Dugini olemasolu oli huvitav, arvestades külma sõja lõpuga kaasnenud kõmisevat võidumeeleolu. Dugin oli veetnud elu autoritarismi ahelatega maadeldes vaid selleks, et asuda rajama uut tüüpi autoritarismi, niipea kui vana viimaks langes. Ta meenutas mulle Žigalovit, Fjodor Dostojevski romaani „Sortsid” tegelast, kes ütles: „Piiramatust vabadusest jõuan piiramatusse despotismi.”

      Dugin võis tõesti näha välja nagu dostojevskilik filosoofiahull erak. Tegelikult oli ta lõbus, hipilik ja läbinisti meeldiv sell ning lisaks üks kõige huvitavamaid ja paljulugenumaid intellektuaale, keda olen eales kohanud. Imestan tänaseni: kas Dugin tegelikult usub seda kõike või ei? Kuid tean, et miskitpidi on see tähtsusetu. Üksõik, kas Dugin on tõsiusklik või lihtsalt etendab rolli, kannab ta mõlemad võrdselt hästi välja, pildudes vaheldumisi viiteid okultismile, numeroloogiale, fašismile, postmodernismile ja Prantsuse kultuuriteooriale. Kuid mind huvitas viide kindralstaabile: kas Dugin oli lisaks sellele, et ta oli vandenõuteoreetik, ka osa vandenõust? Või oli ta lihtsalt andekas enesereklaamija? Dugini vastus kinnitas mõlemat võimalust. „Riigis on tähtsaid isikuid, kes neid seisukohti toetavad.”

      Kui minu Duginit ja tema seisukohti kritiseeriv artikkel ilmus 1999. aastal atlantismi lipulaevas ajakirjas Foreign Affairs, ei tundnud Dugin end solvatuna ja meist said peagi ootamatult kirjasõbrad.

      Kuigi sõitsin peagi pärast 11. septembri rünnakuid Venemaalt Lähis-Itta ja Aasia lõunaossa, pakkusid Dugin ja tema eurasianistlik liikumine mulle endiselt huvi. Londonisse naastes otsustasin kirjutada raamatu sellest, mida olin teada saanud. See tähendas tervet sajandit hõlmavate kirjutiste läbiuurimist ja intervjuusid kaasaegsetega.

      Nüüd on see projekt teie käes. Sestsaati, alates 2005. aastast, kui seda kavandama (ja paar aastat hiljem kirjutama) hakkasin, on see teinud läbi palju muutusi. Paljudel traagilistel põhjustel on teos nüüd hoopis olulisem. Kui alustasin, oli Dugin marginaalne veidrik ja Venemaa impeeriumiambitsioonide teema suuresti teoreetiline. Raamat, mida kavandasin, pidi rääkima vähetuntud filosoofia järkjärgulisest tungimisest Vene poliitikasse ja sellest, kuidas Vene ajaloo kõige kapriissem ja julmem sajand oli sünnitanud kommunismi teoreetilise doppelgänger’i.

      Ent ajaks, kui olin raamatu lõpetanud – kaheksa aastat pärast alustamist (sellest viis töötasin Financial Timesi Moskva büroo juhina) –, oli minu kirjeldatud nähtus muutunud marginaalsest ideest, millest kirjutati väikestes brošüürides ja mida levitati viletsa kvaliteediga võrgulehtedel, poolametlikuks võimuideoloogiaks, ja sellest pasundavad riiklikud telekanalid ning Vladimir Putini Kreml kasutas seda Ida-Ukraina vallutamisel. Dugin nimetati 2014. aastal ajakirja Foreign Policy saja juhtiva mõtleja hulka.1

      Ma ei olnud kavatsenud kirjutada raamatut, milles on palju halbu uudiseid. Selle asemel et üritada kobamisi siduda eurasianistliku liikumise esoteerilisi kirjutisi Venemaa tegelikkusega, olin äkki silmitsi uue väljakutsega – kuidas põimida see, mis mul juba olemas oli, kannapöördega Venemaa ajaloos. Tulemuseks oli hoopis teistsugune raamat: ebamäärasest mõtisklusest elu ja ideede seoste kohta läbi Vene ajaloo viimase sajandi muutus see hoopis sensatsioonilisemaks tööks. Äkki muutusid viimased leheküljed palju pikemaks. Kuigi raamatul on nüüd lõpp, muutub see iga paari nädala tagant.

      On ka paar probleemi. Üks neist on translitereerimine kirillitsast. Erinevatel põhjustel, teiste seas ka laiskus, kuid peamiselt soov lihtsuse ja tavapärasuse järele, puudub raamatus nimede kirjutamisel täielik järjepidevus.

      Teine probleem võib nii mõnelgi tekkida sõna „natsionalism” kasutusega, eriti pealkirjas. Paljud käesolevas raamatus mainitavad autorid vaidleksid ägedalt vastu natsionalistiks ristimisele, mis vene keeles võrdub rassistiga, kuid millel inglise keeles on laiem tähendus, mida pean kohaseks. Kasutan natsionalismi laia kategooriana eurasianismi pakutava tsivilisatsioonilise identiteedi kohta. Nagu natsionalism, eeldab seegi ühiseid kultuuri- ja poliitilisi piire ning seda võib kasutada vallutuste ja irredentismi õigustamiseks.

      Kuigi on tõsi, et Euraasia on iseenesest rahvusvaheline üksus, mis koosneb (teiste seas) tatarlastest, venelastest ja jakuutidest, on selle kontseptsioon oma olemuselt Vene natsionalismi imperialistlik vorm ja kõik selle liikmed on ühinenud Venemaa natsionalistliku vallutussõjaga Ida-Ukrainas. Nende nimetamine natsionalistideks ei ole alusetu, vaid on fakt. Kuid see tekitab СКАЧАТЬ