Nooruse lugu. Linda Järve

Чтение книги онлайн.

      Eesti Nooruse väljaandjana on märgitud Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Keskjuhatus. Rubriigis „Noorsoo töömailt“ oli uudiseid ka Soomest, Rootsist ja Saksamaalt. Üldse oli väga palju Soomega seotud materjale. Aastatellijate vahel korraldati loosimine, kus peavõiduks oli tasuta sõidupilet Soome ja tagasi. 1930. aastal sai vastutavaks ja tegevtoimetajaks Linda Laarman, tema järel August Meikop. Mõnda aega töötas toimetuses kirjamees Juhan Jaik. Alates 1932. aastast tehti mitu temaatilist erinumbrit kehakultuuri, maatulunduse, noorteloomingu, ühistegevuse, raamatuaasta jm valdkonnas. Toimetus oli Harju tänavalt kolinud aadressile Lembitu 10.

      Ilmselt läks Eesti Noorusel hästi. Toimetajad vahetusid, ka toimetuse juhtkond muutus. 1939. aastal kuulusid toimetusse teiste hulgas ka Gustav Ernesaks ja Ullo Toomi. Kultuuriajakirja asemel tutvustati end nüüd küpse noorsoo ja vabaharidustöö ajakirjana.

      1940. aastal ilmusid esimesed kuus numbrit vanas tuttavas stiilis, seitsmenda numbri esikaanel oli aga juba Stalini fotoportree. Esikaane siseküljel pöördus ÜENÜ Keskjuhatuse peasekretär August Meikop ÜENÜ liikmete poole, rõhutades, et „Eesti töötav rahvas on otsustanud minna koos Nõukogude Liidu rahuarmastavate rahvastega ja teostanud Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi“. Kõiki noori kutsuti kaasa aitama „tööle meie rahvaelu ja rahvakultuuri huvides“. Selles ajakirjanumbris, mis jäi viimaseks, oli palju juttu Venemaast, ka vene rahvatantsudest.

      1945. aastal alustas Rootsis põgenikelaagris ilmumist Eesti Noorus. Selle esimeses numbris oli toimetuse märkus: „Fageruddi laagris hakkab ilmuma noorte eneste algatusel kuukiri „Eesti Noorus“.“ Esimene number oli dateeritud 30. jaanuariga, ilmus ühes eksemplaris ja ruudulistel vihikulehtedel käsitsi kirjutatuna. Oodati kaastöid. Peatoimetaja ja vastutav väljaandja oli Enn Nõu, toimetuse liikmeks Peep Kivikas, loetleti ka kaastöölisi. Rikkalikult illustreeritud esimene number sisaldas ka mõistatusi ja „Mõttenurka“. 1945. aasta teine ja kolmas number olid juba masinal trükitud, trükikoda: H. Arras. Neljas number ilmus põgenikelaagri järel juulis 1947. Endiselt juhtis toimetust Enn Nõu, kassapidaja ja toimetaja oli Tarmo Oja, teine toimetaja Peep Kivikas. Ühtekokku oli seda Eesti Noorust 35 numbrit, millest viimane kandis daatumit suvi 1953.

      Nooruse sünd

      NOORUS OLI AJAKIRJADE JAOKS niisiis läbi aegade populaarne nimi. Sestap ei olnud ime, et sellega alustas ilmumist ka sõjajärgsel ajal sündinud noorteajakiri.

      Selle uue Nooruse esimene number ilmus oktoobrirevolutsiooni 29. aastapäeva pidustusteks novembris 1946. Saatesõna parteijuht Nikolai Karotammelt kandis pealkirja „Noortele sõpradele“ ja selles öeldi: „Võib-olla enam kui kunagi varem vajab meie noorsugu just nüüd oma ajakirja, mis oleks noortele teenäitajaks, abiliseks, juhtijaks nende iseseisva elutee algul, mis kajastaks noorte mõtteid, eesmärke, soove ja tundeid.“

      Ajakirja 48 lehekülge sisaldasid toonast paatost täis kirjutisi „Oktoober Eestis“, „Ajalooline istung metroojaamas“, „Mida andis nõukogude võim eesti noortele“, „Noorte õpetaja“ (Mihhail Kalininist), „Kirjanik – kangelane – bolševik“ (Nikolai Ostrovskist, kirjutanud Lembit Remmelgas). Näiteks oli sellele ajale iseloomulik komsomoli keskkomitee tollase esimese sekretäri Arnold Meri lause kirjatükist „Prantsusmaa noored kaevurid“: „Ja kuulates neid tuliseid sõnu, vaadeldes sadu vaimustatud noori nägusid, kuulates kiiduavaldusi, mõtlesin ma ühest: kui õnnelikud me peame olema, meie Nõukogudemaa stalinlik sugupõlv.“

      Oma koht oli spordilugudel: „Noored, harrastage maadlussporti!“ (Johannes Kotkas), „Visa püüdlikkusega eesmärgile“ (Heino Lipp), „Mis on uudist male alal?“ (Paul Keres) jt.

      „Ei tohi väike olla suurel ajal, mis nõuab raudseid käsi, südameid,“ ütles Nooruse esiknumbris Juhan Smuul oma luuletuses „Oktoober“. Möödunud sõda meenutas poeemi katkendis Ralf Parve: „Ma olen see, kes surmas elust mõelda julgeb.“ Ka ilmus Nooruse esimeses numbris Eduard Männiku jutustus „Viisteist sammu“, Eugen Kapi laul „Nõukogude Eestile“ Mart Raua sõnadele, „Siili nurgake“, nuputamist vabaks minutiks jm.

      Esimese numbri trükiarv oli 15 200. Valmis sai see trükikojas Ühiselu.

      Ajakirja Noorus asutajad Arnold Meri ja Lembit Remmelgas 1960. aastatel.

      Esimeste tegijate meenutusi

      1986. AASTA NOVEMBRINUMBRI JAOKS, et tähistada ajakirja 40. sünnipäeva, kogusime hoolega varasemate peatoimetajate ja teiste Nooruse endiste tegijate meenutusi. Lembit Remmelgas tuletas pealkirja „Kuulates tuliseid sõnu“ all lugejatele meelde, et tol ajal, kui kavatseti luua ajakiri Noorus, oli ajakirja asutamine peaaegu võimatu. Taastati mõned väljaanded – Rahva Hääl, Sovetskaja Estonija, Noorte Hääl jm, millest osa oli juba Leningradis ja tagalas olemas. Ajakirjadest ilmusid Eesti Bolševik, Pilt ja Sõna, Eesti Naine.

      Alates 1. oktoobrist 1945 oli Lembit Remmelgas Noorte Hääle toimetaja, kuid lehetegemise kõrval mõtles koos Helene Kuma, Arnold Meri ja Raoul Viiesega järjest rohkem sellele, et noortele oleks vaja rajada ajakirjad Pioneer ja Noorus. Moskvast aga polnud kinnitust ajakirja loomiseks. Siis otsustasid noorteajakirja ihalejad n-ö partisani mängida, teha ajakirju juhuslike inimestega, üksikuid numbreid välja andes ja kirjastuselt paberit kaubeldes.

      Nooruse tegeliku tegijana nimetas Remmelgas Ado Slutskit, kes tollal oli Noorte Hääle toimetaja asetäitja. Ajakirja СКАЧАТЬ