Abielupakt. Michelle Richmond

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ unenägu, mis küündib mingil moel üle kuristiku minu lapsepõlve ja täiskasvanuelu vahel.

      Ma ei mäleta, et oleksin kunagi kuulnud uudist, et mu tädi abielu sai otsa. Selle asemel näis, et see lihtsalt hajus kuidagi laiali. Ükspäev oli mu onu olemas ja mingil järgmisel päeval enam ei olnud. Aastad möödusid. Nad mõlemad tegid edukat karjääri ja saavutasid tuntuse. Ning siis lugesin ühel hommikul Los Angeles Timesist, et mu endine onu oli surnud.

      Nägin neid pulmi hiljuti unes – kogu seda muusikat, toitu, jooke, pöörast õnnetunnet selles ülerahvastatud ja haisvas ruumis – ning murdsin pead, kas see toimus ikka päriselt. See oli mu esimene päris pulmapidu, või vähemasti esimene pulmapidu, mis õpetas mulle, et abielu peaks tähendama õnne ja rõõmu.

      11

      On hilisõhtu pärast Viviani külaskäiku ja me oleme voodis, kui Alice ulatab mulle minu eksemplari käsiraamatust. „Hakka parem õppima. Ma ei taha, et sind abieluvanglasse sõidutataks.”

      „See pole aus. Sina õppisid juurat. Sa oled eelisseisundis.”

      Käsiraamat on jagatud viide ossa: „Meie missioon”, „Tegevuskord”, „Pakti seadused”, „Tagajärjed” ja „Arbitraaž”. Kaugelt kõige pikem osa on „Pakti seadused”. Osad on jagatud peatükkideks, peatükid alapeatükkideks, alapeatükid lõikudeks, lõigud lauseteks ja tärniga eraldatud punktideks, kõik pisitillukeses kirjas. Raamat on tõeline telliskivi ja ma võin juba peale vaadates öelda, et ma ei kavatse teha enamat kui sellest diagonaalis üle libiseda. Seevastu Alice jumaldab detaile ja juriidilist kõnepruuki.

      „Oi-oi,” ütleb ta, „mul võib raskeks minna.”

      „Millega?”

      „Alapeatükk 3.6, „Armukadedus ja kahtlus”.” Ei ole saladus, et Alice’il on armukadedusega probleeme. See on keerukas ebakindluse pusa, mida ma olen püüdnud lahti harutada sellest ajast saadik, kui me esmalt hakkasime kohtamas käima.

      „Sind võib vangikong ähvardada,” ütlen mina.

      „Ärge kiirustage oma järeldustega, mu härra. Aga mis sa sellest arvad: alapeatükk 3.12 „Tervis ja treening”?”

      Püüan käsiraamatut tema käest ära kahmata, ta tõmbab selle naerdes tagasi.

      „Sa oled ühe õhtu kohta juba küllalt lugenud,” ütlen ma. Ta laseb käsiraamatul öökapile kukkuda ja surub oma keha vastu minu oma.

      12

      Mu kabinet on täis raamatuid ja artikleid, mis käsitlevad abielu. Rutgersi Ülikoolis tehtud uuring tuvastas, et kui naine on abieluga rahul, on tema mees palju õnnelikum; seevastu näib, et mehe rahulolu abieluga ei mõjuta naise õnnetunnet vähimalgi määral.

      Lühikest kasvu meeste abielud kestavad kauem kui pikka kasvu meeste omad.

      Mis on parim ennustaja, kas abielu kujuneb edukaks? Laenu tagasimaksevõime.

      Babüloonia seadustekogu nägi ette, et oma meest petnud naine tuleb jõkke heita.

      Teadusliku töö puhul on tõsiselt võetav uurimistulemus tavaliselt mahukate andmete analüüsimise tagajärg. Mida rohkem andmeid, seda vähem torkavad silma erandid ja fookusesse tõuseb tegelik tõde. Kuid mulle näib, et vahel tekitab liiga suur hulk andmeid info ülekülluse, mispuhul tõde hakkab käest ära libisema. Ma ei oska öelda, kuidas on lood abieluga. Loomulikult on varasemate abielude edust ja luhtumisest midagi õppida. Teisalt, kas iga abielu pole ainulaadne?

      Mu esimesed kliendid on Liza ja John. Töötan kõikvõimalikud materjalid läbi, enne kui nad mu kabinetti saabuvad, sest selline ma kord olen, nii ma tegutsen. On vihmane päev, isegi veel lohutum kui Outer Richmondi kandis tavaliselt. Mees on ettevõtja, naine töötab turunduse alal. Nad abiellusid viis aastat tagasi suurejoonelise laulatustseremoonia käigus Millbrae golfikeskuses.

      Nad hakkavad mulle kohe meeldima. Lizal on peas värviline omakootud müts, mis näib igasuguse edevuse vastandina, ning John meenutab mulle üht head sõpra, kes mul gümnaasiumis oli, ainult on temast targem. Selline nõustamine võiks pakkuda kena vastukaalu mu tavapärasele tööle noortega. Võib-olla oleks tore vahepeal täiskasvanud inimestega suhelda, rääkida täiskasvanute kombel, ilma et vestlus peaks kohe Nietzsche või Passengeri või kanepi teaduslikult tõestatud kasutegurite juurde tüürima. Ärge saage minust valesti aru, noored meeldivad mulle väga. Aga see, mis teeb nad nii haavatavaks – nende meeleheitega segatud avastamisõhin, naiivne usk omaenda mõtete ainulaadsusse – võib teha nad ka väga ühetaoliseks. Aeg-ajalt on mul olnud kiusatus kleepida oma uksele silt: JAH, MA OLEN LUGENUD JUTUSTUST „FRANNY JA ZOOEY” NING EI, ANARHIA EI OLE ELUJÕULINE VALITSEMISE VORM. Niisiis kujutavad Liza ja John endast uut, viljakat pinnast. Mulle meeldib mõte aidata inimestel lahendada probleeme, mis sarnanevad rohkem minu enda omadega. Kui asjalood oleksid teistsugused, võiksime ehk sõbradki olla.

      John rabab hommikust õhtuni oma tehnoloogiaga tegelevas idufirmas, arendades mingit rakendust, mis teeb midagi revolutsioonilist, mida ta õieti seletada ei suuda. Liza on tüdinenud oma tööst, mis seisneb ühe haigla imeliste teenuste reklaamimises, kuigi talle endale tundub, et tegemist on pigem haigete konveiersüsteemiga. „Ma tunnen ennast petisena,” tunnistab Liza oma kootud mütsi kohendades. „Ma igatsen oma sõpru. Ma tahan tagasi Washingtoni kolida …”

      „Sa igatsed ühte sõpra,” katkestab teda John. „Räägime nii, nagu asjad on.” Siis vaatab ta mulle otsa ja kordab: „Ta igatseb ühte sõpra.”

      Naine ei tee temast välja. „Ma igatsen meie riigi pealinna pulbitsevat elu.”

      „Mis pulbitsevat?” irvitab John. „Washingtonis ei tule isegi kõige ilusama ilmaga mitte keegi kodust välja. Kümnest restoranist üheksa on õllekad. Sa ei saa normaalset salatitki tellida. Ära ütle, et sa tahad sinna sibularõngaste ja jääsalati maailma tagasi minna.” Mõistan, kuidas tema negatiivne energia võib Lizale närvidele käia.

      Liza selgitab, et pool aastat tagasi võttis temaga ühendust gümnaasiumiaegne kallim, kes leidis ta Facebooki abiga üles. „Ta tegeleb poliitikaga,” ütleb naine. „Ta vähemasti teeb midagi.”

      „Ma ei tea, mis on hullem,” sõnab John. „Kas see, et mu naisel on armuke, või see, et ta armuke on mingi ennasttäis poliitikust hädavares.”

      „Liza,” ütlen mina. „John usub, et sa petad teda. Kas sina kirjeldaksid suhet oma endise kallimaga kui petmist?” Vahel on otsekohesus hea, aga mõnikord tuleb läheneda teemadele kuidagi riivamisi. Ma ei ole kindel, kummas olukorras me hetkel viibime.

      Liza heidab oma mehele vihase pilgu ja jätkab ilma mu küsimusele vastamata. „Me käisime kohvi joomas, kui ta siin tööreisil viibis. Ja järgmisel korral läksime koos õhtust sööma.” Ta mainib üht absurdselt kallist restorani, kirjeldades kogu sündmust nagu midagi imelist ja üllatavat, mis on vastuolus väitega, nagu oleks tegemist olnud täiesti argise olukorraga. Tahaksin talle öelda, et selles ei ole mitte midagi originaalset, kui inimene jätab oma abikaasa maha endise kallima pärast, kellega ta Facebookis uuesti kohtus. Tahaksin talle öelda, et tema ja ta ekspeigmees ei leiuta jalgratast, nad lihtsalt sõidavad mööda tallatud rada, mis ei vii kunagi millegi heani välja. Aga ma ei ütle. Pole minu asi seda öelda. Sisetunne kinnitab mulle, et Johnil oleks ilma temata parem. Paar kuud pärast seda, kui Liza on läinud, leiab ta mõne kena koodikirjutajast tütarlapse ja nad väntavad koos päikeseloojangu poole.

      Liza mainib „vaimset ja seksuaalset sobivust”, СКАЧАТЬ