Selgelt mõtlemise kunst. Rolf Dobelli
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Selgelt mõtlemise kunst - Rolf Dobelli страница 2
Название: Selgelt mõtlemise kunst
Автор: Rolf Dobelli
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная образовательная литература
isbn: 9789949819553
isbn:
Naismodellid reklaamivad kosmeetikatooteid. Seetõttu tuleb nii mõnigi tarbija mõttele, et kosmeetikatooted teevad inimese ilusamaks. Aga see ei ole kosmeetika, mis neist naistest modellid tegi. Modellid on juhtumisi ilusate inimestena sündinud ja ainult sellepärast kutsutakse neid kosmeetikareklaame tegema. Nii nagu ujujate puhul, on ka siin valikukriteeriumiks ilu, mitte tulemus.
Alati, kui me valikukriteeriumi ja tulemuse omavahel segi ajame, oleme langenud nn ujuja keha illusiooni ohvriks. Ilma selle illusioonita aga ei toimiks pooled reklaamidest.
Ent see ei kehti ainult seksikate kehade kohta. Harvardil on tippülikooli maine. Paljud ülimalt edukad inimesed on õppinud Harvardis. Kas see tähendab, et Harvard on hea kool? Seda me ei tea. Võib-olla on see kehv kool, aga nad värbavad maailma kõige targemaid üliõpilasi. St. Galleni ülikool jättis mulle just sellise mulje. Nende maine on suurepärane, aga õppetöö oli (20 aastat tagasi) keskpärane. Mingil põhjusel (hea üliõpilaste valik, kitsas orus valitsev hea kliima, hea sööklatoit?) on kõigest hoolimata paljudest lõpetajatest midagi saanud.
Kõik maailma ärijuhtimise magistrikursused peibutavad inimesi sissetulekute alase statistikaga. Huvilistele näidatakse arvutusi, mille kohaselt ärijuhtimise magistrikraad tõstab sissetulekuid keskmiselt nii ja nii palju. Lihtne arvutus peaks näitama, et tohutu suured koolituskulud saavad tasa tehtud juba lühikese ajaga. Paljud langevadki selle lõksu. Ma ei taha koole statistika võltsimises süüdistada. Kuid nende väidetel ei ole mingit alust. Inimesed, kes ei taotle ärijuhtimise magistrikraadi, on hoopis teistmoodi kokku pandud kui need, kes seda teevad. Hilisema sissetulekute vahe põhjuseks on tuhat muud asja peale ärijuhtimise magistridiplomi. Seega näeme siin ujuja keha illusiooni: valikukriteerium aetakse segi tulemusega. Kui kaalute, millisel erialal edasi õppida, siis palun otsige paremaid põhjuseid kui sissetuleku suurenemine.
Kui küsin õnnelike inimeste käest, milles seisneb nende õnne saladus, kuulen sageli selliseid lauseid: „Peab mõtlema, et klaas on pooleldi täis, mitte pooleldi tühi.“ Need inimesed justkui ei suuda leppida sellega, et nad on sündinud õnnelikena ja neil on kombeks kõiges ikka head näha. Õnnelikud inimesed ei taha tunnistada, et õnnetunne on suuremalt jaolt kaasasündinud ja jääb kogu elu kestel samale tasemele. Ujuja keha illusioon võib olla ka enesepettuse viis. Kui need õnnelikud siis veel raamatuid kirjutama hakkavad, on pettus täiuslik.
Seetõttu: käige nüüdsest alates eneseabikirjandusest laia kaarega mööda. Nende raamatute autorid on inimesed, kellel on loomuomane kalduvus olla õnnelik. Ja nüüd jagavad nad raamatu igal lehel soovitusi. See, et leidub miljoneid inimesi, kelle peal need soovitused ei toimi, jäetakse mainimata – sest õnnetusehunnikud ei kirjuta eneseabiraamatuid.
Kokkuvõte: alati, kui ülistatakse ihaldusväärseid omadusi – terasest lihased, ilu, suurem sissetulek, pikk eluiga, karisma, õnn –, vaadake asja lähemalt. Enne kui ujulavette viskute, heitke pilk peeglisse. Ja olge enda vastu aus.
LIIGNE ENESEKINDLUS
Vene tsaarinna Katariina II ei olnud tuntud oma vooruslikkuse poolest. Tema voodist käis läbi palju armukesi. Kui palju neid oli, selle reedan teile järgmises peatükis, praegu on vaatluse all hoopis midagi muud: kui palju peaksime usaldama oma teadmisi? Väike ülesanne sel teemal: „Määrake kindlaks vahemik, kui palju tsaarinnal armukesi olla võis, tehke seda 98 % täpsusega, eksida võite ainult 2 % võrra.“ Selline vahemik on näiteks 20 kuni 70. See tähendab, et teie arvates polnud Katariinal armukesi vähem kui 20 ega rohkem kui 70.
Nassim Taleb, kes mulle kord just sellise ülesande andis, on sel moel küsitlenud sadu inimesi. Kord küsis ta neilt Mississippi pikkust, kord Airbusi tarbitavat kütusekogust, kord Burundi elanike arvu. Seejuures võisid inimesed ise valida vahemiku suuruse, ja nimelt nii, nagu juba öeldud sai – neil oli lubatud eksida kõige rohkem 2 % võrra. Tulemused olid hämmastavad. Mitte 2, vaid 40 % küsitletutest panid vahemiku määramisega mööda. Teadlased Marc Alpert ja Howard Raiffa, kes esimesena selle hämmastava nähtuse otsa komistasid, andsid sellele nimeks „liigne enesekindlus“.
See kehtib ka prognooside kohta. Börsikursi ennustamine terveks aastaks või teie firma kolme aasta eeldatava käibe määramine alluvad samale nähtusele: me hindame süstemaatiliselt üle oma prognoosimise alaseid teadmisi ja oskusi – ja seda ikka võimsalt. Liigse enesekindluse puhul ei ole asi selles, kas üksik hinnang peab paika või mitte. Taleb selgitab asja nii: liigse enesekindluse puhul ei tee inimesed vahet selle vahel, mida nad tegelikult teavad, ja selle vahel, mida nad arvavad end teadvat. Tõeliselt üllatav on see, et eksperdid kannatavad ülemäärase enesekindluse all veel rohkem kui asjatundmatud. Majandusprofessor pakub viie järgmise aasta naftahinna sama valesti kui majandusest kaugel seisev inimene. Aga erudiit teeb seda tohutu enese ülehindamise saatel.
Sama kehtib ka teiste võimete ja oskuste kohta: küsitluste kohaselt peab 84 % Prantsuse meestest end keskmisest paremaks armukeseks. Ilma liigse enesekindluseta peaks see näitaja olema täpselt 50 % – see on loogiline, sest „keskmine“ (või täpsemalt: mediaanne) tähendab ju seda, et 50 % jääb sellest ühele ja 50 % teisele poole.
Ettevõtjad on nagu abiellumiskihu küüsis olevad inimesed: nad on täiesti veendunud, et nemad seisavad väljaspool statistikat. Majandustegevus oleks palju aeglasem, kui poleks liigset enesekindlust. Kõik restoraniomanikud unistavad sellest, et saaksid maha järgmise Michelini tärnidega varustatud restoraniga – ja suurem osa neist pakib kolme aasta pärast jälle asjad kokku. Restoraniäris on omakapitali kasum krooniliselt alla nulli. Teiste sõnadega: restoraniärimehed maksavad oma klientidele pidevalt peale.
Pole peaaegu ühtegi suurt ettevõtmist, mis saaks valmis plaanitust kiiremini ja odavamalt. Airbus A400M, Sydney ooperimaja ja kõik kolm Gotthardi tunnelit Šveitsis on viivituste ja ülekulude pärast lausa legendaarseks saanud. Seda nimekirja võib jätkata lõpmatuseni.
Miks see nii on? Sest korraga toimib kaks efekti. Ühelt poolt klassikaline liigne enesekindlus. Teiselt poolt lisatasu ootusest ajendatud kulude alahindamine nende inimeste poolt, kellel on projekti vastu isiklik huvi. Konsultandid loodavad saada tööd ka edaspidi, ehitusettevõtjad ja tarnijad samuti, ehituse rahastajaid kannustavad optimistlikud arvud ja poliitikud koguvad niimoodi valijate hääli. Kalduvusele lisatasu ootusest ajendatuna võimsalt üle reageerida heidame valgust ühes teises loos. Oluline on erinevus kahe asja vahel: liigne enesekindlus ei ole ajendatud lisatasu saamise ootusest, see on loomu poolest naiivne ja kaasasündinud omadus.
Lõpetuseks kolm detaili:
1. vastandnähtust, liiga vähese enesekindluse efekti, ei ole olemas;
2. liigne enesekindlus on meestel rohkem välja arenenud kui naistel – naised hindavad end üle tunduvalt harvemini;
3. liigse enesekindluse all ei kannata mitte ainult optimistid. Ka end pessimistiks pidavad inimesed hindavad oma võimeid üle – nemad teevad seda lihtsalt teistest vähem.
Kokkuvõte: suhtuge ennustajatesse СКАЧАТЬ