Heategu, mis muutis kõike. Kevin Alan Milne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mida teised ütlevad, sina oled ainuke põhjus, miks me praegu liiga meistritiitlit jahime. Ma ei taha küll teisi maha teha, aga sinuta oleks meie hooaeg tuksis.“

      Dillon ei tea seda, aga ta tabas naelapea pihta. Kuidagi õnnestus tal sõnadesse panna just see, mis on mind närinud sellest ajast peale, kui mul oli see totakas vestlus – mis ta nimi oligi? – Angelicaga. Tean, et jalgpall ja suvalise tüdruku aitamine koridoris ei ole kuidagi omavahel seotud, aga kummalisel kombel olid need täiesti üks asi. Kui ma jalgpalliväljakul täiuslik ei ole, siis meeskond kaotab ja ma tean, et olen kõiki alt vedanud. Tüdruku aitamine on keerulisem, aga niisama stressi tekitav minu isa tõttu, kes on juhtumisi maailma kõige parem mees. Tõsiselt, ta on nagu Texases asuva Mesquite’i ema Theresa – õigemini vist isa Theresa. Tema elu eesmärk on aidata kõiki, keda on vähegi võimalik aidata. Sõpru, naabreid, tuttavaid, võõraid tänaval, inimesi, kellele ta isegi ei meeldi – ta aitab neid igal võimalusel. Ja mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma mõistan, et ta tahab, et mina seda tõrvikut edasi kannaksin.

      Aga ma arvan, et ei suuda.

      Ma ei suuda sama täiuslik olla, sest tean, et kui ma hakkama ei saa – nagu kindlasti juhtub –, vean teda kuidagi alt. Jah, ma aitasin trepil ühte kohmakat rebast, aga kas ma tegin seda sellepärast, et tahtsin, või kartsin isa alt vedada, kui ma seda ei tee?

      Kas mu jutt on loogiline?

      Mis siis sellest, kui ma see üks kord seisma jäin ja aitasin? Kas sellel on tõesti tähtsust? Ei. See ei muuda tõsiasja, et ükskõik, kuhu ma sööklas ka ei vaata, leidub seal rohkem abi vajavaid lapsi, kui mina suudaksin aidata – näiteks poiss, kes oma lömmivajutatud kauboikaabut prügikastist välja õngitseb, või Mark, kellel on endiselt pähe saadud hoobist valus. Aga ma ei saa neid kõiki aidata, miks ma siis peaksin üldse kedagi aitama?

      „Võib-olla, pomisen endamisi, „oleks lihtsam murdunud lillede pärast muretsemise asemel umbrohi olla.“

      Dillon kuuleb vaid viimast sõna. „Rohi!“ ütles ta teravalt. „Ty… mees… ära üldse mõtlegi. Siis visatakse sind raudselt meeskonnast välja.“

      Tema märkus ajab mu naerma ja tirib mu mõneks ajaks mõtisklustest välja. „Mitte selline rohi.“

      Just siis hakkab telefon mu taskus värisema. Saabus pikk sõnum ei kelleltki muult kui isa Theresalt. Hei, Ty. Ma ei näe sind ilmselt enne mängu algust, nii et tahtsin sulle õhtuks edu soovida. Ma tean, et see on tähtis mäng. Sul läheb suurepäraselt! Skoori minu eest ka, eks! Aga ükskõik, kas võidate või kaotate, ma olen su üle väga uhke. Paps.

      „Kas see on mõnelt tüdrukult?“ küsib Dillon.

      „Jah,“ ütlen ma ja tõusen, et kandikut ära viia. „Väga kuumalt tüdrukult. Ja ta küsib sinu järele.“

      Ta kahmab kiiresti oma asjad ja tuleb mulle järele. „Tõsiselt?“

      „Ei, Dill.“

      „Pagan. Kellelt see siis oli?“

      „Lihtsalt isalt.“

      Jah. Lihtsalt isalt. Lihtsalt minu hoolivalt, hoolitsevalt, abistavalt isalt, kes on ikka ja alati täiuslik.

      Tõsiselt, ma ei taha endast tänamatut muljet jätta. Ma tean, et mul on vedanud, et mul on temasugune isa. Dillon isegi ei tea, kes tema isa on.

      Samal ajal jälle ei saa Dillonit kellegagi võrrelda. Temal ei lasu ootusi. Ta ei pea kellegagi võrdväärne olema. Mitte kellegi hiiglaslik täiusevari ei varjuta kõike, mida ta teeb.“

      Kolmas peatükk

Halley

      Öeldakse, et elu tuleb võtta kui lillepidu. Minu jaoks pole see kunagi raske olnud, sest minu elu ongi üks suur lillepidu – ma ostan lilled, lõikan neid, sean need kimpu ja müün maha. Küsige endalt: kas maailmas leidub kohta, mis lõhnab paremini lillepoest? Võib-olla selvepesula, kui on olnud hea päev, aga kes ikka unistab selvepesula omamisest?

      Hingan täna sajandat korda sisse lõhna, mis mind ümbritseb, ja siis tuleb mulle meelde, et tegelikult on mul kiire. On reede, mis tähendab, et pean Sametised Õied täpselt kell pool kuus kinni panema, et jõuaksin nii õhtused tellimused kohale viia kui Ty mängule minna.

      Käin mõttes üle asjad, mis on igal reedel enne poe sulgemist raudselt vaja ära teha.

      Neoonsilt välja lülitada. Tehtud.

      Lõigatud varred prügikasti viia. Tehtud.

      Järgmise nädala tellimus tarnijale faksida. Tehtud.

      Kassa lukustada. Tehtud.

      Tänada jumalat abikaasa eest, kes endale uue auto ostmise asemel tasus hoopis sissemakse minu unelmate äri loomiseks? Tehtud, tehtud, tehtud. Ma armastan seda meest!

      Neeontuledes „Avatud“ sildi lülitasin ma tegelikult välja viisteist minutit varem, et potentsiaalsed kliendid sisse ei astuks. Kui poleks olnud ühte püsiklienti – Mary Loud, vana naist, kes ostab igal nädalal ühe nelgi –, oleksin sildi veel varem välja lülitanud. Kahjuks ei näe telefoni teel tellimusi esitavad kliendid silti. Nii et otse loomulikult heliseb telefon kell 17.28, kui kõik on poes nädalavahetuseks valmis seatud.

      Ja heliseb.

      Ja heliseb.

      Kell 17.29 teen vea ja võtan kõne vastu. „Sametised Õied,“ ütlen viisakalt. „Halley räägib. Kuidas ma saan teid aidata?“

      „Kas pood on veel lahti?“ küsib tõsine hääl teiselt poolt toru.

      „Põhimõtteliselt küll. Aga me paneme minuti pärast ukse kinni.“

      Vastust ei tule kohe. Seejärel kostab väga roidunult: „Selge.“

      Ma kõhklen ja vaatan kella. Peaksin sellisel kellaajal targem olema ja teadma, et ei tasu oma nina teiste inimeste ellu toppida, aga ma ei suuda vastu panna. „Te tundute pisut tujust ära olevat. Kas kõik on korras?“

      Pole mingi saladus, et mulle meeldib kliente üksikasjade kohta pinnida. Mõnikord panevad nende vastused mind naerma, teinekord nutma, aga peaaegu alati tuletavad need mulle meelde, kui tähtis minu töö teiste inimeste jaoks on. Kolme aasta jooksul poe avamisest alates olen kuulnud igasuguseid asju, alustades sellest, et „mul on vaja seitsekümmend roosi, mis oleksid niisama säravad ja ilusad nagu minu naine, kellega ma olen seitsekümmend aastat abielus olnud“ ning lõpetades sellega, et „kui te ei saa järgmise poole tunni jooksul midagi – ükskõik, mida – kohale toimetada, võin niisama hästi ise lahutuspaberitele alla kirjutada“. Tõsiasi, et minu lillelooming mängib õige väikest osa selles, kui üks inimene teisele armastust väljendab, panebki mind iga päev poodi tagasi tulema.

      „Ah… tühiasi. Kui teil on pood kinni, siis on see kinni.“

      Tahaksin väga lasta tal kõne lõpetada, aga miski tema hääles ütleb, et sellel mehel on vaja minu lilleabi. „No oodake üks hetk,“ ütlen talle enne, kui ta toru ära paneb. „Jah, pood on peaaegu kinni pandud, aga minu töötunnid meenutavad veidi retuuse laial ahtril – kui ikka vaja on, siis saab neid tõenäoliselt vajalikul määral venitada.“

      Mehe hääl muutub veidi rõõmsamaks. „Ee, hea küll. Aitäh, proua. Sel juhul, kas teil on juhtumisi kallasid? Igalt poolt mujalt tunduvad need otsas olevat. Minu tütre nimi on Lily, СКАЧАТЬ