Ühiskonna uurimise meetodid. Sissejuhatus ja väljajuhatus. Mikko Lagerspetz

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Muutus puudutab sellisel juhul eelkõige kategooriaid ja sõnu, mille abil inimesed ühiskondlikke nähtusi liigitavad, mitte tingimata perevägivalda kui tegelikkust.

      Ühel juhul tõlgendataks tulemusi niisiis kui selle kajastust, kuidas on muutunud teatud ühiskonnas esinev tegelik olukord; teisel puhul on tegemist muutusega selles, kuivõrd inimesed oma tegelikke mõtteid küsitlejale avavad; kolmas tõlgendus pöörab aga tähelepanu sellele, kuidas on muutunud ühiskondlike nähtuste tajumine ja nendest kõnelemine. Kõigi kolme tõlgendusviisi taustal on mõni kindel teoreetiline vaatenurk, millest lähtudes tõlgendaja on püstitanud küsimused, millele ta püüab vastata. Vaatenurga valik on muidugi teaduslik ja n-ö akadeemiline vaidlusküsimus, aga mitte ainult: ühiskonna uurimise üks ajendeid on lootus, et uurimistulemused võiksid (vähemalt kaudselt) anda suuniseid ühiskonna planeerimiseks või paremaks muutmiseks. Siinse näite puhul kooruvad eri tõlgendustest välja väga erinevad praktilised järeldused. Vastupidiselt esimesele tõlgendusvõimalusele (a) võiksid kaks muud võimalust (b ja c) sotsiaalpoliitika või ühiskonna planeerimise jaoks tähendada seda, et olukord on mingis mõttes paranenud – et varem maha vaikitud probleem on senisest suuremat teadvustamist leidnud.14 Samas tähendab nende väidetega (b ja c) nõustumine muidugi ka seda, et tulemusi ei saa tõlgendada kui tõest teavet perevägivalla tegeliku ulatuse või selle võimaliku muutuse kohta. Selle asemel oletatakse, et teavet on saadud hoopis inimeste hoiakute, arusaamade ja sõnakasutuse muutuse kohta. Esimese küsitluse hinnang probleemi ulatusele oli sellisel juhul tegelikust väiksem või igal juhul mitte otse teise küsitluse tulemustega võrreldav.

      Et aga näha empiiriliste tulemuste erilaadseid tõlgendamisvõimalusi (ja nende vahel lõpuks põhjendatud valik teha), on nende analüüsijal vaja aru saada protsessist, mille tulemusel empiirilised andmed on tekkinud. Ühiskonna uurimisel peabki hoiduma sellest, mida võiksime nimetada meetodi fetišeerimiseks – mõtlemisest, et mõni empiiriliste andmete kogumise meetod (nt küsitlus) saab iseenesest toota „objektiivseid“, st oma tõesuses vaieldamatuid ja ainult ühesugust tõlgendamist lubavaid andmeid. Saavutatud tulemusest järelduste tegemisel tuleb alati meeles pidada uurimistöö eri samme, mille abil selleni on jõutud. Need sammud ei ole enesestmõistetavad, vaid põhinevad teadlaste tehtud valikutel. Võib olla üldse õige suhtuda kõikidesse empiiriliste tulemuste tõlgendustesse kui teatud mõttes ajutistesse.

      Eelmine arutlus sobib näitlikustama ka üht olulist tõika igasuguste uurimistulemustega tutvumisel: üksikute, kõigist seostest eraldatud andmete alusel ei saa tavaliselt teha kuigi kaugeleulatuvaid järeldusi.

      1.3. Ühiskonna uurimisel kasutatavad meetodid

      Nii nagu sotsioloogia ei saa automaatselt ette kirjutada viise, kuidas empiirilisi tulemusi tõlgendama peab, ei ole võimalik piirata ka tulemuste saamiseks kasutatavate meetodite hulka. Sotsioloogiale (ja ka teistele sotsiaalteadustele) on iseloomulik empiiriliste meetodite paljusus.

      Tuntumate meetodite hulgas on näiteks …

      • ankeetküsitlus,

      • intervjuud,

      • rühmadiskussioonid,

      • (osalus)vaatlus,

      • eksperimendid (kas laboratooriumis või nn sekkuva uuringu vormis),

      • tekstianalüüsi meetodid (nt ajakirjanduse, poliitiliste dokumentide või isiklike dokumentide uurimisel),

      • kunstiteoste (ilukirjanduse, kunsti, muusika, kino, teleseriaalide jm) analüüs,

      • ajalooliste ja arhiividokumentide analüüs,

      • statistiliste andmete analüüs,

      • igapäevased tähelepanekud, introspektsioon (ehk eneseanalüüs).

      Enamikku nendest meetoditest käsitletakse järgnevates peatükkides suurema või vähema põhjalikkusega.15 Viimasena mainitud meetodid – igapäevased tähelepanekud ja introspektsioon – ei tundu arvatavasti kõigile teaduslike ega ka empiirilistena. Tuleb siiski toonitada, et mõlemad on asendamatud nii uurimuse planeerimisel kui ka tulemuste tõlgendamisel; nad on aluseks sellele „sisseelamisele“, mille abil uurija tõlgendab uuritud inimeste motiive, arvamusi ja kavatsusi. Seega on nad iga muud laadi empiirilise meetodi osaks. Ühiskonna teaduslik uurimine on teatud mõttes jätk sellele vaatlusele ja analüüsile, mida ühiskonnaliikmed iga päev oma keskkonnas elades teevad. Erinevus seisneb teadusliku teabe kogumise suuremas keskendatuses ja süstemaatilisuses, mitte milleski muus.

      Sotsiaalteaduste meetodeid on õpikutes ja muus erialakirjanduses tavaks liigitada kas kvantitatiivseteks (arvulisteks) või kvalitatiivseteks; kirjutatakse koguni kvantitatiivsest või kvalitatiivsest uurimismaterjalist. Tihti leitakse ka, et uurimuse aluseks olevad teadusfilosoofilised või ühiskonnateoreetilised vaated tingivad emba-kumba tüüpi meetodite kasutamise. Sellised väited on enamasti eksitavad. Nagu ilmneb andmekogumise meetodite esitlemisel (6. ptk), on enamikku uurimismaterjali võimalik analüüsida mitmel viisil: kvantitatiivsus ja kvalitatiivsus on analüüsi, mitte andmekogumismeetodi omadus. Samuti näeme, et mõlema uurimisviisiga on võimalik ühendada mitmesuguseid ettekujutusi teadusliku teabe või ühiskonna loomuse kohta (3. ptk). Käesolevas raamatus on uurimisstrateegiate liigitamisel enamasti lähtutud Johan Galtungi16 esitatud ekstensiivsete ja intensiivsete strateegiate kontiinumist, mis sobib sotsiaalteaduste kirjeldamiseks paremini kui eristus kvantitatiivne ja kvalitatiivne.

      On veel põhjust märkida, et kuigi just ühiskonna empiirilisele, kogemuslikule analüüsile keskendumine eristab sotsioloogiat näiteks filosoofiast või juriidikast, pole sotsioloogia puhul siiski tegemist ainult empiirilise teadusega. Üsna suur hulk nii sotsioloogia klassikute teostest kui ka nüüdisaegsest sotsioloogilisest kirjandusest ei toetu otseselt empiirilisele uurimistööle, vaid otsib pigem uudseid viise, et kokku sobitada juba olemasolevaid teadmisi ja ühiskonnateoreetilisi või poliitilisi visioone. Sellise eesmärgiga on kirjutatud suur osa kõige rohkem tsiteeritud ning ka kõige parema rahvusvahelise müügieduga sotsioloogiaalastest raamatutest. Seda sotsioloogilise kirjanduse žanri võiks nimetada kaasajakriitikaks (sks Soziologische Zeitdiagnose, Gegenwartsdiagnose) ja selle meetodit teoreetiliseks analüüsiks; siin raamatus käsitletakse siiski peamiselt empiirilisi meetodeid.17

       Siinse raamatu põhisõnum on selles, et sotsiaalteadustes pole „õigeid“ või „valesid“ meetodeid. Kõik empiirilised andmed, ükskõik millisel viisil nad ka kogutud on, räägivad siiski millestki; nende tõlgendaja jaoks seisneb probleem selles, et aru saada millest nimelt. Ta peab põhjalikult tundma uurimisteema nii empiirilist kui ka teoreetilist tausta. Uurimistööd tehes on tal vaja tööle panna oma sotsioloogiline kujutlusvõime ning samas arvestada iga meetodi võimaluste ja piirangutega. Sellele viitab ka raamatu moto.

      1.4. Raamatu ülesehitusest

      Raamatu ülesehitus järgib mingil määral teadusliku uurimistöö kulgu. Kogu tegevuse aluseks ja ka ajaliselt esimeseks punktiks on teatavad, tihti implitsiitseteks ehk selgelt sõnastamata jäävad lähtekohad – teoreetilised oletused, mis puudutavad teaduse eesmärke ja ühiskonda üldiselt, ning eriti igat uuritavat nähtust ennast. Oma lähtekohti peaks uurija suutma teadvustada ja vajalikul määral ka teistele selgitada. Nende alusel moodustub uurimisprobleem, mis omakorda suunab uurijat valima uurimisstrateegiat, mis just selle probleemi СКАЧАТЬ