Saatuslik merereis. Lone Theils

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Mu onu mäletab seda lühidalt niimoodi: kaks tüdrukut, kes kadusid noorte kriminaalide keskusest Ringkøbingi lähedal. Kaheksa noort ja kolm täiskasvanut pidid minema kolmepäevasele reisile Londonisse. Aga laeval kadusid Lisbeth ja Lulu jäljetult. Nagu maa alla vajunud. Või õigemini vette. Neid ei leitudki kunagi. Lisbethi must seljakott leiti päikesetekilt ja see on ainus jälg.”

      „Nojah. Selle teise nimi oli Lulu,” katkestas Nora.

      „See asi kaevati eelmisel aastal üles saates „Lahendamata”, ilmselt sa selle viimaseid minuteid nägidki,” arvas Andreas.

      Nora mõtles silmapilgu.

      „Hm. Kas su onu elab ikka veel Esbjergis?”

      „Ei, ta leidis oma elu armastuse Annika ja nad kolisid koos temaga Dragøri. Ta töötab nüüd Kopenhaagenis mõrvaosakonnas, Karl Stark niisamuti. Kas ma hangin onu käest sulle tema numbri?”

      Nora noogutas. „Jah, ole nii hea.”

      Ilma küsimata tõi Abdul kohvi juurde. Ja pilgutas Norale silma, kui too talle küsiva pilgu heitis.

      „Täna on eriline päev, preili Nora. Rõõm sind näha ilma mobiilistressita ja mitte ainult kirjutuslauale kiiruga sööki kaasa ostmas,” naeris ta.

      Andreas raputas muiates pead. „Mõned asjad ei muutu kunagi. Või muutuvad?” ütles ta.

      Ja siis asusid nad vältimatu jutu juurde. Sellest, kes mida teeb. Mis on saanud Olest, Klausist ja Punapea-Ritast, kes on abiellunud ja kes on kodune või karjääriredelil ronija.

      „Ja sina?” küsis Nora ettevaatlikult, kui Andreas oli rääkinud nende endiste klassikaaslaste lahutustest, ametikohtadest ja ühtedest kaksikutest.

      Muidugi oli ta Andrease profiili Facebookis vaadanud niipea, kui mees temaga ühendust võttis, aga infot oli napilt. Tema staatuseks ei olnud märgitud ei abielus ega vallaline. Ainus asi, mida Nora oskas Andrease Facebooki gruppidest järeldada, oli see, et ilmselt harrastas ta endiselt veel triatloni ning entusiastlik huvi Monty Pythoni ja Chelsea jalgpalliklubi vastu olid ikka veel alles.

      „Jah, mina?” kordas Andreas.

      Samal hetkel helises Nora telefon. See oli Krabi.

      „Kuule, tervist. Väga hea artikkel. Aga ma tahaksin, et sa õige veidi ümber teeksid. Mulle tundub, et geograafiliste vihjete järgi on teda liiga kerge ära tunda, nii et seda tuleb natuke looritada. Ja siis kolmandat lõiku tuleb lühendada. Ta kordab iseennast. Ma saadan kohe tagasi. Tähtaeg on poole tunni pärast. Kuulmiseni.”

      Enne kui Nora vastata jõudis, oli Krabi toru ära pannud.Nora õngitses rahakotist kahekümnenaelase ja pani lauale.

      „Vabandust. Töö,” seletas ta.

      Andrease näos ei liigatanud ükski lihas.

      Nora püüdis olukorda heastada. „Kui kauaks sa linna jääd?”

      Vastutasuks sai ta Andreaselt ühe kõvera muige. „Lase aga jalga. Meilime.”

      Kolmas peatükk

      Nora ärkas vaikse trompetisignaali peale, mis andis teada, et odavlennufirma õnnitleb end õigel ajal Kopenhaageni lennujaama saabumise puhul.

      See oli üks neid tavalisi häirelende, mis tähendas, et ta oli pidanud tõusma öösel enne kella nelja, et õigel ajal lennujaama jõuda, ja jäi uuesti magama veel enne, kui lennuk Stanstedi stardirajal ülepea hoo sisse sai.

      Raamat, mida ta oli lennukis lugeda kavatsenud – ambitsioonikas lugu Aafrika naftakonfliktidest –, lebas kinniselt rüpes ja Nora toppis selle käekotti tagasi, enne kui tõusis ja terminali läks.

      Ja seal ta siis seisis kogu oma aus ja hiilguses ning lehvitas Starbucksi papptopsiga, justnagu ei oleks Nora teda juba üksnes tumerohelise ülikonna järgi märganud. Mitte ükski teine Nora tuttav ei käinud vestiga. Ja hoopiski mitte juunis. Mees naeratas üle kogu näo, mida ositi kattis hall habe. Christian Sand, tunnustatud ajaloolane, spetsialiseerunud 17. sajandi Taanile, ja põhjus, miks Nora täisnimi passis ei olnud midagi vähemat kui Leonora Christine Sand.

      „Isa. Ei oleks olnud vaja mulle vastu tulla.”

      „Ma teen seda hea meelega. Mul on nagunii puhkus, enne kui ma järgmisel nädalal Stockholmi konverentsile lähen. Ma kirjutan parajasti uut käsitlust Hammershusi põgenemisest,” selgitas ta elevalt ja võttis Nora kohvri.

      Nad sõitsid koju Bagsværdi väikses hernerohelises Fiat Puntos, mis oli vähemasti aastakümne jagu isa siia-sinna vedanud. Õigupoolest oli see olnud ema auto, aga kui ema nad maha jättis, oli isa selle auto kui sentimentaalse mälestuse peaaegu kahekümne aasta pikkusest ja enamjaolt õnnelikust abielust alles jätnud.

      Kodus oli eksimatult tunda isa hõngu. Lõhnas tolmunud raamatute, piibusuitsu, naha ja leivataina järele, mis jahedas abiköögis suurde savinõusse kerkima oli pandud. Isa tegi köögis presskannuga kohvi, sellal kui Nora oma kohvri teise korruse tuppa viis. Tema vana peitsitud voodi oli täpselt sealsamas kus ennegi ja isegi temast maha jäänud Tintini plakatid rippusid ikka veel seinal. Võibolla suudab miski ühel päeval tekitada Christian Sandis huvi sisustamise ja moderniseerimise vastu, aga Nora ei suutnud küll välja mõelda, mis see võiks olla.

      Ta pakkis täpilise kleidi kotist välja ja riputas riidepuule, et see järgmiseks õhtuks sirguda jõuaks.

      „Pidu algab kell viis. Me sõidame enne tädi Elleni juurest läbi ning viime tema ja onu Jensi kõrtsi,” seletas isa.

      „David ei tule. Ta läks suvilasse. Ta ei jaksa kõigi nende inimestega kokku saada,” lisas ta kerge ohkega.

      See ei olnud mingi üllatus. Nora üliandekas vanem vend ei olnud ametlikku autismidiagnoosi saanud, aga niipalju kui Nora kõiksugu raamatutest välja oli lugenud, kannatas David just millegi sellesarnase all.

      Töö kindlustusstatistikuna esmaklassilises ettevõttes kasutas tema erakordset matemaatikaannet maksimaalselt ära ning samal ajal andis võimaluse sageli kodus töötada ja niisiis ühtlasi vältida kontakti kõigi nende häirivate ja ärritavate inimestega, keda maailm täis oli.

      Heal päeval oli ta lihtsalt veidi kinnine ja uje. Halbadel päevadel ei pääsenud talle üldse ligi. Davidiga võis kohtuda kas Davidi tingimustel või siis üldse mitte kohtuda.

      „Nojah, aga kindlasti tuleb hea pidu, isa. Kas sul on kõne valmis?”

      Isa noogutas.

      Nora oli rõõmuga oodanud taaskohtumist oma lemmiktädiga Kalundborgist ja end töölt vabaks võtnud, et saaks tädi seitsmekümne aasta sünnipäevale tulla.

      „Olgu peale, aga astu siis toimetusest läbi, kui sa niikuinii linnas oled,” oli Krabi manitsenud.

      Ja seda oligi Nora kavatsenud teha enne hilist lõunasööki Louisega rahvusringhäälingu Ørestadi linnakus.

      Ta läks Bagsværdi jaamas rongi peale, väljus Nørreportis ja ülejäänud tee kõndis toimetusse, mis hõivas kaks ülemist korrust majas, mille esimesel korrusel tegutses antikvariaat.

      „Heeeei, preili Sand,” hüüdis Anette vastuvõtulauast reipalt.

      Kõigi СКАЧАТЬ