Mustad vesiroosid. Мишель Бюсси

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ praksis asub Pariisis Prudhoni avenüül 17. linnajaos. Ta elab selle küla ühes kõige kaunimas majas, Claude-Monet’ tänav 71.”

      „Elas…” täpsustab Sérénac.

      Sylvio neelas inspektori märkuse vaikides alla. Tema näoilme on nagu mehel, kes on tõmmanud nekrutipileti Vene rindele. Nagu ametnikul, kes on määratud chti’de juurde Põhja-Prantsusmaale… Nagu politseinikul, kes on üle viidud Normandiasse… Vaatepilt paneb Sérénaci naeratama. Grimasse peaks tegema tema, aga mitte tema abi.

      „Hea küll, Sylvio,” sõnab Sérénac. „Tubli töö. Praegu pole tarvis muretseda. Hiljem täpsustame tema CVd…”

      Sérénac võtab oranži kileriba maha.

      „Ludo, kas jäljed on võetud? Võime lähemale astuda?”

      Ludovic Maury vastab jaatavalt. Agent astub eemale, käe otsas erinevad kipsijäljendid, inspektor Sérénac aga astub jalgupidi oja mudasele kaldale. Ühe käega hoiab ta kinni lähima saarepuu oksast, teisega aga osutab liikumatult lebavale kehale.

      „Tule siia, Sylvio. Vaata. Kas sinu meelest pole imelik, kuidas see roim on toime pandud?”

      Bénavides astub lähemale. Louvel ja Maury pööravad samuti ümber, otsekui viibiksid nad oma ülemuse sisseastumiseksamil.

      „Poisid, vaadake seda haava, mis läbi pintsaku paistab. Morval on nähtavasti tapetud terariistaga. Noaga või millegi sarnasega. Otse südamesse. Veri on kuivanud. Isegi ilma kohtuarsti hinnanguta võib oletada, et just see põhjustas surma. Ainult et kui me vaatame jälgi mudas, näeme, et keha on mõne meetri võrra lohistatud kuni veepiirini. Milleks sellist vaeva näha? Milleks laipa ümber paigutada? Ja seejärel haaras mõrvar kivi või mõne muu raske ja sama suure eseme, ning võttis vaevaks lömastada mehe kolju ülaosa ja oimukoha. Aga ikkagi, mis pagana pärast ta nii tegi?”

      Louvel tõstis peaaegu arglikult käe.

      „Võib-olla polnud Morval veel surnud?”

      „Mnjaa,” kostis Sérénaci laulval toonil hääl. „Arvestades südamehaava suurust, ma ei usu seda eriti… Ja kui Morval alles elas, siis miks mitte talle kohapeal teinegi noahoop anda? Miks pidi teda ümber paigutama ja seejärel tema kolju puruks lööma?”

      Sylvio Bénavides ei kosta midagi. Ludovic Maury silmitseb mõrvapaika. Oja kaldal on kivi, suure jalgpalli mõõtu, verega kaetud. Ta on kivilt kõikvõimalikud proovid võtnud. Püüab vastata:

      „Sest tema lähedal oli kivi. Ta võttis kättejuhtuva relva…”

      Sérénaci silmad löövad särama.

      „Sedapuhku ei ole ma sinuga nõus, Ludo. Poisid, vaadake seda kohta hoolikalt. Asi on üha kummalisem. Vaadake seda oja paarikümne meetri ulatuses. Mida te näete?”

      Inspektor Bénavides ja kaks agenti mõõdavad pilguga kaldaid, taipamata, mida Sérénac püüab öelda.

      „Ühtegi teist kivi ei ole!” hüüab Sérénac võidukalt. „Terve selle jõe kaldal ei ole ainsamatki teist kivi. Ja kui me natuke lähemalt vaatame, siis pole kahtlustki, et ka see kivi on siia mujalt toodud. Kivi pinnal ei ole kuivanud mulda, muljutud rohi selle all on värske… Miks see õnnekombel siia sattunud kivi üldse siin on? Mõrvar tõi ka kivi siia, see on päevselge…”

      Agent Louvel püüab suunata givernylasi eemale, oja paremale kaldale, silla juurde, küla poole. Sérénaci ei paista pealtvaatajad häirivat.

      „Poisid,” jätkab inspektor, „kokkuvõttes on meil tegu sellise juhtumiga: Jérôme Morvali pussitatakse tänaval, ilmselt on tegu surmava hoobiga. Seejärel lohistab mõrvar ta jõe äärde. Kuus meetrit kaugemale. Ja kuna tegu on perfektsionistiga, otsib ta lähedusest kivi, millegi, mis kaalub ligi paarkümmend kilo, ja tuleb tagasi, et Morvali aju sodiks lüüa… Ja sellega asi ei lõppe… Vaadake, mis asendis keha ojas lebab: tema pea on enam-vähem täielikult vee all. Kas see asend on teie arvates loomulik?”

      „Te ju äsja ise ütlesite, šeff,” kostab Maury peaaegu ärritunult, „et mõrvar lõi Morvali kalda ääres kiviga. Ja seejärel libises ohver ojasse…”

      „Justkui juhuslikult,” ironiseerib inspektor Sérénac. „Hoop vastu koljut ja Morvali pea on korraga vee all… Ei, kutid, ma võin teiega kihla vedada. Võtke kivi ja pekske Morvali aju. Ülal kalda peal. Isegi ühel juhult tuhandest ei jääks laiba pea veepõhja, kümne sentimeetri sügavusse vette laitmatult uppununa… Härrased, mina arvan, et lahendus on palju lihtsam. Meil on mingis mõttes tegu sama inimese kolmekordse mõrvaga. Esiteks koksan su maha. Teiseks löön su pea sodiks. Kolmandaks uputan su vette…”

      Inspektori huulile tõuseb sunnitud irve.

      „Meil on tegu väga motiveeritud mõrvariga. Tal on kinnisidee. Ja ta on Jérôme Morvali peale väga, väga vihane.”

      Laurenç Sérénac naeratab ning pöördub Sylvio Bénavidesi poole.

      „Tahtmine teda kolm korda tappa ei ole meie silmaarsti suhtes kuigi kena, aga lõppude lõpuks on see ju parem kui tappa üks kord kolme erinevat inimest, eks ole?”

      Sérénac pilgutab Bénavidesi poole silma, too aga tunneb üha suuremat kohmetust.

      „Ma ei tahaks külas paanikat külvata,” jätkab Sérénac, „aga mitte miski selle kuriteo puhul ei paista mulle juhuslik. Ma ei tea, miks, aga võiks peaaegu öelda, et tegu on kompositsiooniga, stseeniga maalilt. Iga detail oleks just nagu välja valitud. Täpne koht siin Givernys. Sündmuste kulg. Nuga, kivi, uputamine…”

      „Kättemaks?” pakub Bénavides. „Omamoodi rituaal? Kas seda peate silmas?”

      „Pole aimugi,” kostab Sérénac. „Küllap me näeme… Praeguse seisuga paistab, et lool ei ole mingit mõtet, aga kindel on see, et mõrvar on põhjalik…”

      Louvel suunab uudishimutsejad loiult uuesti silla poole. Sylvio Bénavides vaikib endiselt, keskendunult, otsekui püüdes Sérénaci sõnavoolus sotti saada, milles peitub mõte ja mis on provotseerimiseks öeldud.

      Korraga ilmub heinamaa paplisalust pruun vari, astub oranži lindi alt läbi ja tammub mööda mudast kallast. Agent Maury püüab teda edutult tagasi hoida.

      Saksa lambakoer!

      Rõõmus koer hõõrub end vastu Sérénaci teksapükse.

      „Etskae,” sõnab inspektor, „meie esimene vabatahtlik tunnistaja…”

      Sérénac pöördub sillal seisvate givernylaste poole.

      „Kas keegi tunneb seda koera?”

      „Jaa,” vastab kõhklematult keegi üpris eakas mees maalikunstniku rõivastes, sametpükstes ja tviidpintsakus. „See on Neptune. Siin teavad teda kõik. Ta jookseb küla laste järel. Turistide järel. Ta on osa maastikust, kui nii võib öelda…”

      „Tule siia, vanapoiss,” lausub Sérénac Neptune’i ette kükitades. „Sina siis oledki meie esimene tunnistaja? Ütle, kas sa mõrvarit nägid? Tunned teda? Pärast tuled ja annad mulle ütlused. Meil on siin veel natuke tööd vaja teha.”

      Inspektor murrab pajuoksa ja heidab selle paar meetrit eemale. Neptune läheb mänguga kaasa. Jookseb eemale, tuleb tagasi. Sylvio Bénavides jälgib hämmeldunult СКАЧАТЬ