See olid sina. Jo Platt
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу See olid sina - Jo Platt страница 2

Название: See olid sina

Автор: Jo Platt

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежные любовные романы

Серия:

isbn: 9789985341872

isbn:

СКАЧАТЬ te olete juba üle kümne aasta sõbrad olnud ja saate endiselt nii hästi läbi,” lausus Abs vähimagi irooniata.

      Hakkasin naerma ja Miriam ühines minuga. „Saamegi,” kinnitasin.

      „Ja mis igavesse sõprusse puutub,” jätkas Abs, sirutades end toa- nurgas väikeses sinises tugitoolis, kuhu ta oli end istuma sättinud. „Miks me täna ainult neljakesi oleme? Kus on Jon ja Sophie?” Ta vaatas mulle otsa ja kortsutas küsivalt kulmu, näol naeratus, mis harva sealt lahkus.

      „Sophie päevitab Mauritiusel,” ohkasin ma, „ega tule tagasi enne järgmise nädala lõppu. Tunnen töö juures temast suurt puudust. Kontoris on nii vaikne ja Davidki norutab, kui pole Sophiet, kes teda iga viie minuti tagant korrale kutsuks.”

      „Etskae! Koguni Mauritiusel!” hüüatas Abs end sirgu ajades ja erutunult minu poole kummardudes, justkui oleks Sophie puhkus sama huvipakkuv ja tähtis nagu kuule lendamine. „Kui hämmastav! Kas ta läks Carliga?”

      Ma raputasin pead. „Grahamiga, selle ehitajaga. Carliga käis ta enne Grahamit.”

      „Issake.” Abs lükkas oma kreemika, mitu numbrit suurema Arani kampsuni pikad varrukad üles ja tõstis kaks pöialt.

      Connie noogutas mõtlikult. „Mulle Carl meeldis,” ütles ta põrandalt teetassi võtma kummardudes. Kui ta seal niiviisi kummargil oli, varjas tuhkblond bobisoeng ta näo. „Ma kohtusin Carliga üksnes korra, aga mäletan, et mõtlesin tookord, kui vapustavalt eksootiline aktsent sel mehel on.”

      „Ta on Liverpoolist, Connie,” ütles Miriam kulmu kortsutades.

      Connie ajas selja sirgu ja naeratas. „Jah, tal on küll selline laulev, tõusev intonatsioon. Kui optimistlik ja võluv! Just sel põhjusel mulle nii meeldib, kuidas Ringo Starr „Thomas the Tank Engine’is”1 nii optimistlikult ja sarmikalt pajatab!”

      Miriam, kulm endiselt kortsus, avas suu, tahtes midagi öelda, kuid vakatas siis ning naeratas leplikult Connie Liverpooli aktsendi vaimustuse peale. „Noh, hea küll,” ütles Miriam minu poole pöördudes. „Kui me juba meestest räägime, siis kuidas sinul õhtu Kieraniga läks?”

      Kolm põnevil silmapaari vaatasid minu poole.

      Ma naeratasin kohmetult. „Jätsin selle ära.” Kõlas ohe nagu ühest suust.

      „Tean, tean,” ohkasin ma. „Olin ka ise sellepärast pisut nördinud. Aga kui laupäeva õhtu kätte jõudis, noh,” kehitasin ma vabandavalt õlgu, „siis ei olnud mul tahtmist minna.”

      „Kas sa tundsid end halvasti?” küsis Connie. Ta lükkas prillid pealaele, mille peale muutusid tema silmad jälle tavasuuruseks ning tahapoole lükatud juuksed tõid nähtavale kahvatu, peente näojoontega, nüüd emalikult mureliku näo.

      Ma raputasin pead. „Ei, ma läksin Arnolfinisse hoopis koos Jane Crane’iga.”

      „See on sul viimaste kuude jooksul juba kolmas kord kedagi alt vedada,” ütles Miriam ahastava tooniga.

      „See ei ole altvedamine, kui teatad, et sa ei saa tulla,” protestisin mina.

      „Kellegi altvedamine on see, kui …”

      „Lõpeta keerutamine ja enda väljavabandamine,” katkestas mind Miriam.

      Ma vaatasin talle otsa ja ohkasin. „Ma ju ütlesin, et ma ei ole selle üle uhke.”

      „Milles siis asi on?” küsis Miriam. „Kas sa oled Eddie pärast ikka veel omadega läbi?”

      „Taevake, seda küll mitte,” ütlesin ma. „Lõppude lõpuks on sellest juba …” Kõhklesin, ise samal ajal mõttes arvutades, „… noh, juba üle pooleteise aasta.”

      Nõjatusin jälle diivani seljatoe vastu ja nuputasin selle üle, mille või kellega on Eddie Hall tegelnud pärast meie kolmeaastase suhte suure pauguga lõppemist. Jälgisin torkiva uudishimuga Eddie teise romaani ilmumist. Aga surunud maha tahtmise tema romaani lugeda või raamatu kohta internetist infot otsida, ei teadnud ma sellest midagi rohkem. Mõistagi põlgasin Eddiet ega suutnud maha salata, et tundsin tema vastu tohutut kibedust, aga ma vähemalt lootsin, et näen temas rohkem põlastusväärset indiviidi kui ihaldusväärset vallalist meessoo esindajat.

      Ma raputasin pead. „Ma ei usu, et see on Eddie pärast.”

      „Kas sa tahaksid kedagi oma ellu?” küsis Connie, asetas ristatud käed sülle ja piidles mind mureliku psühhiaatri kombel.

      Naeratasin talle. „Suhtes olemise mõte kui selline mulle tegelikult meeldib.”

      „Noh, mõtteks see jääbki – üksnes mõtteks –, kui sa kellelegi võimalust ei anna,” ütles Miriam järsult, küünitades juba jälle pähklite järele.

      Kortsutasin kulmu. Kuigi Miriam oli minust vaevalt aasta vanem, oli tal ärritav komme võtta endale vanema õe kontrolliv hoiak. Midagi uut selles muidugi polnud, sest just nii ta oligi meie peaaegu viieteistaastase sõpruse vältel käitunud. „Ära hakka mulle jälle moraali lugema, Miriam,” hoiatasin ma. „Sa ju tead, et see ei lõpe hästi.”

      „Äkki on sinu jaoks tühiasi jätta minemata kohtingule inimesega, kellega sind miski ei seo; hoopis teine lugu oleks siis, kui ta oleks sinu sõprade tuttav,” jätkas Miriam hoiatusest välja tegemata. „Kui see mees oleks sinu sõprade sõber, mitte inimene, kellega sa sattusid kokku mõnel konverentsil …”

      „Ma ei kohtunud Kieraniga konverentsil ja ära püüa mind oma järgmisse projekti meelitada, nüüd, kui oled oma otomani renoveerimise lõpetanud,” ütlesin ma kiretult.

      Miriam eiras minu vahemärkust.

      „… siis peaksid sa ka kohvikusse minema, kui juba lubasid minna. Meie sõpru oleks palju raskem alt vedada.” Miriam heitis pilgu Absile.

      „Oh, jaa! Ahhaa! Mul ongi üks sõber!” ütles Abs äkki, vehkides ülestõstetud käega samamoodi, nagu mõni tema innukas õpilane. Ma vaatasin otsa algul Absile, seejärel uuesti Miriamile, kahtlustades vandenõud. Minu pilku tabades Abs muigas ja hakkas toolil nihelema.

      „Oh, tänan, et sa minu peale mõtlesid, Abs, aga …” alustasin ma.

      „Valgusta meid rohkem, Abs,” ütles Miriam käsi teatraalselt kokku hõõrudes, justkui oleks ta äärmiselt huvitatud.

      Mina pööritasin selle stseeni peale silmi. „Nagu sa juba ei teakski sellest mehest kõike,” pomisesin ma.

      „Tema nimi on Hugh McGlennon,” ütles Abs. „Ta on šotlane, väga hea välimusega ja väga pikk. Hugh on erialalt patoloog-kohtuarst ning tema hobiks on ajalooliste lahingute taaslavastamine,” säras Abs üle näo.

      „Kõlab väga huvitavalt,” ütles Connie.

      „Ta siis lõigub surnukehi või teeskleb, et on ise üks neist,” nähvasin.

      Keegi ei paistnud mind kuulvat.

      „Kõige tähtsam kogu loo juures on see,” ütles Abs, „et ta ostis Bishopstonis ühe remonti vajava maja ning tal oleks hädasti sisekujundajat vaja.” Abs vaatas tähendusrikkalt minu poole.

      „Noh, СКАЧАТЬ



<p>1</p>

Briti teleseriaal, milles Ringo Starril oli jutustaja roll. [Siin ja edaspidi tõlkija märkused.]