See olid sina. Jo Platt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütlesid, et Graham ei ole see …”

      „Täpselt nii. Aga tead, ma võin proovida kahte suitsu korraga tõmmata,” ütles Sophie äkki, vahtides e-sigaretti oma käes.

      Eirasin seda ideed ja püüdsin teda tagasi tuua ideaalse partneri teema juurde, teades oma kogemusest, kuivõrd mõttetu on temaga arutada mis tahes asja, mille vastu ta on huvi kaotanud.

      „Mahajätmine siis ei õnnestu?” püüdsin ma üllatust teeselda, kuigi see oli pingutav. Sophie püüdis suitsetamisest loobuda vähemalt kaks korda aastas, kuid ilma lühi- või pikaajalise eduta. Tema viimane katse oli lõppenud õnnetult haigla traumapunktis südamekloppimise tõttu, mille põhjustas ühe joomapeo ajal nikotiiniplaastrite kasutamine ja samaaegne suitsetamine.

      Sophie raputas kurvalt pead. „Selline himu on suitsu järele, nagu kuskilt sügeleks, aga ei ole küüsi, et kratsida. Ainus vahe on selles, et ma tean täpselt, kus mu käed on.” Ta vaatas akna poole ja osutas üle tee seisvale ajalehekioskile. „Need on väikestes pakikestes leti taga. Jumal, kui paganama tark sa oled, et pole hakanud suitsetama, Alice. Kui ma vaid oleksin kooli ajal seltsinud sinusuguste korralike tüdrukutega – selle asemel, et keerata tubakat pläruks ja panna kuttidele võimla taga ninarõngaid ning selle eest suitsu lunida.” Ta naeris hajameelselt selle mälestuse peale, enne kui taas käesolevasse hetke naasis. „Aga tuleme nüüd õige mehe teema juurde tagasi. Huvitav, kas Connie soovib sulle oma sõpra tutvustada?”

      Ma ohkasin. „Noh, kui soovib, siis kohtun ma õige pea meelsasti selle mehega,” lisasin, „muidugi juhul, kui ma ei ole selle aja peale juba Hugh’ga kokku kolinud …”

      Sophie rüüpas kohvi ja piidles mind üle tassiääre. „Las ma ütlen siis otse. Kui Connie sulle helistab ja ütleb …” Sophie läks üle Conniet matkivale California aktsendile. „„Hm, ma loodan, et sul ei ole midagi selle vastu, Alice, kui ma mainin, et üks mu Crafti klubi sõber on väga kena ja tahaks sulle oma makrameed näidata”, siis sina üksnes naeratad ja küsid: kus ja millal?”

      Ma kehitasin õlgu. „Miks ka mitte? Ma ei usu, et Connie mind mõne hullu juurde saadaks.”

      Sophie kergitas skeptiliselt kulmu. „Mitte küll tahtlikult,” ütles ta oma latet rüübates ja upitas end siis tugitoolist üles. „Aga sa pead meeles pidama, et ta abiellus Gregiga, kellele ei meeldi, et Connie sõidab pimedas; kes puhub Connie kuumale teele peale, enne kui talle tassi ulatab; kes pani Connie uuele jalgrattale abirattad alla.”

      „Connie käskis tal need jalamaid ära võtta,” märkisin mina. „Ja üleüldse võib Greg küll olla Connie tüüp, aga Connie teab surmkindlalt, et minu tüüp ta ei ole,” protestisin ma nii veendunult, kui vähegi suutsin.

      „Noh, mina näiteks,” naeratas Sophie, „ei suuda ära oodata, kellega ta lagedale tuleb. Mida ma tahan sellega öelda? Ma tahan öelda, et kellega meie lagedale tuleme. Me leppisime sõnaselgelt kokku, et kasutame kõiki võimalusi.”

      „Kui mina seda ütlesin,” sekkusin ma, „siis pidasin ma silmas, et mitte keegi ei kasuta olukorda selleks, et mind mõnele segasele sokutada ja ise nalja saada.”

      „Nagu võiksin mina midagi sellist teha.” Sophie võttis koti ja hakkas sealt midagi otsima. „Aga tõsiselt rääkides,” ütles ta veidi hajameelselt, „kuidas oleks minu krohvija Wayne’iga. Kas sa mäletad teda? Ma sattusin temaga seekord Pizza Expressis kokku.” Ma põrnitsesin Sophiet õuduses. „See punapea, kellel on kriminaalne taust ja harimatu inimese aktsent?” Sophie võttis kotist väikese pakikese, tõmbas sealt välja järjekordse valge e-sigareti ja vaatas mulle lõbusal ilmel otsa. „Ta on pärit Southmeadist, Alice, mitte kuskilt kuradi Ukrainast. Ja see Wayne on kena, praegu korralik ja seaduskuulekas. Ja ta on nüüd ka värskelt vallaline.”

      „Sophie,” alustasin ma karmilt. „Ma ei taha, et sa …”

      „Oh heldeke küll, ma teen ju nalja,” katkestas Sophie mind naerdes.

      „Erinevalt Conniest tean ma täpselt, milline on sinu tüüp – isegi kui ma seda alati heaks ei kiida,” lisas ta tabavalt. Ma sahistasin kirjutuslaual paberitega ja eirasin ilmset vihjet, et Eddie talle ei meeldinud. Ma teadsin, et ta ei pidanud Eddiet meeldivaks juba tol ajal, kui me veel koos olime, aga ma ei saanud jätta tunnistamata, et tal oligi ju lõpuks õigus olnud. Sophie läbinägelikkus, millega kaasnes otsekohene ilustamata tõe väljaütlemine, isegi kui oli oht sõnumitoojana hukkamõistu osaliseks saada, oli üks neid omadusi, mida ma temas nii kartsin kui ka hindasin.

      „Ma ei kavatse praegu kedagi välja pakkuda,” jätkas ta. „Nii et sul tuleb vaadata, kelle Connie välja käib – kui sul, nagu sa väidad, Hugh’ga ei klapi. Ja siis on veel ka Jon, kes võib samuti mõne ideega lagedale tulla.” Sophie pani kaks e-sigaretti ette ja nautis neid.

      „Noh, kui Jon tahab, siis on tal võimalus seda täna õhtul teha,” ohkasin ma. „Me läheme koos tema, Miriami ja Craigiga dringile. Ah jaa, ka Romy tuleb meiega kaasa,” lisasin ma.

      „Romy tuleb külla?” pomises Sophie, suitsud mõlemas suunurgas tilpnemas.

      Ma noogutasin ja osutasin tema e-sigaretile. „Kas sa oled kindel, et see ei mõju sulle kahjulikumalt kui päris sigaret?”

      Sophie kehitas õlgu ja võttis e-sigaretid suust. „Võib mõjuda küll, aga vähemalt ei haise ma tööl nagu tuhatoos.”

      „Sa ei ole kunagi haisenud nagu tuhatoos,” ütlesin ma. „Aga kas sa ise ei tahaks täna õhtul välja tulla?”

      Sophie raputas pead. „Oleks tore küll, aga ma põen endiselt ajavahet.”

      „Seda ma arvasingi.”

      Sophie ei vastanud, kortsutas vaid minu poole kulmu.

      „Mida?” küsisin ma. „Kas mul on näo peal midagi?” Ma tõstsin käe suu juurde.

      Ta raputas pead. „Ma lihtsalt mõtlesin, et oleks väga huvitav näha, mis sinust ja Hugh’st edasi saab.” Ma hakkasin naerma. „Sa räägid nii, nagu oleks tegemist mõne dokumentaalfilmiga.”

      „Noh, sind on praegu väga põnev vaadelda, Alice. Ja ei või iial teada,” ütles ta end ringi keerates, et arvutiekraanile keskenduda. „Sa ju alles tutvusid Hugh’ga ja millal enne oled sa esimese kohtumise põhjal teadnud, mismoodi suhe edasi areneb.”

      Seitse aastat tagasi

      „Ja see,” tutvustas Lydia, „on Jon.” Ta vaatas armastava pilguga pikka tumedapäist meest enda kõrval. Mees naeratas talle sama armastavalt, enne kui oma naisel õlgade ümbert kinni võttis ja teda pealaele suudles.

      „Nii armas sinuga lõpuks kohtuda, Jon!” ütles Miriam ettepoole astudes ning tõusis kikivarvule, et nii meest põsele suudelda ja temal sama teha lasta.

      „Tere, Miriam,” ütles Jon, „ja Alice,” lisas ta minu poole pöördudes. Mina kallistasin ja suudlesin teda omakorda. „Tere,” ütlesin ma. „Miriamil on õigus. Väga tore on sinuga lõpuks kohtuda. Olen viimase kuue kuu jooksul Lydialt sinu kohta nii palju kuulnud.”

      „Seitsme kuu jooksul,” parandas mind Miriam.

      Ma vaatasin tema poole. „Aitäh, Miriam. Seitsme kuu jooksul,” ütlesin ma uuesti Joni poole pöördudes. Jon naeratas Miriamile ja mulle, ilmselgelt tegi see talle nalja. „Ja loomulikult, palju õnne kihlumise puhul,” lisasin ma. СКАЧАТЬ