Abielupakt. Michelle Richmond

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ inimesed elavad kauem kui vallalised. Olin seda käibetõena ka varem kuulnud, aga polnud kunagi vastavate uurimistöödega tutvunud. Need olid üsna veenvad.

      Spektri teises otsas asub Groucho Marxi väljaütlemine: „Abieluköidikud on võrratud, aga kes tahaks kogu elu köidikutes elada?”

      Panin kirja ka teisi tsitaate, noppides neid üles internetist ja riiulitäiest abieluteemalistest raamatutest, mis ma meie kontori lähedal asuvatest raamatupoodidest hankisin.

      Edukas abielu eeldab seda, et sa armud palju kordi, aga alati samasse inimesse.

      Andke teineteisele ruumi ja õhku, päikesevarjus ei kasva ükski taim.

      Sedasorti asju. Tsitaadid võivad küll mõjuda liigse lihtsustamisena, justkui diletandi viimase pääseteena, aga mulle meeldib, kui need on mul nõustamisseansside ajal käepärast. Vahel tekib olukord, kus ma ei oska midagi öelda. Sellisel puhul suudab mõni Groucho Marxi vaimukus jää sulatada, vestlust ootamatus suunas edasi viia või anda mulle vähemasti minuti, et mõtteid koguda.

      7

      Laupäeva hommikul tõusime vara, et Viviani saabumiseks valmistuda. Kell 9.45 lõpetas Alice tolmuimejaga koristamise ja mina võtsin kaneelirullid ahjust välja. Ilma et oleksime selles omavahel kokku leppinud, panime mõlemad end pisut liiga pidulikult riidesse. Kui ma magamistoast välja astusin, seljas triiksärk ja jalas beežid püksid, mida ma mitu kuud kandnud ei olnud, hakkas Alice naerma.

      „Kui ma tahan Best Buy poest lameekraaniga telekat osta,” ütles ta, „siis oled sina just õige mees.”

      Loomulikult püüdsime mõlemad lihtsalt jätta veidi paremat muljet nii endast kui ka oma pisitillukesest majast, millest võis vilksamisi näha killukest Vaikset ookeani. Ma ei oskagi öelda, miks me tundsime, et peame Vivianile muljet avaldama, aga isegi seda välja ütlemata saime aru, et tahame seda teha.

      Kell 9.52 lõpetas Alice kolmandat korda riiete vahetamise. Ta tuli elutuppa ja keerutas oma sinises lillelises kleidis. „Kas see on ülepingutatud?”

      „See on täiuslik.”

      „Aga kingad?”

      Tal olid jalas ranged tikk-kontsaga kingad, milletaolisi ta tavaliselt ainult töö juures kandis. „Liiga ametlikud,” ütlesin mina.

      „Selge.” Ta lipsas koridori ja oli varsti tagasi, jalas punased Fluevogi disainerkingad.

      „Need on täpselt õiged,” ütlesin ma.

      Vaatasin maja eespoolsest aknast õue, aga seal polnud kedagi. Olin veidi närvis, justkui seisaks meil ees töövestlus ametikohale, millele kandideerimiseks me pole isegi mitte soovi avaldanud. Kuid me tahtsime seda sellegipoolest. Karbi, pastakate ja salapäraste e-kirjade abiga oli Finnegan selle nii ahvatlevaks muutnud – ja ma tunnistan, et ka eksklusiivseks. Alice’il on sisimas vajadus alati liigagi tubli olla; ta tahab kõik alustatu lõpule viia. Ja ta tahab kõiges alati ka võitjaks tulla – olgu see talle endale kasulik või mitte.

      Kell 9.59 vaatasin uuesti aknast välja. Udu oli paks ja ma ei näinud kummalgi pool ühtegi autot.

      Siis kuulsin trepilt kingakõpsatusi. Kontsad, väga kõrged kontsad. Alice vaatas alla oma Fluevogide poole, siis mulle otsa ja sosistas: „Vale valik!”

      Astusin kohmetust tundes ukse juurde ja tegin selle lahti. „Vivian,” ütlesin ma ametlikumal toonil, kui olin kavatsenud.

      Tal oli seljas hea lõikega, aga erakordselt erkkollane kleit. Tour de France’i kollane. Ta näis noorem, kui ma olin arvanud.

      „Sina oled kindlasti Jake,” ütles Vivian. „Ja sina,” lisas ta, „oled Alice. Sa oled veelgi kaunim kui fotol.”

      Alice ei punastanud; ta ei ole punastaja tüüpi. Selle asemel kallutas ta pea viltu ja silmitses Viviani pingsalt, justkui teda hinnates. Alice’it hästi tundes arvan ma, et ta kahtlustas Viviani mingites tagamõtetes, aga mina olin kindel, et ta kõneles siiralt. Alice avaldab inimestele alati niisugust mõju. Sellegipoolest teadsin, et Alice oleks vahetanud oma kõrged põsesarnad, rohelised silmad ja paksud mustad juuksed – kõik selle – normaalse perekonna vastu, elusa, armastava perekonna vastu, ema vastu, kes ei oleks mürgitanud oma maksa, isa vastu, kes ei oleks mürgitanud oma kopse, ja venna vastu, kes ei oleks valinud lahendust, mida inimesed ekslikult kutsuvad „lihtsaks pääseteeks”.

      Vivian ise oli kütkestav viisil, mis tuleneb enesekindlusest, kasvatatusest ja heast maitsest. Kaheksakümmend protsenti tema välimusest viitas ärikohtumisele ja kakskümmend protsenti ütles „laupäevane brantš sõpradega”. Tal oli kaasas peen nahast portfell ja kaelas rida sädelevaid pärleid. Kui valgus tema näole langes, taipasin, et ta on tegelikult vanuselt viiekümne ligi. Tema juuksed olid säravad ja nahk kumas – kujutasin ette, et see on saavutatud tänu orgaanilisele toidule, regulaarsele liikumisele ja mõõdukusele kõiges. Kujutlesin, et tal on hea ametikoht kusagil tehnoloogiaettevõttes, mõned aktsiad ja igaaastane kopsakas preemia, mis ei valmista kunagi pettumust.

      Kui ma oma nõustamiskabinetis esmakordselt potentsiaalse kliendiga kohtun, suudan enamasti üheainsa tähelepaneliku pilguga tema probleemi sügavust hinnata. Aastate jooksul kogetud ärevus, stress ja ebakindlus paljastuvad inimese näol. Nii nagu jõgi voolib oma sängi, kulutavad stress või ärevus inimese nägu pisitillukeste osakeste kaupa, kuni õrn muster muutub silmale nähtavaks.

      Tol hetkel, mil valgus udust läbi murdis, meie elutuppa voogas ja sõna otseses mõttes Vivianile näkku paistis, taipasin, et selles naises pole vähimatki stressi, vähimatki ärevust, vähimatki ebakindlust.

      „Kohvi?” küsisin ma.

      „Paluksin küll.”

      Vivian istus suurde sinisesse tugitooli, mille eest Alice oli maksnud poole oma esimesest palgast, mille ta advokaadibüroost sai. Ta avas portfelli ning võttis sealt välja sülearvuti ja pisikese projektori.

      Läksin vastu tahtmist kööki. Tagantjärele saan aru, et mind ajas närvi mõte Alice’it Vivianiga üksi jätta. Kui ma kohviga tagasi jõudsin, vestlesid nad meie pulmareisist ja Aadria mere ranniku ilust. Vivian küsis meie hotelli kohta, nimetades seda nimepidi. Kuidas ta teadis, millises hotellis me peatusime?

      Istusin Alice’i kõrvale ja tõstsin kolm saiakest kandikult kolmele magustoidutaldrikule.

      „Aitäh,” ütles Vivian. „Ma jumaldan kaneelirulle.”

      Vivian ühendas oma projektori sülearvutiga ja tõusis püsti. „Ega teil ei ole midagi selle vastu, kui ma selle pildi alla võtan?” Kuid juba ta tõstiski raamitud teose seinalt maha. See oli Martin Parri foto, mille Alice mulle eelmiseks sünnipäevaks kinkis, foto, mida ma olin alati imetlenud, kuid polnud suutnud endale lubada. Foto kujutas kaugelt eemalt pildistatud üksikut meest, kes ujub tormisel päeval päevinäinud avalikus välibasseinis, mille kõrval möllab rohekas meri ja ümberringi laiub räämas Šoti linnake. Kui ma küsisin Alice’i käest, kust ta selle ostis, hakkas ta naerma. „Ostsin? Oleks see vaid nii lihtne olnud.”

      „No nii,” ütles Vivian ümber pöörates. „Kui palju Liam teile rääkis?”

      „Tõtt-öelda,” sõnas Alice, „ei rääkinud ta meile midagi.”

      „Kas me võiksime karbi lahti teha?” küsis Vivian. „Piisab, kui te ainult väiksema siia toote. Pastakaid läheb ka tarvis.”

      Läksin СКАЧАТЬ