Valmistub esimene mängija. Ernest Cline

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Okei, ei murra. Näeme, proua G.“ Lehvitasin talle ja jätkasin laskumist.

      Proua Gilmore oli väga nummi. Soovi korral võisin ta diivanil magada, ehkki tema kassid ei lasknud mul magama jääda. Proua G oli superusklik ja veetis enamiku aega OASISes, istus ühe hiiglasliku veebikiriku koguduses, laulis koraale, kuulas jutlusi ja käis virtuaalretkedel Pühal Maal. Iga kord, kui ta muinasaegne OASISe-konsool läbi kõrbes, parandasin ma selle ära ja vastutasuks vastas tema mu lõpututele küsimustele selle kohta, mis tunne oli 1980ndatel üles kasvada. Ta teadis kaheksakümnendate kohta kõiksugu ägedaid asju, mida ei leia ühestki raamatust ega filmist. Ja ta palvetas minu eest kogu aeg, andes oma parima, et mu hing päästa. Mul ei olnud kunagi südant talle öelda, mis ma kogu sellest religioonisogast tegelikult arvan. See oli mahe muinasjutt, mis andis talle lootust ja aitas tal edasi elada, just nagu mind hoidis käimas Jaht. Ehk nagu almanahh ütleb: „Inimesed, kes ise klaasmajades elavad, peaksid lõuad pidama.“

      Viimase kihini jõudes hüppasin tellingutelt alla ja maandusin meetri-paari kaugusel maapinnal. Mu kummikud vajusid krudinal lörtsi ja jäätunud mutta. Siin all oli veel üsna pime, nii et kraamisin välja taskulambi ja suundusin hämaras labürindis teed otsides itta, püüdes jääda nähtamatuks ja vältida samal ajal koperdamist ostukärude, mootorijäänuste ja muu kitsastel treilerivirnade vahelistel teedel vedeleva prahi otsa. Nii vara hommikul nägin harva kedagi. Ühistransport liikus vaid paar korda päevas, nii et need õnnelikud, kel oli kuhugi tööle minna, ootasid juba kiirtee ääres bussipeatuses. Enamik neist sai päevakaupa tööd linna ümbritsevates tööstuslikes hiidfarmides.

      Pärast poolemiilist kõndi jõudsin vanade sõidu- ja veoautode vallini, mis ääristas treilerivirnade idapiiri. Mitu aastakümmet tagasi koristasid kraanad parkla nii paljudest mahajäetud sõidukitest puhtaks kui võimalik, et treilerivirnadele ruumi teha, ning vrakid heideti parkla ümber hunnikusse. Paljud neist kuhilatest olid sama kõrged kui treilerivirnadki.

      Jalutasin kuhila servani ja pärast ümbrusele heidetud kärmet pilku – olemaks kindel, et keegi mind ei jälgi ega jälita – pugesin külg ees läbi kahe lömastatud auto vahelise prao. Sealt liikusin küürakil, koperdades ja külitsi üha edasi väändunud metallimäe sisemusse, kuni jõudsin tillukese vaba maalapini kola alla mattunud kaubiku taga. Ainult selle tagumine kolmandik paistis rämpsu seest välja, ülejäänut varjasid teised autod selle peal ja ümber. Kaks kummulikeeratud pikapit lebasid kaubiku katusel, kuid suuremalt jaolt toetusid need küljel olevatele autodele, moodustades võlvi, mis ei lasknud sõidukimäel lömastada väikebussi enda all.

      Tõmbasin põuest võtme, mis rippus ketiga kaelas. Õnneks oli see olnud endiselt kaubiku süütelukus, kui ma selle leidsin. Paljud neist sõidukitest jäeti maha täies töökorras. Omanikel polnud lihtsalt enam kütuse jaoks raha, nii et nad jätsid masinad parklasse ning jalutasid minema.

      Torkasin taskulambi taskusse ja keerasin kaubiku tagaukse lukust lahti. See avanes umbes poole meetri jagu, nii et mahtusin napilt sisse pugema. Tõmbasin ukse enda järel kinni ja panin lukku. Tagauksel polnud aknaid, nii et küürutasin hetke pilkases pimeduses, kuni leidsin vana pikendusjuhtme, mille olin lakke teipinud. Lülitasin selle sisse ja vana laualamp ujutas pisikese ruumi valgusega üle.

      Auku, kus oli olnud tuuleklaas, kattis pereauto kortsuvajunud roheline katus, ent viga oli saanud ainult bussi esiots. Ülejäänud sisemus oli korras. Keegi oli tassinud ära istmed (arvatavasti mööbliks), nii et alles jäi poolteist meetrit lai, poolteist meetrit kõrge ja kolm meetrit pikk „tuba“. See oligi minu peidupaik.

      Avastasin selle neli aastat varem, kui otsisin mahajäetud arvutiosi. Kui esimest korda ukse avasin ja furgooni hämarasse sisemusse piilusin, teadsin kohe, et olin leidnud midagi hindamatult väärtuslikku: privaatsuse. See oli koht, millest keegi midagi ei teadnud, kus ma ei pidanud muretsema tädi ja tema luuseritest kallimate kiusamise ja togimise pärast. Võisin hoida siin oma asju muretsemata, et need ära varastatakse. Ja mis kõige tähtsam, siit pääsesin rahulikult OASISesse. Kaubik oli minu peidupaik. Batmani koobas. Supermani kindlus. Siin käisin ma koolis, tegin kodutöid, lugesin raamatuid, vaatasin filme ja mängisin arvutimänge. Siin pidasin ma ka jahti Halliday lihavõttemunale. Olin katnud seinad, põranda ja lae vahtplastist munakarpide ja vaibatükkidega, et furgoon oleks võimalikult helikindel. Nurgas seisis mitu kastitäit läbikõrbenud läpakaid ja arvutiosi, nende kõrval virn vanu autoakusid ja ümberehitatud velotrenažöör, millega ma akusid laadisin. Ainus mööblitükk oli kokkupandav rannatool.

      Poetasin seljakoti maha, viskasin jope seljast ja hüppasin rattale. Akude laadimine oli tavaliselt ainus füüsiline trenn, mida iga päev tegin. Väntasin, kuni mõõdik näitas, et akud on täis, siis istusin tooli ja lülitasin sisse väikese elektriradika selle kõrval. Tõmbasin kindad käest ja hõõrusin käsi radika ees vastamisi, kuni ribid hakkasid oranžilt hõõguma. Ma ei saanud radikat kuigi kauaks sisse jätta, muidu oleks see akud tühjaks tõmmanud. Avasin rotikindla metallkasti, kus hoidsin oma toiduvarusid, võtsin sealt veepudeli ja paki piimapulbrit. Segasin need kausis kokku ja kallasin sinna sisse korraliku portsu Fruit Rocksi hommikukrõbuskeid. Kui olin need sisse kühveldanud, otsisin välja vana „Star Treki“ plastkarbi, mida hoidsin peidetuna furgooni lömmi vajutatud armatuurlaua all. Selles olid mu koolist saadud OASISekonsool, puutekindad ja VR3-prillid. Need olid absoluutselt kõige väärtuslikum osa kogu mu varast. Kaugelt liiga väärtuslikud, et neid endaga kaasas kanda.

      Tõmbasin painduvad puutekindad kätte ja liigutasin sõrmi kontrollimaks, et kõik liigesed ikka toimivad. Siis haarasin konsooli, pehmekaanelise raamatu mõõtu musta nelinurga. Sel oli sisseehitatud wifi-antenn, kuid võrgulevi furgoonis oli hädine, kuna see oli maetud suure metallihunniku alla. Nii et olin meisterdanud väliantenni ja kinnitanud selle kuhila kõige ülemise auto katusele. Antennikaabel siugles välja august, mille olin furgooni laest läbi torganud. Lükkasin selle konsooli küljel olevasse pessa ja panin prillid pähe. Need istusid mu silmade ees tihkelt nagu ujumisprillid, peites kogu välise valguse. VR-prillide külgedelt turritasid kaks väikest kõrvaklappi, mis sobitusid automaatselt mu kõrvadesse. Prillidesse oli ehitatud ka kaks stereomikrofoni, mis püüdsid kinni iga mu sõna. Panin konsooli tööle ja alustasin sisselogimist. Nägin punast valgussähvatust, kui prillid mu silmakestasid skannisid. Siis köhatasin kurgu puhtaks ja laususin parooli: „Sind võeti Täheliiga teenistusse, et kaitsta eesliini Xuri ja Ko-Dani armaada vastu.“ Parool verifitseeriti ja mu prilliekraanile ilmus kiri:

Identiteet kontrollitudTere tulemast OASISesse, Parzival!Sisse logitud: 07:53:21 OST–2.10.2045

      Tekst haihtus ja asendus kolmesõnalise lühiteatega. Selle lisas sisselogimisprotseduuri James Halliday ise, kui ta OASISe programmeeris, austusavaldusena oma virtuaalmaailma otsestele eellastele, arvutimängudele, mida mängiti mänguautomaatides. Need kolm sõna olid viimane asi, mida OASISe kasutaja nägi, enne kui ta lahkus pärismaailmast ja sisenes virtuaalmaailma:

VALMISTUB ESIMENE MÄNGIJA

      0002

      Minu avatar materialiseerus mu hoiukapi ees keskkooli teisel korrusel – täpselt samas kohas, kus olin seisnud eelmisel õhtul keskkonnast välja logides. Vaatasin mõlemale poole koridori. Virtuaalne keskkond tundus peaaegu (ehkki mitte täielikult) reaalne. OASISes oli kõik kenasti kolmemõõtmeline. Kui sa just ei keskendunud sellele, et ümbrust lähemalt uurida, oli kerge unustada, et kõik, mida näen, on loonud arvuti. See oli nii isegi minu armetu koolist antud konsooliga. Olin kuulnud, et kõige uuemate ja ägedamate seadmetega on simulatsioonis raske OASISel ja reaalsusel vahet teha. Puudutasin kapiust, see avanes vaikse metalse klõpsuga. Kapi sisemuses oli vähe kaunistusi: pilt printsess Leiast, blaster käes, Monty Pythoni tüüpide grupipilt „Püha Graali“ filmi kostüümides ja James Halliday pildiga ajakirja Time esikaas. Sirutasin käe ja puudutasin õpikuvirna ülemisel riiulil, see kadus ja ilmus minu avatari seljakotti. Lisaks õpikutele oli mu avataril vähe kraami: taskulamp, СКАЧАТЬ