Heategu, mis muutis kõike. Kevin Alan Milne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ millele oli glasuuriga kirjutatud „Söö mind!“.

      Pärast seda visati minu kulul pidevalt nalja. Hämmastav, mida lapsed ütlevad, kui õpetajaid pole läheduses kuulamas. Ah jaa, otse loomulikult toob mulle umbes kord kuus samasuguse küpsise mõni uus kiusaja, kes tahab, et nali jätkuks.

      Aga ma pean ikkagi koolis käima. Nii et hingan sügavalt sisse, löön selja sirgu ja lükkan välisukse lahti, et järjekordse päevaga silmitsi seista. Õnneks on reede. Kui ma järgmised kaheksa tundi välja kannatan, saan terve nädalavahetuse oma haavu lakkuda, vanemate õlal nutta ja järgmiseks nädalaks valmistuda.

      „Hei, kas otsid Märtsijänest?“ hüüab keegi, kui ma mööda koridori kõnnin. Seejärel: „Kas sa oled ära eksinud, väike tüdruk? Algklasside maja on veidi eemal.“

      Pea lihtsalt meeles, kes sa oled, ütlen endale edasi kõndides, siis on kõik hästi.

      Tavaliselt on mul asjade suhtes õigus. Ma olen lihtsalt selles mõttes tark. Aga seekord ma eksin. Midagi ei ole hästi. Päeva lõpuks on seitsmenda klassi sotsiaalne ebaõiglus minu muredest kõige tühisem.

      Isal on õigus: ma ei tohi tühiste asjade pärast muretseda. Pagana pihta, ma ei peaks isegi tähtsate asjade pärast muretsema. Peaksin kogu jõu hoidma pisarate kogumiseks, kui toimub midagi hirmsat, mis terve maailma puruks lööb.

      Teine peatükk

Ty

      Abiturientide laud, nagu seda nimetatakse, asub sööklas kohas, mis on teistest laudadest veidi kõrgemal. Mitte väga palju – ainult umbes meetri jagu –, aga piisavalt, et meie, kes me oleme seal istumise õiguse välja teeninud, näeme vabalt kõike, mis toimub nooremate klasside laudades.

      „Kuule, mees, need rebaste tibid vist piiluvad meie poole,“ ütleb Dillon.

      Dillon arvab kogu aeg, et tüdrukud vaatavad teda. Seda juhtub haruharva. Ma ei saa isegi aru, millistest tüdrukutest ta räägib, aga see ei oma tähtsust. „Äkki sa peaksid neilt telefoninumbrid küsima,“ sõnan surmtõsiselt.

      „Arvad?“

      „Ei, Dill. Nad on rebased.“ Dillon ei luba eriti paljudel end Dilliks hüüda, sest sellest on liiga lihtne jõuda Tillipeani, mis oli tema mitteametlik hüüdnimi kaheksandas klassis. Aga minul lubab ta seda teha, sest olen teda alati nii kutsunud ja me oleme terve igaviku sõbrad olnud.

      „Jah, aga nad on kuumad.“

      Ma vaevun lõpuks ometi samasse kohta vaatama. Hea küll, tema jutus on iva – mõned neist on väga nunnud. Ja nad tõesti paistavad meie poole vaatavat. Kui nad näevad, et pööran neile tähelepanu, hakkavad nad itsitama. Seejärel üks neist lehvitab.

      „Mees, ta lehvitas mulle!“

      Mul ei ole südant Dillonile öelda, et tüdruk ei lehvitanud talle. Ma ei mäleta tüdruku nime – Angie? Angela? Agnes? –, kuid tunnen ta ära ja saan aru, et tema tunneb ka minu ära. Ta komistas nädala alguses vahetunnis trepil, mina aitasin tal asju üles korjata.

      Kui ta komistamisest tingitud piinlikkustundest üle sai, küsis ta: „Sina oled see mängujuht, eks ole? Ty Steen.“

      „See ma olen.“

      Jah, see ma olen. Sellena inimesed mind tunnevad – mängujuhina. Mitte selle pärast, et saan häid hindeid. Või et olen tore poiss. Ainult selle pärast, et olen hea mängujuht, ja isegi siis on nad rahul vaid juhul, kui ma võidan.

      Kui ta oli kindel, kellega räägib, hakkas tal jälle piinlik, veel rohkem kui pärast kõigi ees komistamist. „Aitäh abi eest.“ Ta vaikis ja heitis mulle pilgu. „Miks sa mind aitasid?“

      Angelica. Jah, see oli ta nimi. Angelica küsimus tundus mulle huvitav ja mitte heas mõttes. Noh, mitte niivõrd küsimus, vaid see, et ma ei osanud selle peale midagi vastata. Mulle tuli pähe vaid „sest mu isa teeks nii“, mis oleks täiega nõme tundunud, seega sõnasin lihtsalt: „Miks mitte?“ Seejärel andsin talle tagasi hunniku pabereid, mis ma olin üles korjanud, ja kõndisin minema.

      Aga sellest ajast peale olen ma sellele küsimusele mõelnud. Miks ma teda aitasin?

      „Sa peaksid vastu viipama,“ ütlen Dillonile.

      „Arvad?“

      „Ei, Dill. Nad on siiski rebased.“ Ma vaikin, et rahvast täis sööklas ringi vaadata. See meenutab peaaegu ema lilleniidu vaatamist maja taga – kaugelt on kõik piltilus. Aga kui detailidele keskenduda, märkad peagi, et siin-seal on umbrohtu, mõned lilled tunduvad murtud või vales kohas olevat.

      Ma kissitan silmi.

      Minust paremale jäävas lauas istub täiesti üksinda poiss; tema hoiak annab mõista, et ta ei tahagi, et keegi teda tähele paneks. Tema kõrvallauas norib üks Marshali-nimeline poiss, keda ma juhtumisi tean, sest ta on üks kahest kümnendikust, kes sel aastal esindusmeeskonnas mängivad, palju väiksemat poissi tema kauboikaabu pärast. Marshal haarab lõpuks poisil kaabu peast ja viskab selle paar kohta eemal istuvale tüdrukule, kes viskab selle kiiresti teisele poisile, kes selle endale pähe paneb, minema jookseb ja kaabu prügikasti surub. Tundub, et kaabuomanik on nutma hakkamas. Teisel pool sööklat näen roosade juustega tüdrukut keskmist sõrme näitamas mõnest ergutustüdrukust koosnevale kambale, kes talle nähtavasti midagi nõmedat ütlesid. Ja saali keskel märkan poissi, kes käib minuga samas füüsikatunnis – mingit Marki – mõttetult numbreid kalkulaatorisse toksimas, kuni mingi jobu Che Guevara T-särgis mööda kõnnib ja talle pealtnäha täiesti põhjuseta rusikaga kuklasse võmmu annab. Mark teeskleb, et midagi ei juhtunud, kuni ründaja on läinud, siis hõõrub ta kukalt ja krimpsutab valust nägu.

      Umbrohi ja murdunud lilled. Söökla kubiseb neist.

      „Miks sa äkki nii vait jäid?“ küsib Dillon.

      „Ma lihtsalt mõtlen.“

      „Millest?“

      Hea küsimus. Ma pole isegi kindel, et tean, millest ma mõtlen, ja isegi kui oleksin, ei oskaks ma seda kuidagi Dillonile selgitada, sest tal pole aimugi, mis tunne on olla Nathan Steeni poeg. Seetõttu esitan hoopis küsimuse. „Mis sa arvad, kui ma pigistaksin friikartulid ketšupit täis ja need kellelegi kraesse viskaksin, kas siis algaks toidusõda?“

      „Mees, ära mitte mõtlegi.“

      „Miks mitte?“

      „Sest sind võidakse õppetööst kõrvaldada! Ja meil on sind täna õhtul mängus vaja.“

      „No ja siis. Meil on varumees olemas. Jim on viimasel ajal trennis hoos olnud.“

      „Aga ta ei ole sina, Ty.“

      „Aga äkki ta… Unusta ära.“

      „Ei. Mis?“

      Nüüd soovin, et ei oleks oma edevat suud lahti teinud.

      „Noh,“ urgitseb ta. „Lase tulla.“

      Ma näen, et Dillon ei jäta järele enne, kui ma talle rahuldust pakkuva vastuse annan, nii et viskan talle hambusse ühe kondi. Mitte terve luukere, ainult ühe kondi. „Noh, ma mõtlesin lihtsalt, et mis siis, kui Jim tahab algrivistuses mängujuht olla rohkem kui mina? Mis siis, kui ma ei ole tegelikult südamega СКАЧАТЬ