Kurva poeedi naine. Lone Theils

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ puges oma kohale laua taga Krabi, noogutas napilt Nora poole, prõntsatas siis enda ette märkmehunniku ja vaatas kohvitassi otsivalt ringi. Viimase saabujana pidi ta leppima Brøndby kruusiga ja tundma sedagi alandust, et kohvikann oli peaaegu tühi.

      Viola Ponte püüdis vapralt varjata väikest võidukat naeratust, rüübates piparmünditeed Wedgewoodi tassist, mida ta kogemusest õppinuna hoidis ülemises kirjutuslauasahtlis luku taga. Krabi köhatas ja koosolek hakkas pihta.

      „Hästi, mis meil on? Henry, kas alustad?”

      „Brian ja meie uus praktikant Alexandra on uurinud lähemalt kolme Taani investeerimisettevõtet, kel on raha USAs. Ilmneb, et on olemas suur risk raha kaotada, sest üsna ühekülgselt on panustatud Ameerika majandusele.”

      Nora muigas endamisi, kui nägi Viola Ponte pilku lae poole tõusmas. Kultuuritoimetaja ei olnud mingi majandushai.

      „Kui kaugel me sellega oleme?”

      „Puudu on paar tsitaati ja üks allikas, kes on praegu Detroidis, aga on võimalik järgmisel nädalal esilehekülje lugu teha.”

      „Hästi. Veel midagi?”

      „Mikkel ja Anton käisid mängimas kahe Moskva kõige noorema ja värskema miljonäriga. Sellest tuli … üsna huvitav reportaaž,” ütles Henry Tausen kõvera muigega.

      „Kas selle juurde on häid pilte?” küsis Krabi.

      „Seda võin ma kinnitada,” kostis vaikselt uksele kõige lähemalt toolilt, kuhu oli laagrisse jäänud fotoosakonna tuulest parkunud juht William Bruun.

      „Aah, kas me ei ole seda venelastelugu juba varemgi kuulnud?” ütles Viola Ponte tusaselt.

      William vaatas rahulikult talle otsa. „Mitte nende piltidega. Ei ole.”

      „Okeeeei,” ütles Krabi lepitavalt. „Viola. See toob meid edasi sinu juurde.”

      „Oluf Messerlin käis Bayreuthis „Tannhäuserit” vaatamas. Arvustus on ise juba omaette kunstiteos ja ma oleksin väga üllatunud, kui see tervet Kuninglikku Teatrit ei raputaks,” ütles Viola Ponte kavala muigega.

      Nüüd oli Henry Tauseni kord lasta tähelepanul mujale libiseda. Krabi noogutas ja püüdis julgustavalt naeratada.

      „Ja,” ütles Viola Ponte ja heitis pika pilgu Nora poole, „siis on meil ju eksklusiivne lugu Manash Ishmailist. Ma ei tea päriselt, kui kaugele see jõudnud on, Nora? Sa ju käisid selle mehega rääkimas? Kas intervjuu tuleb?” küsis kultuuritoimetaja häälega, mis viis mõtted sidrunikoogile. Veidi liiga lääge. Veidi liiga sünteetiline. Ja sügaval sees haput rohkem kui vaja.

      Nora niheles. Toimetuse koosolek ei olnud just õige koht, kus Manash Ishmaili isiklikud probleemid ja valu lagedale tuua. Ja hoopiski mitte enne, kui ta teadis, kas üldse teda aidata saab.

      Krabi vaatas küsivalt tema poole: „Jah, Sand. Sa olid täna tema juures, kuidas läks?”

      „Jah. Me võime selle intervjuu saada, aga …”

      „Millal?” katkestas Viola Ponte.

      „Tähendab, see ei ole nii lihtne,” püüdis Nora öelda.

      „Mismoodi ei ole lihtne? Kas sul on intervjuu või ei ole? Ma ei saa aru, mis siin keerulist on?” Seekord sekkus Victor.

      Nora hingas sügavalt sisse ja otsustas vaadata otse Krabi poole ning lapsikut solvunud duot teisel pool lauda eirata.

      „Ma sain Manashiga kokku. Ta on nõus meile intervjuu andma. Aga tal on … kuidas öelda … üks probleem, mille selgitamiseks ta enne minu abi soovib.”

      Viola Ponte hääl lõikas vahele: „Mis asi see nüüd on? Kas ta esitab meile nõudmisi, et me teda intervjueerida saaksime? Siin on asi meie usaldusväärsuses. Küsimus on, kas Nora ei ole mitte juba erapooletust üle parda heitnud.”

      Krabi püsis vakka ja vaatas koos ülejäänud ruumisviibijatega Nora otsa, et kuulda tema vastust.

      „Mõnda asja tuleb uurida ja ma ei saa kahjuks rohkem midagi öelda. Muud, kui et see on ilmselt suur osa kogu loost,” ütles Nora ja püüdis Krabi pilku.

      „See on en-ne-kuul-ma-tu,” ütles Viola Ponte ja rõhutas iga silpi. „Mina teen ettepaneku, et me anname selle ülesande uuesti Victorile üle. Tema vähemasti tunneb teemat. Ja seda enam, et on tõsine oht, et mõni teine leht marsib pagulaskeskusse ja näppab loo meie nina eest ära. Me ei saa sellega riskida,” ütles ta ja vaatas toetust otsides ruumis ringi.

      Nora tõmbas sügavalt hinge. „Ma saan öelda niipalju, et mul on Manash Ishmaili sõna, et see on kogu maailma mõõtkavas eksklusiivne intervjuu. Seda on ta mulle lubanud ja ma usun seda.”

      „Aga sa võid meile ometi öelda, mis on tema tingimused,” ei jätnud Viola Ponte.

      Krabi sekkus lõpuks: „Me tegeleme sellega hiljem, Viola, kui ma olen saanud Sandiga rääkida.”

      Vastumeelselt laskis kultuuritoimetaja anda sõnajärje reklaamiosakonnale, kes rõõmust särades teatas, et leheküljed 14–15 oli reserveerinud Magasini väljamüük.

      Nora tegi, nagu otsiks midagi kotist, ja tundis samal ajal, kuidas Victor teda jäigalt põrnitseb. Kui ligi pool tundi oli lobisetud toimetuse valikutest ja suviste muusikafestivalide kavandamisest, Soome valimiste kajastamise eelistest ja vahetatud üldist infot hoovi ümberehitamisest, voolasid inimesed vaikselt ruumist välja.

      Viimaks olid järel vaid Krabi ja Nora, nad tõusid ja läksid Krabi kabinetti. Krabi istus raskelt kirjutuslaua taha. „Selline on ta sestpeale, kui me nii julmalt ja ebaõiglaselt väänasime tema karjääri kõige huvitavama intervjuu tal käest ära. Läheb kaua aega, enne kui ta jälle kenaks muutub. Väga kaua aega. Nii et ütle mulle, et selleks on hea põhjus.”

      Nora rääkis laias laastus, mis tal olemas on, ja Krabi kuulas. Kui Nora oli lõpetanud, istus Krabi hulk aega vaikides.

      „Ma saan aru, et siin on lugu olemas küll. Aga ma saan ka aru, et sind võidakse tõmmata mingisse lõputusse keerisesse, mis võib kesta kuude kaupa ega too lõpuks mingisugust tulemust.”

      Nora möönis vastumeelselt, et see risk on loomulikult olemas.

      „Noh. Aga me võime kokku leppida niimoodi: sa saad kaks nädalat. Kaks nädalat. Ja kui sul selleks ajaks midagi konkreetset ei ole, siis oleme sunnitud olukorra uuesti läbi vaatama. Vahepeal teed sa Tausenile selle loo Champions League’i majandusest, nagu eelmisel kuul räägitud sai. Kas oleme kokku leppinud?”

      Nora jäi nõusse. Ta teadis, et Tauseniga sai alati kaubelda. Kõige halvemal juhul saab ta kindlasti tähtaja edasi lükata, ilma et Krabi peaks tingimata asjasse segama. Nora asus asju kokku panema, aga Krabil oli veel midagi südamel.„See intervjuu on lehe jaoks tähtis. Meil on seda vaja. Ja see ei tohi luhta minna, eks? Eriti mitte pärast kogu seda kära,” ütles ta tõsiselt. Nora noogutas. „Hästi. Lippa siis, sul on ju tööd küll. Ja mina lähen ja lepitan seda kultuuritoimetajat.”

      Nora tõusis. Kui ta uksest peaaegu väljas oli, hüüdis Krabi talle järele: „Hei. Helista Estherile. Tal on ikka veel Iraanis suurepärased kontaktid. Tasub järele kuulata, mis tal öelda on.”

      „Aitäh,” ütles Nora ja vaatas vastuvõtus rippuvat СКАЧАТЬ