Valmistub esimene mängija. Ernest Cline

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kinni ja hakkasin seda seljakotti toppima, kuid teadsin juba, et on hilja.

      „Anna see siia, Wade,“ kamandas tädi ja sirutas käe läpaka järele. „Ma saan selle panti panna, et üüri maksta.“

      „Ei!“ karjusin ma ja keerasin talle selja. „Kuule, tädi Alice, mul on seda kooli jaoks vaja.“

      „See, mida sul on vaja, on hoopis natukenegi tänulikkust!“ käratas tema. „Igaüks siin peab üüri maksma. Mul on kõrini sellest, et sa teiste kulul liugu lased!“

      „Sa võtad kõik mu toidutalongid endale. Sellest on üüri jaoks küllalt ja jääb ülegi.“

      „Kuraditki sest jääb!“ Ta üritas uuesti läpakat minu käest ära kiskuda, ent ma ei lasknud sellest lahti, nii et ta pööras ringi ja marssis tagasi oma tuppa. Ma teadsin, mis järgmiseks tuleb, nii et andsin arvutile kiiresti käsu klaviatuur lukustada ja kõvaketas kustutada.

      Mõne sekundi pärast tuli tädi Alice tagasi koos oma kallima Rickiga, kes poolenisti alles magas. Rick oli alati ilma särgita, sest talle meeldis oma muljetavaldavate vanglatätokatega uhkustada. Sõnagi ütlemata astus ta minu juurde ja tõstis ähvardavalt rusika. Tõmbusin kössi ja ulatasin talle läpaka. Siis jalutas ta koos tädi Alice’iga välja, arutades juba omavahel, kui palju arvuti eest pandimajas saada võiks.

      Arvuti kaotus ei olnud suur probleem, mul oli peidupaigas kaks tagavaraarvutit. Aga need ei olnud kaugeltki nii kiired ja ma pidin kõik failid neile tagavaraketastelt uuesti peale laadima. Kohutavalt tüütu. Samas oli see kõik mu oma viga. Ma teadsin, millega riskin, kui siia majja midagi väärtuslikku toon.

      Tumesinine koiduvalgus hakkas pesuruumi aknast sisse ronima. Otsustasin, et ehk tasub täna natuke varem kooli minna.

      Panin riidesse võimalikult kähku ja tasa. Tõmbasin jalga kulunud koortriidest püksid, selga lohmaka pusa ja kõige peale jope – see oligi kogu mu talvegarderoob. Vinnasin seljakoti selga ja ronisin pesumasina peale. Kui olin kindad kätte tõmmanud, lükkasin jäälilledega kaetud akna lahti. Jäine hommikuõhk torkis mu põski, kui vaatasin välja üle künkliku treilerikatuste mere.

      Mu tädi treiler oli oma „virnas“, kus oli ülestikku laotud 22 treilerit, kõige ülemine, nii et see oli korrus või paar kõrgem kui teised virnad selle ümber. Alumise korruse treilerid toetusid maapinnale, kuid ülemisi hoidsid üleval aastate jooksul jupphaaval täiendust saanud metalltellingud.

      Me elasime Portlandi avenüü virnades, mis oli kiirtee I-40 ääres laiutav pleekinud plekk-karbivirnade väli. Seal kõrgus enam kui viissada virna, mis kõik olid omavahel kuidagiviisi vanade torujuppide, kandetalade, prusside ja sillakestega ühendatud. Üha laieneva treilerilasu ümber kõrgus tosina jagu muistseid ehituskraanasid (millega treilerid olidki kunagi virnastatud).

      Virnade ülakorrust ehk „katust“ katsid lapitekina vanad päikesepaneelid, mis andsid allolevatele eluasemetele lisavoolu. Voolikute ja roostes torude kimbud vonklesid virnade külgi mööda üles-alla, andes igale treilerile vett ja juhtides minema solki (luksus, mida ei nautinud sugugi kõik mööda linna laiali laotunud virnad). Alakorrusele (ehk „põrandale“) jõudis väga vähe päikesevalgust. Kitsaid tumedaid pinnaseribasid virnade vahel ummistasid hüljatud autode ja veokite skeletid, nende paagid tühjendatud ja väljapääsuteed blokeeritud juba ammu.

      Üks naabreist, härra Miller, seletas mulle kord, et sellistes treileriparkides nagu meie oma oli algul vaid mõni tosin furgooni. Kuid pärast naftakrahhi ja energiakriisi algust uppusid suurlinnad eeslinnadest ja maalt saabunud põgenikesse, nii et linnades oli äärmine puudus elamispinnast. Suurlinnast jalutuskäigu kaugusele jääv kinnisvara muutus väga kalliks ja nii tuli kellelegi kaval mõte, kuidas maapind võimalikult hästi ära kasutada ja „vellod virna laduda“, nagu härra Miller selle kohta ütles. Mõte levis nagu kulutuli ja treileripargid üle kogu riigi kasvasid kiiresti samasugusteks „virnadeks“ nagu meie oma, nii et neist kujunes midagi agulite, skvottide ja põgenikelaagrite vahepealset. Nüüdseks ümbritsesid need enamikku suurlinnu ning igaüks neist oli tulvil samasuguseid kodutuid maamatse, nagu olid minu vanemad, kes – igatsedes tööd, toitu, elektrit ja kindlat ligipääsu OASISele – olid põgenenud surevaist väikelinnadest ning kasutanud viimaseid bensiinijääke (või koormaloomi), et vedada oma perekonnad, furgoonid ja treilerid lähimasse metropoli.

      Iga virn meie pargis koosnes vähemalt viieteistkümnest treilerist – vahelduseks sekka mõned furgoonid, laevakonteinerid, haagissuvilad ja väikebussid.

      Viimastel aastatel olid paljud virnad kasvanud kahekümnekorruseliseks või kõrgemakski. See tegi hulga inimesi närviliseks. Virnade kokkuvarisemine polnud kuigi haruldane ja kui tellingud murdusid vale nurga all, võis doominoefekt kiskuda maha veel neli-viis naabervirna.

      Meie treiler oli virnastiku põhjaserva lähedal, mis küündis mureneva kiirteeviaduktini. Oma vaatenurgast pesuruumi aknal nägin kitsast rivi elektrisõidukeid, mis roomasid mööda pragunenud asfalti, viies linna kaupu ja töötajaid. Kui heitsin pilgu süngele silmapiirile, piilus üle horisondi ere päikesetriip. Selle laienemist vaadates sooritasin mõtteharjutuse: iga kord päikest nähes meenutasin endale, et vaatan tähte. Üht enam kui sajast miljardist tähest meie galaktikas. Galaktikas, mis on vaid üks miljarditest galaktikatest nähtavas universumis. See aitas mul hoida asjad perspektiivis. Omandasin selle harjumuse, kui olin vaadanud 1980ndate alguse teadussarja „Kosmos“.

      Pugesin aknast välja nii vaikselt kui võimalik ning libistasin end aknaraamist kinni hoides üle treileri külma metallkülje. Terasplatvorm, millele treiler toetus, oli ainult natuke pikem ja laiem kui treiler ise, nii et igas küljes jäi selle ümber umbes poolemeetrine serv. Langetasin ennast ettevaatlikult, kuni jalad toetusid servale ning sain sirutada käe üles, et aken enda järel kinni lükata. Haarasin köiest, mille olin sinna vöökõrgusele riputanud, et oleks millestki kinni hoida, ja hakkasin nihkuma mööda serva platvormi nurga poole. Sealt võisin edasi laskuda mööda redelilaadseid tellinguid. Läksin peaaegu alati seda teed, kui tädi treilerisse tulin või sealt lahkusin. Virna küljele oli keevitatud ka kipakas metalltrepp, kuid see kõikus ja kolises tellingute vastu, nii et ma ei saanud seda mööda liikuda nii, et kõik minu kohalolekust teadlikud polnud. See polnud hea. Kui vähegi võimalik, oli virnades mõistlik jääda nähtamatuks ja kuuldamatuks. Seal liikus tihti ohtlikku ja meeleheitel rahvast – sellist, kes su paljaks röövib, vägistab ja lõpuks organid mustal turul maha müüb.

      Metalltalade võrku mööda laskumine meenutas mulle alati vanu platvormikaid nagu „Donkey Kong“ ja „BurgerTime“. Haarasin mõttest paari aasta eest kinni ja progesin oma esimese Atari 2600 mängu (see oli müttide rituaal, just nagu jedidel esimese valgusmõõga ehitamine). See oli „Pitfalli“ koopia nimega „Virnad“, kus sul tuli liikuda treilerivirnade vahel, koguda katkisi arvuteid, näpata toidutalonge ning vältida kooliteel amfetamiinisõltlasi ja pedofiile. Minu mäng oli märksa lõbusam kui päriselu.

      Alla ronides tegin peatuse Airstreami treileri juures meist kolm korrust allpool, kus elas minu sõber proua Gilmore. Ta oli seitsmekümnendates eluaastates tore vanatädi, kes tõusis alati jaburalt vara. Piilusin ta aknast sisse ja nägin, kuidas ta hommikusööki valmistades köögis askeldas. Mõne sekundi pärast märkas ta mind ja ta silmad lõid särama.

      „Wade!“ hõikas ta akent avades. „Tere hommikust, kulla poiss.“

      „Tere hommikut, proua G,“ vastasin mina. „Loodetavasti ma ei ehmatanud teid.“

      „Oi ei,“ ütles ta ning tõmbas aknast sisse puhuva tuule tõttu hommikumantli koomale. „Seal väljas on jube külm! Tuled ehk tuppa ja sööd hommikust? Mul on natuke sojapeekonit ja see munapulber polegi nii jube, kui küllalt soola panna…“

      „Aitäh, СКАЧАТЬ