Ishmael. Daniel Quinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olin ma rabatud. Ei ole Koljat? Mida küll võis tähendada mitte olla Koljat?

      Mul ei tulnud pähegi öelda: „Kui ma ei ole Koljat, kes ma siis olen?” Inimene esitaks selle küsimuse, sest ta teab, et mis ta nimi ka ei ole, ikkagi ta on keegi. Mina ei teadnud. Otse vastupidi, mulle tundus, et kui ma pole Koljat, siis ma pole keegi.

      Kuigi see võõras polnud mind kunagi enne näinud, ei kahelnud ma hetkegi, et tal oli vaieldamatu õigus nii kõnelda. Tuhanded olid mind Koljatiks kutsunud, isegi need, kes mind hästi tundsid, nagu rändloomaaia talitajad – ent see ei lugenud mulle midagi. Võõras ei öelnud: „Sinu nimi ei ole Koljat.” Ta ütles: „Sa ei ole Koljat.” Selles oli tohutu vahe. Mulle tundus (kuigi ma tollal ei suutnud seda veel niimoodi väljendada), et minu enesemääratlus oli kuulutatud illusiooniks.

      Ma vajusin mingisse heitlikku seisundisse, ei ärkvel ega teadvusetu. Talitaja tuli toiduga, aga ma ei teinud temast väljagi. Tuli öö, aga ma ei maganud. Vihm jäi järele ja päike tõusis, aga ma ei märganud seda. Varsti olid kohal tavalised külastajate salgad, kes hüüdsid: „Koljat! Koljat! Koljat!”, aga ma ei pööranud sellele vähimatki tähelepanu.

      Niimoodi möödus mitu päeva. Siis, ühel õhtul, kui rändloomaaed oli juba suletud, kustutasin janu ja uinusin varsti – vette oli lisatud tugevatoimelist rahustit. Koidikul ärkasin võõras puuris. Algul, kuna see oli nii suur ja imeliku kujuga, ei taibanud ma, et tegu oli puuriga. See oli ringikujuline ja igalt poolt tuultele avatud; nagu ma hiljem aru sain, oli see puuriks kohandatud vaatetorn. Kui välja arvata läheduses seisev valge maja, seisis see üksi kaunis pargis, mis paistis ulatuvat maailma lõppu.

      Varsti mõtlesin ma oma kummalisele ümberpaigutumisele välja ka seletuse: rändloomaaeda külastavad inimesed tulid sinna vähemalt osaliselt selleks, et lootsid näha gorillat nimega Koljat; kuidas see lootus neil tekkis, ei osanud ma aimatagi, ent see paistis neil kindlasti olevat. Kui rändloomaaia omanik sai teada, et ma pole Koljat, ei saanud ta mind enam Koljatina näidata ning tal ei olnudki muud valikut kui mind minema saata. Ma ei teadnud, kas mul peaks sellest kahju olema või mitte; mu uus kodu oli palju meeldivam, kui miski oli olnud pärast Aafrikast lahkumist, aga kui ma ei näe enam külastajaid, hakkab igavus varsti veel rohkem piinama kui loomaaias, kus ma olin vähemalt teiste gorillade seltskonnas. Ma juurdlesin selle kallal ikka veel, kui umbes keskhommiku paiku pilgu tõstsin ja nägin, et ma pole enam üksi. Puurivarbade taga seisis mees, kellest oli vastu valgust näha vaid tume siluett. Ma lähenesin ettevaatlikult ja tundsin ta oma üllatuseks ära.

      Nagu korrates meie eelmist kohtumist, vaatasime mitu minutit teineteisele silma, mina oma puuris istudes, tema oma jalutuskepile toetudes. Panin tähele, et kuivalt ja korralikult riides olles ei paistnud ta vanana, nagu ma algul olin arvanud. Ta nägu oli pikk, tõmmu ja kondine, silmades põles kummaline jõud ning ta suu näis väljendavat mingit kibestunud lustakust. Lõpuks ta noogutas täpselt nagu eelmine kord ja ütles:

      „Jah, mul oli õigus. Sa ei ole Koljat. Sa oled Ishmael.”

      Jällegi, nagu oleks kõik oluline öeldud, pöördus ta ringi ja kõndis minema.

      Ja jällegi olin ma rabatud, ent seekord sügavast kergendustundest, sest mind oli just unustusest lunastatud. Veelgi enam – viga, mille tõttu ma olin aastaid tahtmatult elanud petturi elu, oli lõpuks parandatud. Mind oli isikuna tervikuks tehtud – mitte jälle, vaid esimest korda elus.

      Mind vaevas uudishimu oma päästja kohta. Kuna ma ei suutnud veel teha isegi kõige algelisemaid järeldusi – post hoc, ergo propter hoc –, siis ei osanud ma teda seostada oma kolimisega rändloomaaiast sellesse meeldivasse belvedere’sse. Minu jaoks oli ta üleloomulik olend. Mütoloogiale vastuvõtliku mõistuse jaoks hakkas ta muutuma millekski, mida tuntakse jumalasarnase olendina. Kaks korda oli ta lühikeseks ajaks mu ellu ilmunud ja kaks korda oli ta üheainsa lausega mind muutnud. Ma üritasin leida nende ilmumiste põhjusi, kuid leidsin ainult küsimusi. Kas see mees oli tulnud rändloomaaeda otsima mind või Koljatit? Kas ta oli tulnud, kuna lootis, et ma olen Koljat, või kahtlustas, et ma ei ole Koljat? Kuidas ta mind mu uues elukohas nii ruttu üles leidis? Mul ei olnud mingit aimu inimeste informeerituse ulatusest; kui oli üldiselt teada, et mind võis leida rändloomaaiast (nagu see tundus olevat), siis kas oli ka üldiselt teada, et ma olen nüüd siin? Vaatamata neile vastuseta küsimustele jäi ümberlükkamatuks faktiks, et see imepärane olend oli mind kaks korda üles otsinud, et minu poole pöörduda enneolematul moel – minu kui isiku poole. Ma olin kindel, et pärast minu identiteedi paikapanemist kaob ta mu elust lõplikult; mida muud tal olekski veel teha?

*

      Kindlasti oled hakanud kahtlustama, et kõik see ühe hingetõmbega esitatu on psüühilisest seisundist tulenev täielik jama. Tõde (mille ma hiljem teada sain) polnud vähem uskumatu.

      Minu heategija oli kohalikus linnas tegutsev rikas juudi kaupmees Walter Sokolow. Päeval, kui ta mind rändloomaaiast leidis, jalutas ta vihmas mingi enesetapjaliku süngusega, millesse oli vajunud paar kuud tagasi, kui sai teada, et ta perekond oli langenud natside holokausti ohvriks. Sihitu rändamine tõi ta linna ääres asuva lõbustuspargini ja ta astus sisse ilma midagi mõtlemata. Vihma tõttu oli enamik putkasid ja lõbustusi suletud ning see andis kohale teatava hüljatuse meeleolu, mis sobis hästi kokku tema kurvameelsusega. Lõpuks jõudis ta rändloomaaiani, mille peamisi atraktsioone reklaamisid kahvatutes toonides plakatid. Üks neist, teistest veelgi kahvatum, kujutas gorilla Koljatit vehkimas purustatud kehaga Aafrika pärismaalase nagu relvaga. Võibolla tundus Walter Sokolowile, et Koljati-nimeline gorilla on tabav Taaveti sugu hävitava natsihiiglase sümbol ja selle nägemine trellide taga mõjuks talle rahustavalt.

      Ta tuli sisse, lähenes minu vagunile ning taipas mulle silma vaadates kohe, et ma ei sarnanenud millegi poolest tolle verejanulise koletisega plakatil ega olnud ka seotud tema sugu hävitavate vilistitega. Ta leidis, et talle ei paku mingit rahuldust mind trellide taga näha. Otse vastupidi, süütundest ja trotsist tegi ta donkihhotliku žesti ning otsustas mind puurist päästa ja leida minu näol sünge aseaine oma perekonnale, keda tal Euroopa-puurist päästa ei õnnestunud. Rändloomaaiapidaja oli minu müümisega nõus; ta nõustus rõõmuga sellegagi, et härra Sokolow palkas ka talitaja, kes oli minu eest hoolitsenud mu saabumisest saadik. Omanik oli realist; Ameerika paratamatu sõttaastumisega pidid sellised rändnäitused nagu tema oma selle aja oma talvekorteris konutama või lihtsalt välja surema.

      Lasknud mul mõne päeva oma uue elukohaga harjuda, naasis härra Sokolow minuga lähemalt tutvuma. Ta tahtis, et talitaja näitaks talle, kuidas minu eest hoolitseda, alates toidu valmistamisest kuni puuri puhastamiseni. Ta küsis, kas talitaja peab mind ohtlikuks. Too ütles, et ma olen nagu suur masin – ohtlik mitte iseloomu poolest, vaid lihtsalt oma suuruse ja jõu tõttu.

      Umbes tunni pärast saatis härra Sokolow talitaja ära ja me vaatasime teineteist vaikuses, nagu olime teinud juba kaks korda varem. Lõpuks – vastumeelselt, nagu ületades mingit hirmuäratavat sisemist barjääri – hakkas ta minuga rääkima, mitte naljatlevalt nagu rändloomaaia külastajad, vaid nii, nagu räägitakse tuule või vastu kallast löövate lainetega, pomisedes midagi, mis tuleb välja öelda, ent mida ei tohi keegi kuulda. Valades välja oma südamevalu ja enesesüüdistust, unustas ta lõpuks ettevaatuse. Tunni aja pärast toetus ta vastu minu puuri, käsi ümber puurivarva. Ta vaatas mõtteisse vajununa maha ja ma kasutasin seda võimalust ära oma kaastunde avaldamiseks – sirutasin käe välja ja silitasin hellalt ta sõrmenukke. Kohkununa hüppas ta tagasi, kuid taipas mu silmi nähes, et see žest oli täiesti prii igasugusest kurjusest.

      Sellest kogemusest jahmunud, hakkas ta kahtlustama, et mul on tõepoolest olemas intellekt, ning mõnest proovikorrast piisas, et teda selles lõplikult veenda. Olles tõestanud, et mõistan ta sõnu, arvas ta otsekohe (hiljem on teistelgi primaatidega töötades sedasama ette tulnud), et ka mina suudaksin lausuda sõnu. Lühidalt, ta otsustas õpetada mind rääkima. Ma jätan vahele valusad ja alandavad СКАЧАТЬ