Eneseväärtustamise maagia. Südamega andmise ja vastuvõtm. Patricia Spadaro

Чтение книги онлайн.

      Klassikaline kujutluspilt, mida mõnikord kasutatakse kui analoogiat selle protsessi iseloomustamiseks, on tuli (kuumus), mis põleb veega täidetud (meie yin jahutus) keedupoti (meie keha) all. Tuli kuumutab vett ja loob auru, mis väljendab Hiina meditsiini keeles ‘chi’ ehk meie eluenergiat või elujõudu. Chi on elusuutlikkuse energia, mida meil on vaja selleks, et elada. Kui asjad on tasakaalus, loob tuli loomuliku soojendava mõju. Kui tuli muutub liialt kuumaks, hakkab vesi potis keema. Kui keemisprotsess on liiga pikk, siis kuumus aurustab vee ehk teisisõnu aurustub meie energia, mida me vajame, et hoida elus meie sisemist tuld. Kui vesi on ära keenud, võime me sisuliselt kokku kukkuda, kuna me pole võimelised enam tootma rohkem energiat ehk ‘chi’d. „Kui see juhtub, on tagajärjed dramaatilised,” ütleb Brendan. „Ühes kuus tunned sa, et sul on palju energiat ja järgmisel kuul toimub järsk langus jõudluses – sa oled voodis ja ei suuda liigutadagi.”

      Kas sina säilitad enese käimashoidmiseks oma eluenergia täispaaki või toimetad sa vaid täispaagi illusiooni najal? Kas sa lased oma paagil voolata tühjaks enne, kui sa selle uuesti täidad ning omad seejuures pidevat riski suretada mootor välja? Kas sa lased oma valgusel täiesti ära kustuda, kuna su sisemises lambis pole piisavalt põletusõli? Lühidalt öeldes, kuhu asetad sa iseenda oma elu prioriteetide nimekirjas? Liiga sageli pagendame me oma vajadused nimekirja viimaste hulka või me ei panegi neid prioriteetide nimekirja. Me hoolitseme hästi selle eest, et suudaksime täita oma kohustusi ja ülesandeid teiste ees ja kasutame seda energiat, mis üle jääb, enda vajaduste jaoks. Kuid tõesti, kui sageli jääb peale kõikide kohustuste täitmist üldse energiat üle?

      Mis oleks, kui me keerame selle olukorra ringi? Kui me teeksime esmalt kindlaks, kas meie endi sisemises lambis on piisavalt õli, enne kui asume teistele teed valgustama? Kas see ei aitaks meil hoida oma seesmist lampi piisava intensiivsusega põlemas, et meil oleks teistele rohkem valgust anda? Et seda teha, peaksime ära tundma oma sisemised vajadused ja siis joonistama õiglased piirid selliselt, et meil oleks aega ja energiat kõiki neid vajadusi täita ja ennast taastada nii, et me suudaksime jätkata andmist. Väärtuslikuks andmiseks peaksime me omaks võtma paradoksi, mille järgi „ei” ütlemine võimaldab meil öelda „jaa”.

      Kui „ei” ütlemise idee paneb sind ehmunult eemale tõmbuma, siis tea, et „ei” ütlemise oskust rõhutatakse mitmes vaimses traditsioonis. Suurimad õpetajad teadsid, kuidas öelda „ei”. Nii nagu meie kõik, vajasid ka nemad aega omaette olemiseks, enese laadimiseks ja taastamiseks. Isegi kõige väsimatum halastuse misjonär Ema Teresa õpetas, et enese taastamine on tugevuse vältimatu eeltingimus. Ta ütles, et taastumine on see, mis annab meile energiat teiste teenimise jätkamisel. Tema vaatluste järgi on kõikide ajastute ja religioonide „mõtlejad ja askeedid otsinud Jumalat vaikuses ja üksinduses, olgu selleks kõrb, mets või mägi” ja ta ütles, et ka meid kutsutakse teatud intervallide järel tagasi tõmbuma.2 Vaid siis, kui me oleme üksinda koos Jumalaga vaikuses, „akumuleerime sisemise jõu, mida tegevuses laiali jagada,” ütles Ema Teresa.3

      Ta järgis omaenese õpetaja nõuannet. Jeesus tegi sedasama, kui oli toitnud rahvahulga leiva ja kaladega. Ta palus oma jüngritel minna paati enne teda ja kui ta oli lasknud rahval ära minna, läks ta üles mäele palvetama. Kui õhtu saabus, oli ta seal üksi. Mõnevõrra kergemal toonil puudutab sama teemat John Barrymore, kes kord naljatas: „Jumal ütles inimesele, et inimesel pole hea olla üksinda, kuid mõnikord on see suureks kergenduseks!”

      Meie nädala loomulikes tõusudes ja mõõnades vajame me kõik niisugust kergendust. Eelkõige seda, millal piiride tõmbamine (viisakalt „ei” ütlemine) on kohane, avastad sa edaspidi järgmistest peatükkidest. Kui su energiatase on mõõnas, siis on aeg käiku vahetada, aktiivsest energia andmisele orienteeritusest hoopis vastuvõtvaks ning energiat saavaks pooleks saada. On aeg taas ühendus luua oma energia allikaga ja teha seda, mis annab sulle enim energiat – olgu selleks siis kas looduses jalutamine, oma lemmikmuusikapala kuulamine, mängu mängimine või lihtsalt mitte midagi tehes silmade sulgemine ja sügavalt sissehingamine.

      Selle asemel, et suruda ennast väljapoole omaenese piire ja pumbata oma energiasammast stimulantide abil üles nii, et sul oleks rohkem jõudu täita kohustusi teiste ees, nõuab enese austama õppimine teismoodi harjumuste sissejuurutamist. See nõuab, et sa muutuksid üha teadlikumaks sellest, mida sina vajad praegusel hetkel nii sisemisel kui välisel tasandil. Selleks, et panna käest see raamat ja teha just seda, mida sa pead tegema selleks, et taassaavutada tasakaal ning et sa mäletaksid teha seda ka homme ja ülehomme ja nii edasi, pead sa õppima ennast tundma.

      „Ma tunnen ennast” – see on üks kõige põhjapanevamaid avaldusi, mida me eales saame teha. Enese tundmine on ülim eesmärk, ülistatud müstikute ja vaimsete meistrite poolt üle maailma. Kuulus „Inimene, tunne ennast” on graveeritud Apollo templi esiküljele Delphis. Tooma evangeelium ütleb: „See, kes ei tunne iseennast, ei tunne mitte midagi,”4 ja Zohar, juudi müstilisest kabalaõpetuse pärimusest, julgustab meid: „Mine iseenese sisse, tunne ennast ja täida oma enese vajadusi.”5

      Üks põhjustest, miks sa ei ole tõsiselt võtnud omaenese vajaduste täitmist, on lihtsalt see, et sa ei tunne ennast veel piisavalt põhjalikult. Sa ei teadvusta, mida sa tegelikult tunned ja mida tegelikult vajad. Kuigi „enese tundmine” СКАЧАТЬ