Sügistrummid 2. Диана Гэблдон

Чтение книги онлайн.

      Ta hakkas hästi vaikselt ja tasapisi ettevalmistusi tegema. Ja õhtuti, kui jõelt tõusis udu, püüdis ta mõtteid mujale viia, mängis Fionaga kabet ja käis Erniega kõrtsis, ning viimase abinõuna ründas neid kümneid kaste, mis ikka alles kuhjusid vanas garaažis.

      Garaažis oleks nagu mingi kuri nõidus tegutsenud; kaste näis juurde kasvavat nagu leibu ja kalu Jeesusel – iga kord, kui ta ukse avas, oli kaste justkui juurde tulnud. Ilmselt lõpetab ta kadunud isa asjade sorteerimise päev enne seda, kui ta ise jalad ees välja kantakse, mõtles Roger. Kuid hetkel oli see tüütu töö nagu jumala and, mis tuimastas piisavalt ta vaimu, et ta oodates end haigeks ei närveeriks. Mõnel ööl sai ta isegi magada.

      „Su laua peal on üks pilt,” ütles Fiona pilku tõstmata, sest ta tähelepanu köitsid täielikult nõud, mida ta parajasti koristas.

      „Seal on palju pilte.” Roger võttis ettevaatlikult lonksu teed; see oli kuum ja värske, kuid mitte kõrvetav. Kuidas Fiona seda tegi? „Kas tahad sealt mõnda omale? Ma tean, et seal on mõni ülesvõte su vanaemast – palun, ole lahke, ainult ma tahaksin vähemalt ühe endale jätta.”

      Fiona tõstis kergelt üllatunud pilgu.

      „Jah? Vanaemast? Aa, jaa, meie paps tahaks neid kindlasti näha. Aga ma mõtlesin seda suurt.”

      „Suurt?” Roger püüdis taibata, millist fotot Fiona silmas peab; enamik neist olid pastori igivana Browniega tehtud must-valged ülesvõtted, kuid olid ka mõned suuremad stuudiofotod: üks Rogeri vanematest, teine pastor Wakefieldi vanaemast, kes nägi välja nagu mustas kleidis pterodaktülus, ja see oli tehtud vanadaami sajanda sünnipäeva puhul. Fiona ei saanud ometi neid mõelda.

      „Tollest, kes oma mehe är’ tapse ja siis kadus,” pressis Fiona üle huulte.

      „Too, kes – aa.” Roger võttis suure lonksu teed. „Sa mõtled Gillian Edgarsit.”

      „Toda,” kordas Fiona kangekaelselt. „Miks sul tema foto on?”

      Roger pani tassi käest ja võttis hommikuse ajalehe, teeseldes hooletut olekut, mõeldes ise samal ajal, mida vastata.

      „See – keegi andis.”

      „Kes?”

      Fiona oligi jonnakas inimene, kuid harva nii otseselt. Mis tal viga oli?

      „Proua Randall – see tähendab, doktor Randall. Miks sa küsid?”

      Fiona ei vastanud, vaid surus huuled selle asemel kõvasti kokku.

      Nüüdseks oli Rogeri huvi lehe vastu täiesti kadunud. Ta pani selle aeglaselt käest.

      „Kas sa tundsid teda?” küsis ta. „Seda Gillian Edgarsit?”

      Fiona ei vastanud otse, vaid pööras näo ära ja hakkas mängima teekannusoojendajaga.

      „Sa käisid Craigh na Duni kivide juures, Joyce ütles, et tema Albert nägi sind sealt alla tulemas, kui ta neljapäeval Drumnadrochitti sõitis.”

      „Käisin küll. See pole vist keelatud, või kuidas?” püüdis Roger asja naljaks pöörata, kuid Fiona ei võtnud vedu.

      „Sa tead küll, et see on kahtlane paik, kõik need ringid on sellised. Ja ära tule mulle ütlema, et sa käisid seal vaadet nautimas.”

      „Ma ei tule sulle seda ütlema.”

      Roger toetas end seljatoele ja vaatas Fionale otsa. Naise tumedad lokkis juuksed olid sassis; ta sasis neid ikka, kui oli endast väljas, ja endast väljas ta praegu kindlasti oli.

      „Sa tunned teda. Täpselt nii, Claire ütles, et sa oled temaga kohtunud.” Väike uudishimusäde, mis oli Rogeris tärganud, kui Fiona Gillian Edgarsit nimetas, kasvas kiirelt erutunud palanguks.

      „Mismoodi, ma ei saa teda praegu ju tunda? Ta on surnud.” Fiona korjas laualt tühja munapeekri, pilk munakoore tükkidel. „Või ei ole?”

      Roger peatas ta tegevuse, pannes käe Fiona käele.

      „On siis või?”

      „Kõik arvavad nii. Politsei pole temast ühtki jälge leidnud.” Fiona pehmes šoti häälduses kõlas see pigem „polisei”.

      „Võib-olla nad ei otsi õigest kohast.”

      Fiona kenakesest rõõsast näost kadus viimnegi verepiisk. Roger tugevdas haaret, ehkki Fiona ei katsunudki kätt ära tõmmata. Ta teadis, kurat võtaks, ta teadis! Aga mida ta teadis?

      „Räägi mulle, Fiona,” ütles Roger. „Palun, räägi mulle. Mida sa tead Gillian Edgarsist – ja kividest?”

      Nüüd tõmbas Fiona käe lõpuks ära, kuid minema ei jooksnud, vaid jäi seisma ja keerutas munapeekrit edasi-tagasi sõrmede vahel, nagu oleks see tillukene liivakell. Roger tõusis ja Fiona tõmbus talle hirmunult otsa vaadates tagasi.

      „Teeme nii, et aus mäng,” ütles Roger, püüdes häält rahulikuks sundida, et teist mitte rohkem hirmutada. „Ütle mulle, mida sa tead, ja mina ütlen sulle, miks doktor Randall andis mulle selle pildi – ja miks ma olin Craigh na Duni otsas.”

      „Ma pean mõtlema.” Tüdruk kummardus kiirelt ja võttis kandiku mustade nõudega. Ja enne kui Roger teda ainsa sõnaga takistada jõudis, oli ta uksest väljas.

      Roger võttis aeglaselt uuesti istet. Hommikusöök oli olnud maitsev – kõik Fiona toidud olid hõrgutavad –, kuid nüüd istus see tema maos nagu kotitäis kivikuule, raskelt ja seedimatult.

      Ma ei tohiks nii tormakas olla, noomis ta ennast. See lõpeb vaid pettumusega. Mida Fiona siis lõpuks teada võis? Kuid, jah, iga kord, kui ta kuulis mainitavat naist, kes oli end nimetanud Gillianiks ja hiljem Geiliseks, sütitas see tema tähelepanu.

      Ta võttis oma unustatud teetassi ja jõi, tundmata maitset. Mis oleks, kui peaks lubadusest kinni ja räägiks talle kõik ära? Mitte ainult Claire Randallist ja Gillianist, vaid ka endast ja Briannast?

      Mõte Breele oli nagu hinge vetepeeglisse visatud kivi, mis saatis laiali hirmulainete ringe. Ta on surnud, oli Fiona öelnud Gilliani kohta. Või ei ole?

      On siis või? oli Roger vastu küsinud, silme ees kirgas pilt naisest, rohelised silmad peas pärani ja uhked juuksed tulelõõmas lehvimas, teel läbi ajavärava. Ei, ta ei olnud surnud.

      Või vähemalt ei surnud ta tookord, sest Claire kohtas teda – kunas? Varem? Hiljem? Ta ei surnud tookord, aga kas ta oli surnud? Praeguseks peaks ju olema, eks ole, aga samas… neetud sasipundar! Kuidas sellest üldse loogiliselt mõelda?

      Paigalpüsimiseks liiga erutunud, tõusis ta toolilt ja läks eestuppa. Köögiukse taga ta peatus. Fiona seisis kraanikausi ääres ja vahtis aknast välja. Ta kuulis Rogeri samme ja pöördus, kasutamata nõuderätt pihku surutud.

      Naise nägu oli punane, kuid otsusekindel.

      „Ma ei tohi rääkida, aga räägin, sest ma pean.” Ta tõmbas kopsud õhku täis ja ajas lõua püsti, nähes välja nagu lõvile otsa vaatav Pekingi paleekoer.

      „Bree ema – see tore proua Randall – päris minult mu vanaema СКАЧАТЬ