Saatuslik merereis. Lone Theils

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ avas nupust ukse. „Tule üles. Ma olen kohe valmis.”

      Kandilised õlad ja nisukollased juuksed pruunide silmade kohal, Andreas oli just selline, nagu Nora teda mäletas. Ja ikkagi oli selgelt näha, et aastad olid ta näkku oma jälje jätnud. Ta oli täiskasvanuks saanud.

      Ainsagi sõnata ajas ta käed laiali ja Nora kadus ta suurde embusse.

      „Ikka veel ilus nagu merineitsi,” ütles mees kõvera muigega.

      Nora pööritas silmi.

      „Vähemasti ei ole sina endale politseinikuvuntse muretsenud. Seda ma poleks taluda suutnud.”

      Ta viipas käega ja kutsus Andrease korterisse, mis nüüd, kui seal sees oli peaaegu kahemeetrine musklis politseinik, tundus veelgi mikroskoopilisem.

      „Ma olen ärkamisest saadik tööd teinud. Ma pean duši all ära käima, enne kui me kuhugi läheme. Tahad ehk tassi kohvi, seni kui sa ootad?”

      „Mis sa sellega ütelda tahad? Kas see tähendab, et sa ei kavatsegi minuga lõunat süüa kung fu hommikumantlis? Kas sa oled vanaduspõlves igavaks muutunud?” ütles Andreas naerdes ja vaatas uudishimulikult ringi.

      Nora mängis solvunut, osutas veekeetjale ja ajas lõua püsti.

      „Vesi. Kohv. Piim külmkapis. Ma lähen.”

      Ta lasi soojal veel üle keha voolata ja arutles mõttes, kuhu peaks Andrese viima. Nurga taga oli Honey Bee ökokohvik, või siis võiksid nad minna väiksesse tapabaari metroojaama juures. Selle mõtte heitis ta kõrvale. Liiga eksootiline põhjajüütlase jaoks, kes Andreas sisimas ikkagi oli. Ta otsustas, et nad lähevad väiksesse Türgi kohta toidupoe juures.

      Ta kuivatas juuksed ja tõmbas kiiresti selga peaaegu puhta valge T-särgi, jalga mustad teksad ja sandaalid. Joon ümber siniroheliste silmade ja veidi huuleläiget, siis oli ta peaaegu valmis elegantselt lõunat sööma minema.

      Kui ta tuppa astus, istus Andreas kohvitass ühes ja kahe tüdruku pilt teises käes.

      „Kas see on mingi juhtum, millest sa kirjutad?”

      Nora raputas pead.

      „Ma ostsin eile ühe vana kohvri ja pilt oli voodri taha libisenud ümbrikus,” seletas ta ja viipas kohvri poole, mis ikka veel esikupõrandal lebas.

      „Ma ei tea täpselt, milles asi. Midagi selles pildis huvitab mind. Ja mind ärritab, et ma sellest päris aru ei saa. Mul on tunne, nagu ma peaksin teadma, mis või kes sellel on,” ütles Nora.

      Andreas kissitas silmi. „Paistab, nagu oleks ühel tüdrukul käevõru. Kas sul luupi on?”

      Nora sobras paaris sahtlis ja leidis suurendusklaasi, mis oli topitud ühte hunnikusse haaknõelte, värviliste kriitide ja vanade laadijatega, mida ta ei olnud ära visanud.

      Ta tõmbas pildi Andrease käest ära. Tõepoolest, ühe tüdruku randmel võis ähmaselt silmata käevõru mingite tähepärlitega. See ei olnud terav, aga Norale tundus, et seal paistab L… ja võibolla E või I?

      Lene? Line? Lisette? Lea? Ükski neist nimedest ei aidanud mõista, mis teda selle pildi juures painas. Kas seepärast, et laeva juures, kus pilt oli tehtud, oli midagi tuttavat?

      Andreas katkestas ta mõttejooksu. „Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga mina ei ole hommikust söönud, nii et kuidas siis jääb? Kas ma saan täna midagi süüa või mis?”

*

      Veidi aja pärast istusid nad Abduli juures ja Nora hämmastuseks tellis Andreas menüüst vilunult. Köfte ja cacik ja pide ja ta koguni ütles „Teşekkür” Abdulile, kes selleks puhuks oli ette mananud laiemast laiema naeratuse.

      Nora kergitas kulmu.

      „Mida?” sõnas Andreas kuivalt. „Kas sa arvad, et Aalborgist välismaale lennata ei saa?”

      „Vabandust. Ma lihtsalt mäletan, et sa olid rohkem kartuli ja sousti mees. Ma pidin sind tundide viisi kiusama, et sa korrakski lasanjet maitseksid,” tunnistas Nora veidi kohmetu muigega.

      „Inimesed ju muutuvad,” vastas Andreas ja kehitas õlgu.

      Abdul tõi kannu jäävett ja Nora mõtted hakkasid jälle selle kahe tüdrukuga pildi ümber keerlema.

      „Midagi selle foto juures vaevab mind. Selline tunne, nagu ma peaksin neid tundma,” alustas ta.

      Andreas noogutas. „Mul on sama tunne.”

      „Okei. Kaks tüdrukut. Ühe nimi algab L-tähega. Või oli tal L-tähega peika. Mingil parvlaeval? Lise parvlaeval? Line? Lis…?”

      Ja äkitselt. Just siis kui Abdul pani keset lauda punase plastkorvi sooja Türgi leivaga, loksus kõik paika.

      „Lisbeth!” ütles ta ja laksas vastu laupa.

      „Pagan küll, Andreas! See on Lisbeth. L nagu Lisbeth. Kas sa ei mäleta seda lugu? Tüdrukud Inglise laevalt?”

      See oli üks neid lugusid, mis aeg-ajalt mõnes dokumentaalsaates esile kerkis, ja Nora mäletas, kuidas ta eelmisel kevadel oli Taanis Trine juures suvilas külas ja pärast lihavõttelõunat silmanurgast nägi viimast viit minutit saatest, milles kinnitati, et on täielik mõistatus, mis on saanud Lisbethist ja sellest teisest tüdrukust, kelle nime Nora enam ei mäletanud.

      Andreas noogutas, murdis tüki leiba ja pistis suhu.

      „Jah, midagi ma mäletan.”

      Nora tuhnis oma ajus, et asjas selgust saada.

      „Midagi sellist, et nad kadusid laevalt. Ja et neid ei leitud kunagi.”

      Andreas kehitas õlgu. „See on vana lugu. Mina pakun, et nad on nüüd merepõhjas. Ja neid ei leita kunagi. Mu onu Svend vist tegelikult töötab koos ühe mehega, kes omal ajal selle asjaga tegeles.”

      Toit saabus ning nad istusid vaikides ja täitsid taldrikuid. Kui nad olid juba tükk aega söönud, ei suutnud Nora enam vastu pidada.

      „Kas sa võiksid oma onule helistada? Ma lihtsalt pean seda kohe teada saama.”

      Andreas nõjatus toolileenile ja vaatas teda pilukil silmil.„Kas me sinu meelest ei või oodata, kuni söönud oleme?”

      „Ole nüüd. Ma tellin kohvi,” meelitas Nora.

      Kerge ohkega võttis Andreas oma mobiiltelefoni välja.

      Nora tabas Abduli pilgu ja andis märku kohvi tuua, kuni Andreas onule helistas.

      Kohv saabus väikses vaskkannus, kõrval väiksed klaasid ja kaks kenasti valgele pitssalvrätile paigutatud Türgi maiust.

      Nora kallas Andreasele ja endale kohvi, kuni mees onuga rääkis. Ta rüüpas kanget kohvi ja pani sisse tüki suhkrut, et suuremat mõrudust veidi mahendada.

      Andreas lõpetas. „Olgu, tervita siis Annikat.”

      Ta ei kiirustanud, lonksas kõigepealt kohvi, krimpsutas nägu ja pani suhkrut sisse.

      Nora vaatas teda nõudlikult. „Noh. Lase tulla.”

      „Jah, СКАЧАТЬ