Nooruse lugu. Linda Järve
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Nooruse lugu - Linda Järve страница 1
Название: Nooruse lugu
Автор: Linda Järve
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949608485
isbn:
„Ent „NOORUS“ on ju nagu rebane: sagin ja sebimine küll, aga kutsikaid näed alles paari kuu pärast. Ja tulevikul ei ole ju meie ees kohustusi. Paraku.“
Fred Jüssi, Noorus nr 2/1993
Tänu- ja selgitussõnad
AJAKIRJA NOORUS PEATOIMETAJANA töötatud aeg (1984–1994) moodustab praeguse seisuga seitsmendiku mu elu- ja neljandiku tööaastatest. Mul on selle aja suhtes olnud kaksipidised tunded. Enamasti oli see tore ja hoogne, loomingurõõmus periood, aga ajakirja erastamiseelne hääbumine oli valus ja kurb.
Olin selle aja kohta kirja pannud vähe. Kuigi mõnikord mõtlesin, et Noorus kui omanäoline ajakiri vääriks raamatut, kippus see mõtteks jäämagi. Veebruaris 2016 sain ootamatult e-kirja kirjastuse Petrone Print tegevjuhilt. Ruth Mägi tegi ettepaneku kirjutada Nooruse lugu. Võtsin ettepaneku vastu ja olen Ruthile väga tänulik, et ta andis mulle võimaluse Nooruses töötatud aega enese jaoks uuesti üle vaadata ja mõtestada. Tema ettepanek tuli ka omamoodi õigel ajal, sest novembris 2016 saanuks Noorus 70aastaseks, kui ajakirja ilmumine ei oleks märksa varem lõppenud.
Aitäh Petrone Prindile tervikuna, sest kirjastuse toredate inimesteta poleks seda raamatut. Meeldivaks kujunes koostöö toimetaja Ruth Mägiga, keeletoimetaja Riina Tobiasega ja kujundaja Margit Randmäega.
Tänusõnad ka Eesti Kultuurkapitalile, kes leidis võimaluse Nooruse loo kirjutamist loometöötoetusega innustada.
Palju tänu mu pojale, mu heale abilisele, selle raamatu esimesele lugejale ja kriitikule.
Ja muidugi tänan kõiki, kes ajakirja Noorus teha aitasid, ja kõiki, kes seda ajakirja hoogsalt lugesid. See raamat on teist ja teile.
MÕNDAGI pean siiski kohe alguses selgitama. Kirjastus lootis, et Nooruse lugu tuleb rohket nalja ja särtsu sisaldav, sama rõõmsameelne, nagu ajakiri enamasti oli. Aga kirjutades tundsin järjest rohkem, et õigus on olnud mu kunagistel teiste väljaannete peatoimetajatest kolleegidel, kes on öelnud, et peatoimetaja töö ei olnud tollal mingi meelakkumine või naljamäng, ja võrrelnud seda kohati habemenoateral kõndimisega. Tänu kogu toimetuse jõupingutustele ja hoogsusele sündis vahva ja lugejaid köitev ajakiri, kuid peatoimetaja silme läbi vaadatuna ei olnud ajakirjanumbrite valmimises rohket nalja, vaid palju tüütut ja närve kulutavat tegemist tollase tsensuuri ja nendega, kes armastasid oma käske-keelde väljendada üsna räuskavalt, helistades partei keskkomiteest otsetelefonile peatoimetaja töölaual. Paraku on Nooruse ajast möödunud aastakümned ka kirjutaja kunagist särtsu vähendanud.
Minult on sageli küsitud, kuidas sai juhtuda, et ülipopulaarne ajakiri, mille trükiarv parematel aegadel oli üle 130 000, suurema osa oma lugejatest kaotas ja sõna otseses mõttes kustuma hakkas. Küsijad saavad vastuse selle raamatu lõpupeatükkidest, kus pidasin tarvilikuks kirjutada neist, põhiliselt majanduslikest põhjustest detailsemalt.
Ja veel: nüüd on enamik Nooruse eelkäijatest digiteeritud ja neid saab kerge vaevaga arvutis näha. Paradoksaalsel kombel on praeguse seisuga aga digiteerimata kogu nõukogudeaegne Noorus (1946–1997) ja seetõttu olen ma lausa sunnitud selles raamatus palju tsiteerima ja refereerima, et ka lugeja, kes pole Noorust ise käes hoidnud või näinud, selle sisust aimu saaks. Tsitaatidesse olen jätnud tolle aja kirja- ja kõnepruugi, mis praegusele lugejale on ehk kohati võõrapärane, kuid annab ajastust täpsema pildi. Ka mõni asutusenimi on nii, nagu meile tollal suupärane oli.
Raamatus ette tulevate inimeste nimedega on aga nõnda, et naisterahvad (ja mõned mehed) on praeguseks enamasti üks või mitu korda perekonnanime vahetanud ja mina kasutan nende puhul seda nime, mida nad kandsid kõnealustel aastatel. Nimesid on ühtekokku väga palju, nende loetelu oleks teinud raamatu mahu liiga suureks. Aga soovijad võivad vastava registri leida mu blogist Kruusatee aadressil iltaka.blogspot.com.
Nüüd siis Nooruse loo juurde.
Uus algus
ESIMENE TÖÖPÄEV AJAKIRJA NOORUS uue peatoimetajana algas toimetusega tutvumisega. Enamikuga rahvast olin varem tuttav, kui mitte rohkem, siis vähemasti olime ajakirjandusmajas näinud. Kedagi õpetama ma sel esimesel koosolekul ei kippunud. See olekski olnud kohatu, sest kuigi mul olid päris pikaaegsed lehetöö kogemused, teadsid teised ruumis viibijad ajakirja tegemisest märksa rohkem.
Ühe liigutuse siiski tegin. Küsisin, kas keegi ehk soovib endale eelmise peatoimetaja tooli. See oli kõrge seljatoega raskepärane ja veidi troonisarnane tumepunane kontoritool. Soovija leidus. Võtsin endale tavalise tooli sealtsamast nõupidamislaua äärest, sest see sobis mulle paremini. Hiljem öeldi, et tegemist olla olnud sümboolse žestiga: vana tööstiili vahetamisega uue vastu. Mina nii ei arvanud.
Üks mure tuli kohe lahendada. Pärast koosolekut oli kabinetti jäänud keeletoimetaja ja veidi kohmetunult teatanud, et ta olevat kaks nädalat tagasi lahkumisavalduse esitanud ja peaks järgmisest päevast hakkama tööle korrus allpool, teise ajakirja toimetuses. Aja Pulsi peatoimetaja soovitanud just nii toimida, sest et peatoimetajate vahetus olevat äraminekuks sobiv aeg.
Võib-olla… Igatahes olin natuke ehmunud, et juba üks lahkuja. Ja kust saab uue keeletoimetaja, kes oleks asjalik ja toimetusega klapiks? Tegelikult lahenes see mure ruttu. Niipea kui teade vabanenud keeletoimetajakohast natukenegi levis, hakkasid tulema töösoovijad. Paari päeva jooksul tuli neid kokku paarkümmend, üks murelikum kui teine. Tundus, et eesti filoloogidel on tõsiseid raskusi töölesaamisega.
Üks kena heledapäine noorik oli erand. Ta ei olnud murelik ega rääkinud, kui väga ta seda kohta vajaks. Ta naeratas ja see oli ilus naeratus. Otsustasingi selle noore naise kasuks, seda enam, et ka tema endine töökoht oli olnud keele ja toimetamisega seotud. Nii tuli toimetusse Irja Rohila. Hiljem selgus, et see oli hea otsus, sest Irja sobis inimestega imehästi ja nõudliku ning asjaliku keeletoimetaja amet omakorda sobis temaga.
Oli september 1984. Minu kui peatoimetaja allkirjaga esimene ajakirjanumber pidi ilmuma alles detsembris. Ajakirja töötsükkel oli kaks kuud pikk. Ikka nii, et üks oli kohe-kohe ilmumas, teine ladumisvalmis, kolmanda jaoks hakkasid käsikirjad ja illustratsioonid laekuma. Oktoobri- ja novembrinumbris tuli mul teha ainult parandusi, vaadata üle korrektuur, otsustada üht-teist, kuid midagi eriti muuta enam ei saanud, sest need olid teiste poolt kokku pandud ja juba niisuguses tööjärgus, et suuremad muutused polnud võimalikud.
„Kas te ei karda Nooruse peatoimetajaks hakata?“ küsis meie juhuslikul kohtumisel filmirežissöör Valeria Anderson-Käsper, kellega kunagi varem just Nooruse jaoks intervjuu olin teinud. „Kas te ei karda?“ küsisid ka toimetuse noored autorid, kui Nooruse kirjandusklubiga esimest korda kohtusin. Vist oli küsimuse väljaütlejaks Peeter Liiv. Küsimuste ajendiks oli see, et 1984. aastal ei olnud vabariigi parteijuhid, nn valge maja, üldse rahul meie noorsooga.
Ma ei kartnud, õigupoolest ei osanud midagi karta. Ka ei teadnud ma tollal, et mõned aastad varem oli KGB oma tähelepanu noorte väljaastumiste ja üliõpilaskonna hoiakute suhtes teravdanud ning Noorusel hoiti hoolega silma peal.
Nooruse peatoimetaja vahetust pandi tähele kaugemalgi. Juhtusin oma kõrvaga kuulma, kuidas Ameerika Hääl mainis seda päevauudistes ära.
„Ega sa Nooruses niikuinii kaua vastu ei pea,“ olid tuttavad mind hoiatanud. Selle vastupidamise osas olin ka ise veidi mures, sest tundus, et tean peatoimetamisest ja kõigest selle juurde kuuluvast ülivähe. Enne mind oli Vello Pilt peaaegu 11 aastat peatoimetajana ametis olnud. See oli pikk aeg ja mina ennast nii kauaks küll sellesse ametisse ei kujutlenud. Ka olin esimene naine, kes selle ajakirja juhiks oli saanud. Aga mõne aasta tahtsin vastu pidada.
Ajakiri СКАЧАТЬ