Lars lol. Iben Akerlie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja taastutvumine tähendab Janne sõnul seda, et võime istuda, kus tahame, ja rääkida, kellega soovime. Pööran end Sari poole ja hakkan juba midagi Adami lokkide kohta ütlema, kui mind katkestab kähe hääl selja taga.

      „Tšau.” See on Kay, kes lööb meile kummalegi omamehelikult patsi.

      Sari ja mina naeratame talle südamlikult vastu. Tore on jälle Kayd näha. Poiss kuulub meie kolmikusse ja nüüd on koosseis täielik.

      „Mis toimub?” pärib ta muretult.

      „Ei midagi erilist,” vastab Sari meie mõlema eest ja teeb Kayle oma toolil ruumi, nii et nad mahuvad mõlemad poolt taguotsa toetades istuma.

      „Okei, okei,” ütleb Kay lõõpival toonil ja istub. „Ma pole teid terve suve näinud, aga midagi ei toimu. Mõistan.”

      Kay mängib solvunut, ent tema näost kiirgab soojust ja sõbralikkust.

      „Saad ju aru küll, mida ma mõtlen,” vabandab Sari, „praegu ei toimu midagi.”

      Seepeale naerame kõik koos ja siis hakkab Kay meile oma suvevaheajast rääkima. Kay isa on pärit Gambiast, nii et ta sõitis päratu maa Aafrikasse ja külastas oma sugulasi. Kay nahk on aasta läbi üsna tume, aga praegu see lausa hõõgub. Tema silmad on rohelised nagu tühjad veinipudelid ning löövad särama, kui ta räägib või naerab. Huuled on paksud ja alati natuke pragunenud ja nende taga on peidus tõeliselt puseriti hammaste rivi.

      Luban pilgul Adami poole triivida, sel ajal kui Kay ja Sari räägivad edasi suvevaheajast. Miks peab olema nii neetult keeruline olla armunud? Miks peab sisimas kogu aeg põlema? Tundub, nagu ei jääks mul enam sekunditki iseendale, sest kannaksin justkui alati kaasas pisitillukest päkapikku, kes istub mu südame kõige salajasemas sopis ja kriibib kannatamatult seina.

      Meid katkestab kell, mis kuulutab vahetundi, ja kogu klass hakkab ühes taktis kooliõuele ahvatlevalt sooja päikesepaiste poole liikuma. Teel lobiseb Kay edasi oma onudest ja tädidest ja tänavakõutsidest ning mina ja Sari naerame koos temaga.

      Äkitselt tõmbab mu tähelepanu kõrvale hüpnotiseeriv lõhn, mis toob mõttesse maasikakokteili ja šokolaadikoogi. Tõstan pea ja avastan, et kõnnin otse Adami selja taga. Mu liigutused muutuvad jäigaks ja katkendlikuks. On umbes selline tunne, nagu minestaksin, olles samal ajal teadvusel, Sari mu kõrval märkab seda.

      „Sa pead midagi ette võtma, Amanda, sa oled ju täielik zombi.”

      Ta ütles seda vaikselt, et Adam ei kuuleks, aga Kay püüdis selle ometi kinni.

      „Millega peab midagi ette võtma?” uurib ta ja tõmbab käega üle lühikeseks pöetud juuste.

      „Adamiga,” reedab Sari ja aeglustab käiku, et Adamiga tekiks suurem vahemaa.

      „Ikka veel?” Kay on vapustatud. „Minu meelest pidid sa temast suve jooksul üle saama? Kas polnud mitte sihuke plaan?”

      „Oli küll,” tunnistan mina, „aga asi läks ainult hullemaks. Ma armastan teda.”

      „Ossa! Nojah, siis on meil tõesti suur probleem,” möönab Kay ja vangutab lootusetult pead.

      Sari vangutab samuti kergelt pead, kuid kõige rohkem vist sellepärast, et teda hakkab üks ja sama laul juba ära tüütama. Olen olnud Adamisse armunud juba neljandast klassist peale, ilma et oleksin suutnud päriselt midagi ette võtta.

      Kui Adam neljandas klassis meie kooli tuli, olid kõik tüdrukud temasse armunud, aga tema ise ei olnud kellessegi armunud, vaid tahtis ainult jalgpalli mängida. Alguses ei olnud minu jaoks probleem temaga rääkida, vahetevahel mängisin ka ise vutti, kui ta suurel vahetunnil beekate vastu matše korraldas. Ent ühel päeval tuli ta järsku loodusõpetuse tunnis minu juurde ja küsis, kas ma ei tahaks teda aidata. Arvasin, et ta vajab abi nende ülesannete lahendamisel, mis meile kätte jagati, aga kui temaga koos tema laua juurde läksin, siis selgus, et hoopis selles, et ta tahaks ühe b-klassi tüdrukuga käima hakata. Ma ei suutnud talle isegi tavalist moodi „jah” või „ei” vastata, vaid ainult jõllitasin teda, samal ajal kui mu kehast sai sültjas mass. See oli esimene kord, kui tundsin, et olen täielikult halvatud ega suuda selle vastu midagi ette võtta, ja sestsaadik on seda sageli juhtunud.

      Arvan, et Sari tundis kergendust, kui ma enne suve otsustasin, et viskan Adami peast välja. Nüüd on ta ilmselt pettunud, kui selgub, et olen hullemini armunud kui iial varem.

      „Me peame midagi ette võtma, Amanda,” ütleb Kay otsustavalt, „mida varem, seda parem.”

      „Aga mida siis?” pärin meelt heites.

      „Sa pead tema juurde minema.”

      „Njaa …” kõhklen mina.

      „See ei tööta,” katkestab Sari, „ta proovis ükskord, aga siis kukkus ta lihtsalt pikali. Ja kangestus nagu ikka.”

      „Või nii,” ütleb Kay ja vangutab jälle pead. „Kas asi on tõesti nii hull?”

      „Vaesekene,” pomiseb Sari omaette.

      „Tõesti,” on Kay nõus, „aga sa pead seda tegema, kohe praegu. Pead tema juurde minema ja ütlema tere või ükskõik mida ja teesklema, et see on sulle väga lihtne. Nii oleks kõige parem.”

      Lükkame raske ukse kooliõue poole lahti, terav päikesevalgus pimestab meid hetkeks.

      „Nojah …” vastan mina ja pilgutan silmi, et nägemist tagasi saada.

      Läheme otse koolihoovi kõige kaugemasse nurka pinkide poole, see on meie kindel hängimiskoht. Siit avaneb meil hea ülevaade kogu õuele ja ei lähegi kaua, kui Kay silmab jalgpalliplatsil Adamit. Mina märkan teda samuti, ta seisab küljejoonel ja lõõbib ühe b-klassi poisiga, keda ma ei tunne.

      „Mine lihtsalt tema juurde, ütle tere ja küsi, kuidas suvi läks.”

      Lihtsam öelda kui teha. Siiski tundub, nagu oleksin võrreldes viimase üritamisega justkui julgust kogunud, võib-olla sellepärast, et nüüd on mul Kay ja Sari selja taga toeks, või siis sellepärast, et päkapikk kriibib nii kõvasti, et see on peaaegu väljakannatamatu. Midagi peab tõepoolest ette võtma.

      Tõusen pikkamisi pingilt ja hingan sügavalt sisse, nii et kopsud suruvad kogu selgroogu sirgu. Tõmban kätega korra üle tõrksate juuste. Üritan neid paigale sundida, ehkki tean, et see on võimatu ülesanne, ja need turritavad peast eemale nagu ikka.

      „Okei,” nõustun ohates ja hakkan tagasi vaatamata Adami poole astuma.

      Tee üle kooliõue temani võtab umbes kümme aastat. Nii igatahes tundub. Lähen pikkamisi, ent siiski edasi. Mu keha liigub üle jalgpalliplatsi, samm sammu haaval. Olen närvis, aga mu pea on püsti ja mida lähemale eesmärgile jõuan, seda vähem tunnen hirmu, mis kusagil minu sees kindla peale pesa punub. Mida ma ometi teen? Mida ma talle ütlen? Kas mul on plaan? Võib-olla libistada just nüüd sõrmed läbi tema pehmete lokkide?

      Mulle jõuab kohale, et mul pole üldse mingit plaani, aga et nüüd olen talle juba päris lähedal, nii lähedal, et varsti oleks loomulik tere öelda.

      „Tšau,” ütlen ma, kui temast paari meetri kaugusel seisma jään, aga ta ei vasta. Ta ei tõsta isegi pilku, vaid toksib jalgpalli edasi.

      Minus СКАЧАТЬ