Ishmael. Daniel Quinn
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Ishmael - Daniel Quinn страница 2

Название: Ishmael

Автор: Daniel Quinn

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789985341926

isbn:

СКАЧАТЬ akna taga polnud valgust, oli klaas tume – läbipaistmatu ja peegeldav. Lähenedes ei teinud ma katsetki vaadata, mis selle taga võis peituda; ma vaatasin iseennast. Jõudnud klaasini, vaatasin mõni hetk oma silmade peegelpilti ning siis fokuseerisin pilgu klaasi taha – ja leidsin end vaatamas teist silmapaari.

      Jahmatuses viskusin tahapoole. Seejärel, taibates, mida olin näinud, hüppasin pisut hirmunult veelgi sammukese tahapoole.

      Olend teisel pool klaasi oli täiskasvanud gorilla.

      Täiskasvanud ei ütle loomulikult midagi. Ta oli hirmuäratavalt hiiglaslik, suur kui Stonehenge’i rändrahn, kaljukamakas. Kuigi ta mass oli ärevusttekitav, ei paistnud ta vaenulik. Otse vastupidi, ta oli väga rahulik oma pooleldi istuvas, pooleldi lamavas poosis, näkitsedes peenikest oksa, mida ta võlukepina vasakus käes hoidis.

      Ma ei teadnud, mida öelda. Te mõistate, kuidas see mind segadusse ajas: mulle tundus, et peaksin midagi lausuma – vabandama, seletama oma kohalolekut, õigustama oma sissetungimist, loomalt andeks paluma. Ma tundsin, et üksisilmi tema silmadesse vahtimine on solvav, ent ma olin kui halvatud, abitu. Ma ei suutnud vaadata midagi muud kui tema nägu, mis oma sarnasuse tõttu meie omaga on loomariigis kõige koledam, aga omal moel siiski suursugusem kui mis tahes Kreeka täiuslikkuseideaal.

      Meie vahel ei olnud tegelikult mingisugust tõket. Aken oleks ta puudutuse peale purunenud nagu loor. Aga tal ei paistnud olevat mõtetki seda puutuda. Ta istus, silmitses mind, näkitses oma oksa otsa ning ootas. Ei, ta ei oodanud; ta lihtsalt oli seal, oli olnud enne minu tulekut ja jääb sinna siis, kui ma olen lahkunud. Mul oli tunne, et mina ei olnud tema meelest niigi tähtis, kui on mööduv pilv mäenõlval puhkavale karjusele.

      Kui hirm hakkas taanduma, tuli tagasi arusaam mu olukorrast. Ütlesin endale, et õpetajat lihtsalt ei ole kohal, et enam ei ole midagi, mis mind kinni hoiaks, et ma peaksin koju minema. Ent mulle ei meeldinud lahkuda teadmisega, et ma pole asja lõpule viinud. Vaatasin ringi, mõeldes jätta kirjakese, kui ma leiaksin midagi, millele (ja millega) kirjutada, aga seal ei olnud midagi. Siiski, see otsing kirjaliku teate jätmiseks pani mind märkama midagi, mis oli klaasi taga; gorilla taga seinal rippus silt või plakat. Sellel oli kirjas:

KUI INIMENE KAOB,KAS SIISGORILLAL ONLOOTUST?

      See silt peatas mu – või õigemini peatas mind see tekst. Sõnad on mu elukutse; ma haarasin neist kinni ja nõudsin, et nad avaksid end mulle, et nad ei oleks kahemõttelised. Kas nad vihjasid, et gorillade lootus peitub inimrassi hukus või selle ellujäämises? Seda võis lugeda mõlemat pidi.

      Muidugi, see oli mõistatus, ko¯an, mõeldudki olema seletamatu. See mind tülgastaski, see ja veel üks põhjus: paistis, et seda imetlusväärset looma hoiti teisel pool klaasi vaid selleks, et ta oleks mõistatuse elav illustratsioon.

      Sa peaksid midagi ette võtma, ütlesin ma endale vihaselt. Siis lisasin: kõige parem oleks, kui sa istuksid maha ja vaikiksid.

      Ma kuulasin selle kummalise manitsuse kaja, nagu oleks see jupike muusikast, mida ma täpselt ära ei tunne. Vaatasin tooli ja mõtisklesin: kas oleks kõige parem maha istuda ja vaikida? Ja kui, siis miks? Vastus tuli küllaltki kiiresti: kuna vaikselt olles võiksid sa kuulda paremini. Jah, mõtlesin ma, see on vaieldamatult nii.

      Ilma teadliku põhjuseta tõstsin silmad kõrvaltoas oleva elaja silmade kõrgusele. Nagu kõik teavad, saab silmadega vestelda. Ühe pilguga võivad täiesti võõrad vaevata avastada ühiseid huvisid ja sümpaatiaid. Tema silmad rääkisid ja mina sain aru. Mu jalad muutusid pehmeks ja ma jõudsin vaevu ilma kokku vajumata toolini.

      „Aga kuidas?” küsisin ma, julgemata sõnu valjusti lausuda.

      „Mis tähtsust sel on?” vastas ta sama vaikselt. „See on nii ja muud polegi vaja ütelda.”

      „Aga sa…” pudistasin ma. „Sa oled…”

      Ma leidsin, et olles jõudnud sõnani, mida polnud võimalik asendada mingi muu sõnaga, ei saanud ma seda välja öelda.

      Hetke pärast ta noogutas, nagu mõistes mu kimbatust. „Mina olen õpetaja.”

      Me vahtisime teineteist ainiti natukene aega ning mu pea tundus tühi kui kell.

      Siis ta küsis: „Kas sul on enda kogumiseks vaja aega?”

      „Jah!” hüüatasin ma, öeldes esimest korda midagi valjusti.

      Ta pööras oma hiiglasliku pea ühele küljele, et mind uudishimulikult silmitseda. „Kas sind aitaks minu loo kuulamine?”

      „Aitaks tõepoolest,” vastasin. „Aga kõigepealt – kui sa võid – palun ütle mulle oma nimi.”

      Ta vaatas mind natuke aega midagi lausumata ja (niivõrd, kui tollal oskasin öelda) ilmetult. Siis ta jätkas, nagu poleks mina midagi öelnud.

      „Ma sündisin kusagil Lääne-Aafrika metsas ekvaatori lähedal,” ütles ta. „Ma ei ole kunagi üritanud teada saada, kus täpselt, ja ma ei näe ka põhjust seda teha. Kas sa oled kuulnud midagi loomade püüdmisest loomaaedadele ja tsirkustele?”

      Tõstsin ehmunult pilgu. „Ma ei tea sellest midagi.”

      „Vahepeal, vähemalt kolmekümnendatel, püüti gorillasid peamiselt nii: karja leidmisel lasksid püüdjad emased maha ja võtsid imikud kaasa.”

      „Kui jube,” ütlesin ma ilma mõtlemata.

      Olend vastas õlgu kehitades: „Mul ei ole sellest tegelikult mingeid mälestusi, kuigi ma mäletan mõningaid asju enne seda. Igal juhul müüsid Johnsonid mu loomaaiale ühes väikses linnas kusagil kirdes – ma ei oska öelda millisesse, sest siis polnud ma veel nii teadlik kui praegu. Seal ma elasin ja sirgusin mõned aastad.”

      Ta peatus ja näkitses natuke aega hajameelselt oma oksa kallal, nagu kogudes mõtteid.

      3

      „Peaaegu alati on loomad sellistes kohtades,” läks ta lõpuks oma jutuga edasi, „kus nad on lihtsalt taradesse suletud, mõtlikumad kui nende velled looduses. See on sellepärast, et isegi kõige tuhmim neist mõistab paratamatult, et sellise eluviisi juures on midagi väga mäda. Kui ma ütlen, et nad on mõtlikumad, siis ma ei mõtle selle all seda, et neil on loogiline mõtlemisvõime. Aga tiiger, kes tigedalt oma puuris ringi tammub, on ikkagi hõivatud millegagi, mida inimene peaks kindlasti mõtlemiseks. Ja nad mõtlevad ainult ühe küsimuse üle: miks? „Miks, miks, miks, miks, miks, miks?” küsib tiiger endalt tunnist tundi, päevast päeva, aastast aastasse, sammudes ise oma lõputut teed puurivarbade taga. Ta ei suuda seda küsimust analüüsida ega edasi arendada. Kui sa saaksid talt küsida: „Mida see miks tähendab?”, siis ei suudaks ta sulle vastata. Sellegipoolest põleb see küsimus ta meeles kustumatu leegina, tekitades närvetavat valu, kuni loom langeb lõplikku tardumusse, mida loomaaiapidajad tunnevad kui pöördumatut elust lahtiütlemist. Ja loomulikult on selline küsimine midagi, mida tiiger oma loomulikus keskkonnas ei tee.

      Varsti hakkasin ka mina küsima endalt: miks? Olles närvisüsteemi ehituse poolest tiigrist palju arenenum, suutsin ma vähemalt algelisel viisil uurida, mida ma selle küsimuse all mõtlesin. Mul oli meeles teistsugune elu, mis oli selle elu elajatele huvitav ja meeldiv. Võrdlusena oli praegune elu kohutavalt igav ja mitte kunagi ei olnud see meeldiv. Seega, küsides miks, üritasin ma aru saada, miks elu on jaotatud niimoodi, et pool sellest on huvitav ja meeldiv, pool igav ja ebameeldiv. Ma ei pidanud ennast vangistatuks; mulle ei tulnud pähegi, СКАЧАТЬ