Sügistrummid 2. Диана Гэблдон

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Roger kavatses öelda, et ta ei tea, kuid vaikis. „Las ma mõtlen natuke, eks?” Ta toetas pea põlvedele, hingates sisse märja rohu ja kõrbenud riide lõhna.

      Ta keskendus hingamisele, lasi sel tagasi tulla. Tegelikult polnud tal vajagi mõelda – kõik oli selgelt ta peas olemas. Aga kuidas selliseid asju kirjeldada? Ta ei näinud midagi – ja ometi oli ta silme ees olnud tema isa kujutis. Ei häält ega puudutust – kuid ometi ta kuulis ja tundis teda. Näis, nagu talitaks keha omapead ja tõlgiks üleloomulikke ajafenomene tajude keelde.

      Roger tõstis pea põlvedelt, hingas sügavalt sisse ja tuli aeglaselt oma kehasse tagasi.

      „Ma mõtlesin oma isale,” ütles ta. „Kui ma läbi kivi astusin, mõtlesin parajasti just sellele, et kui see peaks toimima, siis kas ma saan minna tagasi tema aega ja ta üles otsida? Ja ma… sain.”

      „Sa said? Oma isa juurde? Kas ta oli nagu viirastus või mismoodi?” Roger pigem tundis kui nägi, kuidas Fiona žestiga kurje vaime eemale peletab.

      „Ei. Mitte päris. Ma… ma ei oska seletada, Fiona. Aga ma kohtusin temaga ja tundsin ta ära.” Rahutunne ei olnud temast lahkunud; see hõljus vaikselt võbisedes kuskil kuklasagarates. „Ja siis toimus… midagi plahvatusetaolist, teisiti ma seda kirjeldada ei oska. Miski lõi mind siia.” Ta puudutas sõrmedega kõrbenud kohta oma rinnal. „Löök paiskas mu… välja, ja rohkem ma ei mäleta, kuni ärkasin.” Ta puudutas õrnalt tüdruku põske. „Tänan, Fii, saa päästsid mu põlemisest.”

      „Ah, mis me sellest,” ütles tüdruk ja lõi kärsitult käega. Siis kükitas ta Rogeri kõrvale ja hõõrus mõtlikult lõuga.

      „Tead mis ma mõtlen, Roks – mis ta seal oma raamatus kirjutas, mingist kaitsest, kui sul on vääriskivid kaasas. Selles su ema medaljonis olid väikesed teemandid, eks?” Kuulsin, kuidas ta neelatas. „Võib-olla… võib-olla kui sul seda poleks olnud… siis sa võib-olla poleks ellu jäänud. Ta kirjutas inimestest, kes ei jäänud. Nad olid kõrbenud – ja sinu kõrvetusekoht on just seal, kus oli medaljon.”

      „Jah. See võib nii olla tõesti.” Roger hakkas end üha rohkem iseendana tundma. Ta heitis Fionale uudishimuliku pilgu.

      „Sa ütled alati „tema”. Miks sa kunagi ta nime ei kasuta?”

      Fiona pööras pead, et talle otsa vaadata, ja koidutuul hõljutas tüdruku lokke. Oli juba küllalt valge, nii et Roger võis selgelt näha ta nägu ja näoilmet, mis oli segadusseajavalt otsekohene.

      „Nimepidi hüütakse kedagi ainult siis, kui soovitakse teda kohale kutsuda,” vastas Fiona. „Kindlasti sa tead seda, endal isa kirikuõpetaja?”

      Ihukarvad Rogeri käsivartel ajasid end särgi- ja mantlikäise raskusest hoolimata püsti.

      „Jutt jumala õige,” ütles ta, püüdes seda teha naljatoonil, mis tal täiesti ebaõnnestus. „Ma just ei hüüdnud oma isa, aga võib-olla… Doktor Randall rääkis, et ta mõtles oma abikaasale, kui tagasi tuli.”

      Fiona noogutas, kulm kortsus. Roger nägi selgelt ta nägu ja taipas ehmatusega, et läheb aina valgemaks. Päike oli kohe tõusmas, idataevas helendas veiklevalt nagu lõhekala soomused.

      „Issand, hommik on peaaegu käes! Ma pean minema!”

      „Minema?” Fiona silmad läksid õudusest pärani. „Ega sa ometi uuesti ei proovi?”

      „Proovin küll. Ma pean.” Rogeri suu oli purukuiv ja ta kahetses, et Fiona oli kogu kohvi tema kustutamiseks ära kasutanud. Ta surus alla õõnsustunde kõhus ja ajas end jalule. Tema põlved olid nõrgad, kuid ta suutis kõndida.

      „Oled sa hull, Roks? Sa saad kindla peale surma!”

      Roger raputas pead, silmad kõrget lõhkist kivi puurimas.

      „Ei,” vastas ta, lootes, et tal on õigus. „Ei, ma tean, mis valesti läks. Teine kord enam ei lähe.”

      „Sa ei saa seda kindlalt teada!”

      „Saan küll.” Ta võttis Fiona käe oma varrukalt ja hoidis pihkude vahel; see oli väike ja külm. Ta naeratas tüdrukule, ehkki ta nägu oli kummaliselt tuim. „Loodan, et Ernie pole veel koju tulnud; ta saadaks politsei sind otsima. Parem mine kiiresti tagasi.”

      Fiona kehitas läbematult õlgu.

      „Aah, mis, ta on nõbu Neiliga kalal ja ei tule enne kui teisipäeval. Aga mis sa sellega öelda tahad, et teine kord enam nii ei lähe – miks ei lähe?”

      Seda oli raskem seletada kui kõike ülejäänut. Kuid ta oli Fionale nii palju tänu võlgu, et pidi vähemalt üritama.

      „Ma ütlesin, et mõtlesin oma isale, eks, aga ma mõtlesin sellele, mis ma temast teadsin – piltidele, kus ta on lenduriülikonnas või koos mu emaga. Konks on selles, et… ma olin siis juba sündinud. Taipad?” Rogeri pilk otsis Fiona väikest ümmargust nägu ja ta nägi, kuidas tüdruk asjast aru saades aeglaselt silmi pilgutas. Fiona ohkas kergelt ja selles oli nii hirmu kui imestust.

      „Sa ei kohanud ainult oma isa, eks ole?” küsis ta vaikselt.

      Roger raputas sõnatult pead. Ei pilti, heli, lõhna ega puudutust. Kujutist, mille abil kirjeldada kohtumist iseendaga, polnud olemaski.

      „Ma pean minema,” kordas ta vaikselt ja pigistas tüdruku kätte. „Fiona, ma ei jõua sind ära tänada.”

      Fiona põrnitses talle hetke otsa, pehme alahuul ette lükatud ja silmad sätendamas. Siis tõmbus ta eemale, keeras kihlasõrmuse sõrmest ja pistis talle pihku.

      „See on väike kivi, aga päris teemant,” ütles ta. „Võib-olla aitab.”

      „Ma ei saa seda võtta!” Roger sirutas käe, et sõrmust tagasi anda, kuid Fiona astus sammu tagasi ja peitis käed selja taha.

      „Ära muretse, see on kindlustatud,” ütles ta. „Ernie on suur kindlustaja.” Ta püüdis naeratada, ehkki pisarad olid hakanud mööda ta põski alla voolama. „Mina ka.”

      Kõik oli öeldud. Roger pani sõrmuse mantli küljetaskusse ja heitis pilgu lõhenenud kivile, mille tumedail külgedel hakkasid koiduvalguses juba tasapisi sätendama vilgukivi- ja kvartsitükid. Ta kuulis endiselt undamist, kuid nüüd meenutas see pigem südamelööke – see tulnuks nüüd justkui ta seest.

      Sõnu rohkem ei tehtud ja polnud vajagi. Ta puudutas jumalagajätuks korra õrnalt veel Fiona nägu ja sammus kergelt kõikudes kivi poole. Ning sisenes lõhesse.

      Fiona ei kuulnud midagi, kuid jaanipäeva vaikses, puhtas õhus väreles ühe nime kaja.

      Ta ootas tükk aega, kuni päike hakkas kivi ülemisele otsale paistma.

      „Slan leat, a charaid cho`ir,” lausus ta vaikselt. „Õnn kaasa, kallis sõber.” Siis läks ta pikkamisi ja tagasi vaatamata mäest alla.

      34

      LALLYBROCH

      Šotimaa, juuni 1769

      Kõrvi nimi oli Brutus, kuid õnneks ei paistnud see tema iseloomu peegeldavat. Pigem töörügaja kui kepsutaja, tugev ja usaldusväärne – või kui mitte usaldusväärne, siis vähemalt resigneerunud. СКАЧАТЬ