Lars lol. Iben Akerlie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastuseks, pöörab siis ümber ja õngitseb midagi selja tagant pingilt kotist.

      Näib, nagu mööduks kümme aastat, enne kui Adam lõpuks jahedalt vastab: „Tšau.”

      „Kuidas siis suvi läks?” pahvatan tema poole ega löö seejuures üldse kõikuma. Püüan samal ajal mõistatada, kust mul kogu see eneseusaldus tuleb, sest sisimas olen lödi mis lödi.

      „Hästi,” kostab Adam õlgu kehitades.

      Tammume jalalt jalale ega ütle rohkem midagi. Adam tundub pisut pinges, ent varjab seda oskuslikult hooletu poosi taha, käed justkui juhuslikult taskus ja selg ette painutatud.

      „Ee-mm, nojah …” kogelen mina, „näeme siis!”

      „Oota!” hüüatab Adam järsku valjusti.

      Ma ei ole veel paigast liikunud ja jään asfaldil täpipealt samasse punkti, kus olen kogu selle kummalise „vestluse” ajal seisnud.

      Paralleelklassi semu astub Adami selja taha ja ulatab talle pooleteiseliitrise Farrise mullivee pudeli, ise itsitust maha surudes. Sõber taganeb Adamist kaugemale ja vaatab mulle otsa.

      Nüüd hakkab Adam minu poole liikuma ja mu süda teeb salto, mida on kindlasti ka väljastpoolt näha. Hingan sügavalt sisse ja katsun rahu säilitada. Panen tähele, et Adam muigab poole suuga ja et tal õnnestub suure vaevaga hoiduda naerma pahvatamast. Mis siin praegu toimub? Miks Adam mulle nii lähedale tuleb? Miks ta niimoodi muigab?

      Kui ta minust poole meetri kaugusel seisma jääb, ei ütle ta midagi ega vaata mulle otsa. Muie tema suul venib suuremaks ja naeruturtsatused pääsevad välja. Seisan tema ees nagu halvatud, kuid märkan siiski, et beekas itsitab paar meetrit eemal hüsteeriliselt.

      „Nüüd!” hüüab ta naerupursete vahel.

      Adam keerab pudelil korgi pealt ja katab pudelisuu pöidlaga kinni. Ta hakkab alguses aeglaste, seejärel aina metsikumate liigutustega mullivee pudelit loksutama. Nii möödub kümme hirmpikka sekundit, ilma et suudaksin reageerida. Seisan tikksirgelt ega taipa mõhkugi, mis otse mu nina ees toimub.

      Äkitselt keerab Adam pudelisuu otse minu poole ja võtab samal hetkel pöidla eest. Mulle purskab vastu tugev mullivee juga ning uhab mind pealaest jalatallani üle. Kastmine kestab terve igaviku, enne kui juga viimaks lakkab ja mul õnnestub läbi Farrise vee ja silmanurka kogunevate pisarate silmi pilutades Adami nägu näha.

      Pilgus, mis mulle vastu vaatab, helgib kahjurõõm, ent korraga libiseb sellest üle vari ja Adami näost saab kiiresti kivimask, millelt pole võimalik midagi välja lugeda. Ta pöörab rapsti selja ja tormab poiste vetsu poole, beekas sabas.

      Kuulen selja taga jooksusamme.

      „Kas kõik on korras?” Kay on raevunud.

      „Mida PÕRGUT!” karjub Sari nii vihaselt, et tal tuleb kõrvadest peaaegu suitsu.

      „Tule siia,” lohutab Kay, võtab mul ümbert kinni ja hakkab mind talutama kooli välisukse poole, mis asub õnnetuseks teisel pool kooliõue, nii et teel pelgupaika peame kõikidest mööduma.

      Kui väga ma ka ei pingutaks, et teiste pilke vältida, on siiski võimatu mitte märgata, et kõik kooliõuel olijad on pritsimist märganud. Ma ei julge oma keha vaadatagi, et sellele kinnitust saada: helesinine kleit, mille eile õhtul hoolega välja valisin, on nüüd täiesti läbipaistev ja kleepub vastu ihu, nii et mu aluspüksid on kõigile näha.

      Koridori jõudnud, läheme trepi alla varju. Olen šokis. Ja läbimärg. Pisarad voolavad lakkamatult. Sari vaatab mulle jahmunult otsa ja pole siiani suutnud sõnagi öelda.

      „Anna andeks,” sosistab ta, võtab oma õlgadelt jaki ja ulatab selle mulle. „Me poleks tohtinud sulle nõu anda, et sa tema juurde läheksid.”

      „Ega … teie … ju … ei … teadnud,” nuuksun mina.

      Kay on köögipaberit toonud ning hakkab mu nägu ja juukseid kuivatama.

      „Mis teil seal juhtus?” pärib ta. „Mida sa talle küll ütlesid?”

      „Ei midagi,” pressin kuuldavale. „Ütlesin ainult tere … ja küsisin, kuidas … suvi … läks.”

      Viimased sõnad lõpevad uue pisarahooga, mille Kay kuidagiviisi ära kuivatab.

      „Ma ei saa millestki aru,” lausub Sari mõtlikult.

      „Välja arvatud juhul, kui sina meeldid temale ka,” pahvatab Kay.

      „Eks ole,” sosistan mina, „mitte eluilmaski. Ta vihkab mind.”

      „Nojah, vist küll …” möönavad Kay ja Sari kooris, „tundub tõesti nii.”

      „Võib-olla suudan temast nüüd lõpuks üle saada,” ütlen, hääles kübeke optimismi.

      „Loodame,” noogutab Sari, „aga ega see kerge ole.”

      Nende kurbade sõnade saatel läheme tagasi klassi nagu kolm musketäri, kes on lahinguväljal lüüa saanud, aga kes sellest hoolimata kokku hoiavad.

      2

      Oma vanuse kohta ebatavaliselt arukas ja mõistlik

      „Lahe kleit, äge valik, Amanda,” kuulen oma selja taga, kui klassi jõuame. Pööran ümber ja märkan, et ütleja on Anna, mu kunagine parim sõbranna. Tema tumedad juuksed on kinnitatud hobusesabasse ja kummaski kõrvalestas ilutseb läikima nühitud pärl. Ta kannab roosat pikeeseelikut ja selle juurde lühikesi teksapükse ning tema ihu on päikesest kuldne. Nüüd seisab ta harkisjalu minust meetri kaugusel, käed enesekindlalt puusas, ja ootab, et end kaitseksin.

      „Ma ei teadnudki, et märg ja läbipaistev on praegu trendikas …” ühineb Christina, kes seisab tihedalt Anna kõrval, otsekui kartes teda kaotada. Vastupidiselt Annale on Christinal heledad, peaaegu päris valged juuksed, ent temagi on need hobusesabasse kamminud, et oma parima sõbrannaga ühtemoodi olla. Ta uurib oma küüsi ja piidleb poole silmaga mind.

      Maailma halvim päev jätkub muidugi kõige hullemal viisil, mida on võimalik ette kujutada, lisatähelepanu ja libedate kommentaaridega. Üritan selle peale turtsatada, nagu ei läheks mulle üldse korda, mida Anna ja Christina ütlevad või mõtlevad, aga tegelikult muidugi läheb. Loomulikult teeb see haiget, eriti sellepärast, et need märkused tulevad Annalt ja Christinalt. Sõnadest jääb puudu, et kirjeldada, kui piinlik on tulla klassi tagasi läbimärja ja alandatuna. Viimane asi, mida praegu vajan, on see, et klassi kõige populaarsemad tüdrukud mind sihikule võtaksid.

      Sari tirib mind Annast ja Christinast eemale, klassi nurka meie kohtadele. Teel märkan Adamit, kes külitab kuidagi röötsakil oma laua kohal. Tema ümber on paar sõpra, aga ta vahib natuke hajameelselt klassis ringi. Ma ei pööra temalt pilku. Ta tõstab pea ja vaatab mulle otsa, ent lööb siis pilgu uuesti maha ja jõllitab lauda. Mul suva. Ma olen temast juba üle saanud.

      Sari ja mina vajume oma kohtadele, mu märg kleit lirtsatab vastu tooli.

      Õnneks tormab klassi Janne ja tähelepanu läheb minult temale. Ta sehkendab natuke õpetajalaua taga ning pöördub siis naeratades klassi poole:

      „Kuulge! Paluks nüüd rahu ja vaikust!” hõikab ta jõulise häälega.

СКАЧАТЬ