Mustad vesiroosid. Мишель Бюсси

Чтение книги онлайн.

      Paplite ja hiiglaslike katkujuurte vahelt silmitseb mind Claude Monet’ skulptuur ärritunud naabri pilguga, lõug habemes, peas ebamääraselt õlgkübarat meenutav peakate. Elevandiluust alus teatab, et büst avati 2007. aastal. Puidust silt selle kõrval täpsustab, et meister valvab „heinamaad”. Tema enda heinamaad! Väljasid ojast kuni Epte’ini, Epte’ist kuni Seine’ini, paplirivisid, metsaseid ja voogavaid nõlvu, mis on otsekui laisad lained. Neid maagilisi kohti ta maaliski. Rikkumatutena… Nüüd on need lakiga kaetud ja igaveseks ajaks näitusele pandud!

      Tõsi küll, kell kuus hommikul on võimalik seda veel ette kujutada. Jälgin enese ees rikkumata avarusi nisuväljade, maisipõldude, moonidega. Aga ma ei hakka teile valetama. Monet’ heinamaa on nüüd peaaegu terve päev parkla. Kui täpne olla, siis lausa neli parklat, mis avanevad pigivarre ümber otsekui asfaldist vesiroos. Mina oma vanuses võin endale lubada seda öelda. Olen aastast aastasse näinud, kuidas see maastik muundub. Monet’ külamaastik on nüüdseks hüpermarketi kuju võtnud!

      Neptune sammub mõne meetri minu järel ning pistab siis jooksu, otse edasi, üle parkla, pissib ühe puutõkke peale, läheb sealt edasi põllule, Epte’i ja Seine’i liitumiskoha poole, põllunurka, mis on surutud kahe jõe vahele ning mida veidral kombel kutsutakse Nõgesesaareks.

      Ohkan ja astun mööda teed edasi. Mina oma vanuses ei hakka talle järele jooksma. Vaatan, kuidas ta eemaldub ja siis tagasi pöörab, justnagu minu narrimiseks. Kõhklen, kas peaksin teda tagasi kutsuma. Vara veel. Koer kaob uuesti vilja sisse. Neptune nüüd aina seda teebki. Jookseb sada meetrit minust eespool! Kõik Giverny elanikud tunnevad teda, aga ma arvan, et kuigi palju pole neid, kes teavad, et ta on minu koer.

      Astun piki parklat ja suundun Chennevières’i veski poole. Ma elan seal. Mulle meeldib enne rahvahulkade tulekut koju jõuda. Chennevières’i veski on igatahes kõige ilusam hoone Monet’ aedade lähedal – ainus, mis on oja äärde ehitatud –, aga sestsaadik, kui heinamaa muudeti pleki- ja rehvipõlluks, tunnen ma end seal otsekui mõni puuri pandud hävimisohus loom, keda uudishimulikud tulevad vaatama, piiluma, pildistama. Üle oja läheb vaid neli silda, mis viivad parklast külasse, ning üks neist läheb üle oja otse minu maja juures. Olen kella kuueni õhtul justnagu ümber piiratud. Seejärel kuhtub küla uuesti, heinamaa antakse tagasi pajudele ja Claude Monet’le, et ta saaks avada oma pronksist silmad, ilma et peaks süsivesinike aurude tõttu habemesse köhima.

      Minu ees kiigutab tuul veerohelist karva kõrremetsa, mille keskel on punaste pärlitena siin-seal moone. Kui keegi vaataks seda pilti teiselt poolt, Epte’i äärest, meenutaks see talle igatahes impressionistlikku maali. Oranžikate värvide harmoonia tõusva päikese all, taamal vaid üks leinakübe, vaevu väikese musta täpina.

      Tumedais rõivais vana naine. Mina!

      Õrn melanhoolianoot.

      Hüüan veel:

      „Neptune!”

      Jään sinna pikaks ajaks, nautima üürikest rahu, ma ei teagi täpselt, kui kauaks, kindlasti mitmeks minutiks, kuni saabub üks tervisejooksja. Möödub minust, MP3mängija kõrvu kruvitud. T-särk. Tossud. Ilmus heinamaale nagu mingi anakronism. Ta on esimene, kes täna pilti rikkuma tuli, peagi tulevad teised tema järel. Saadan tema poole väikese peanoogutuse, tema vastab sellele ja eemaldub elektroonilise rohutirtsusirina saatel, mis kostab ta kõrvaklappidest. Näen, kuidas ta pöörab Claude Monet’ büsti poole, väikese joa poole, tammi poole. Aiman, et ta tuleb piki oja tagasi, vältides samuti nagu minagi tee ääres olevat muda.

      Istun pingile. Ootan, mis edasi hakkab saama. Sellest pole pääsu.

      Heinamaa parkimisplatsil pole ikka veel mitte ühtegi suurt bussi, kui politseifurgoon Roy teel järsult seisma jääb, pesukoja ja minu veski vahel. Kahekümne sammu kaugusel Jérôme Morvali uppunud kehast.

      Tõusen püsti.

      Kõhklen, kas peaksin veel viimast korda Neptune’i hüüdma. Ohkan. Lõppude lõpuks on tee talle ju tuttav. Chennevières’i veski on otse siinsamas. Heidan veel viimase pilgu politseinike poole, kes parajasti autost väljuvad, ning astun eemale. Lähen koju. Veski tornist viiendalt korruselt saab aknast palju paremini jälgida, mis ümberringi toimub.

      Ja palju märkamatumalt.

      Inspektor Laurenç Sérénac alustas sellest, et piiras laiba mõnemeetrise perimeetriga, kinnitades laia oranži kileriba puuokste külge oja kohale.

      Kuriteopaik ennustab keerulist juurdlust. Sérénac rahustab end, mõeldes, et oli toiminud õigesti, kui helises Vernoni politseijaoskonna telefon: ta oli tulnud koos kolme kolleegiga. Esialgu on neist esimese, agent Louveli põhiülesandeks hoida eemale uudishimutsejaid, kes hakkavad oja äärde kogunema. Lausa uskumatu. Politseiauto oli sõitnud läbi inimtühja küla, kuid mõne minuti pärast võinuks öelda, et kõik sealsed elanikud kogunevad mõrvapaiga juurde. Sest igatahes on tegu mõrvaga. Pole tarvis kolmeaastast koolitust Toulouse’i politseikoolis, et selles kindel olla. Sérénac silmitseb veelkord suurt haava südame kohal, purukslöödud kolju ülaosa ja pead, mis on vee all. Agent Maury, Vernoni jaoskonna kuuldavasti kõige asjatundlikum kriminalistikaekspert, püüab ettevaatlikult leida maapinnalt jalajälgi, otse laiba eest, ning võtta jäljendeid kiiresti kõvastuva kipsiga. Sérénac ise oli talle andnud käsu fikseerida mudasel maapinnal nähtavat, enne kui asutakse laipa uurima. Mees on surnud, ära ta ei põgene, isegi ellu ei ärka. Ei tule kõne allagi, et kuriteopaigal ringi tammutaks, enne kui kõik on üles pildistatud ja proovid kotikestesse kogutud.

      Inspektor Sylvio Bénavides astub sillale. Tõmbab hinge. Mitu givernylast astuvad kõrvale, et teda läbi lasta. Sérénac palus tal tõtata sealsamas kõrval asuvasse Giverny külasse, ohvri foto näpus, et saada esialgset infot ning püüda kindlaks teha mõrvatud mehe isik. Inspektor Sérénac ei ole Vernonis ametis olnud kuigi kaua aega, kuid ta mõistis kiiresti, et Sylvio Bénavides teeb niisuguseid asju väga hästi: täidab käsklusi innukalt, korraldab kõike, arhiveerib hoolikalt. Ühesõnaga on ta ideaalne komissari abi. Bénavidesil jääb ehk pisut vajaka pealehakkamisest… kuid Sérénacil on tunne, et tegu on pigem ülemäärase tagasihoidlikkusega, mitte asjatundmatusega. Ühesõnaga pühendunud tüüp! Või noh, pühendunud… Pühendunud politseinikutööle. Sest tegelikult on tema otsene ülemus, inspektor Sérénac, äsja Toulouse’i politseikooli lõpetanud mees, Bénavidesi silmis ilmselt nagu mingi tuvastamata politseiobjekt… Sérénac määrati küll neli kuud tagasi suure hooga Vernoni politseijaoskonna ülemuseks, kuigi tal pole isegi komissari auastet, aga kas Seine’ist põhja pool saabki võtta tõsiselt politseinikku, kes pole isegi kolmekümneaastane, kes räägib nii sulidega kui ka kolleegidega oksitaani aktsendiga ning kes juba nüüd juhatab tööd kuriteopaikades elukogenud küünilisusega?

      Selles ei saa kindel olla, mõtiskles Sérénac. Inimesed on siin sedavõrd suures stressis… Mitte ainult politseis. Igal pool! Ja eriti hullusti siin, Vernonis, Pariisi kauges äärelinnas, mis on võõbatud Normandia toonidesse. Oma tööpiirkonna kaart on talle hästi teada, piir Île-de-France’iga jookseb sealtsamast Givernyst, paarisaja meetri kauguselt, teiselt poolt jõe põhiosa. Siin aga on inimesed normandlased, mitte pariislased. Ja seda teadvustatakse selgelt. See on omamoodi snobism. Üks mees rääkis talle tõsimeeli, et mööda Epte’i tühipaljast ojakest kulgev piir Prantsusmaa ja anglonormanni kuningriigi vahel on ajaloo jooksul põhjustanud rohkem surmasid kui Moseli ja Reini jõgi…

      Jobud!

      „Härra inspektor…”

      „Pagan küll, kutsu mind Laurençiks… Ma olen seda sulle juba öelnud…”

      Sylvio Bénavides kõhkleb. Inspektor Sérénac ütleb talle sedaviisi СКАЧАТЬ